Luhatäpik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Luhatäpik
Luhatäpik äiatari õisikul
Luhatäpik äiatari õisikul
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Ülemsugukond Papilionoidea
Sugukond Koerlibliklased Nymphalidae
Perekond Täpik Argynnis
Liik Luhatäpik
Binaarne nimetus
Argynnis ino
Rottemburg 1775
Sünonüümid

Brenthis ino

Luhatäpik (Argynnis ino L., sünonüüm Brenthis ino) on koerlibliklaste sugukonda täpiku perekonda kuuluv päevaliblikaliik.

Teaduslikult kirjeldas luhatäpikut nime Argynnis ino all esimesena Linnaeus ja nime Brenthis ino all saksa putukateadlane S. A. von Rottemburg.

Luhatäpik on saanud oma ladinakeelse nime vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Ino järgi.

Luhatäpiku tiibade siruulatus on 34–42 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud.

Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas.

Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa[1], samuti ürt-punanupu, kibuvitsa, kahkjaspunase sõrmkäpa, muraka, kitseenela ja mustnupu lehtedel.

Luhatäpikul on aastas üks põlvkond. Röövik on umbes 25 mm pikk. Nad on valged, hallid ja pruunid. Röövikuid saab kohata mai lõpust juuni keskpaigani.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaan Viidalepp, Hans Remm. "Eesti liblikate määraja". Tallinn, "Valgus" 1996, lk. 216

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]