Ludwig von Bertalanffy

Allikas: Vikipeedia

Karl Ludwig von Bertalanffy (* 19. september 1901, Viin, Austria; † 12. juuni 1972, New York, USA) oli tuntud bioloog kes tegeles teoreetilise bioloogia ning organismide kasvu modelleerimisega. Ta oli üks üldise süsteemide teooria esmarajajaid.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ludwig kasvas üles isa Gustav von Bertalanffy ja ema Charlotte (neiuna Vogel) ainsa lapsena, kuni kümnenda eluaastani sai privaatõpetust enne kui kooli läks.

Aastal 1918 asus ta Innsbrucki ülikoolis õppima kunstiajalugu ja filosoofiat, kuid katkestas õpingud seal ja kolis 1924. aastal Viini. Nii otsustas ta lõpuks bioloogiat õppima minna, sest lootis et temast võiks hiljem isegi filosoof saada. Viini ülikoolis tundis ta huvi nii filosoofia ja kui ka loodusteaduste (eriti bioloogia) vastu.

1926. aastal kaitses ta oma väitekirja füüsiku ja natuurfilosoofi Gustav Fechner tööde teemal ning sai filosoofiadoktoriks. Bertalanffy omandas alates1934 mitmeid professuure. Ta oli 1934-1948 professor Viini Ülikoolis. Hiljem oli ta professor Londoni ülikoolis, 1948-1949 Montreali ülikoolis, 1949 Ottawa ülikoolis, 1950-1954 Lõuna-California ülikoolis, 1955-1958 töötas Menninger Foundation’is, 1958-1960 Edmontonis Alberta ülikoolis ja lõpuks 1961-1972 Buffalo ülikoolis, New York (SUNY).

1924. aastal kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes püsis vaheltpidamatult peaaegu 40 aastat tema kõrval. Nad olid õppinud koos, kuid ei lõpetanud õpinguid vaid jäi abikaasale toeks nii palju kui ta sai. Neil oli poeg, kes hiljem vähiuuringute alal töötas, seega jätkas oma isa tööd.

Aastal 1972 suri Bertalanffy ootamatult infarkti.

Tööst[muuda | muuda lähteteksti]

Ludewig von Bertalanffy oli süsteemsete ülesannete püstitaja – eriti just tüpoloogiliselt erinevate süsteemide matemaatilise aparatuuri ülesehitamise alal. Teadusliku tõdemuse erinevate valdkondade seaduspärasuste isomorfsuse uurija. Ta käsitleb üldise [[süsteemiteooria teket kui konflikti mehhanitsismi ja vitalismi vahel. Mõlemad seisukohad olid talle vastuvõetamatud: esimene – kui triviaalne, teine – kui ebateaduslik.

Oma esimest etteastet üldise süsteemide teemal meenutab Bertalanffy nii: „Sellises olukorras olin sunnitud hakkama kaitsma nn organismilist seisukohta. Selle kontseptsiooni olemust võib iseloomustada ühe lausega järgmiselt: igasugune organism on organiseerituse ilming, ja meie bioloogid peame neid analüüsima sellest aspektist. ... Üheks minu tulemuseks on, et nn avatud süsteemid ja dünaamiline tasakaal osutuvad sisuliselt tavalise füüsikalise keemia, kineetika ja termodünaamika laienditeks. Selgus aga, et ma ei saanud jääda oma kunagi valitud teele ja olin sunnitud tegema veelgi suurema üldistuse, mida ma nimetasin üldiseks süsteemide teooriaks. See mõte ulatub küllalgi kaugesse aega – esimest korda esinesin ma need 1937 aastal filosoofiaseminaril, mis toimus Chicago ülikoolis Charles Morris’e eestvedamisel .[1]. Aga tollal tekitasid teoreetilised teadmised, kui niisugused, bioloogias halva maine, ja ma kartsin seda, mida matemaatik Gauss kunagi „jultumuseks, või Boeotians’iks“ nimetas. Sellepärast ma peitsin oma visandid sahtlisse ja alles pärast sõda ilmusid minu publikatsioonid sel teemal“[2].

Kokkuvõttks väidab ta, et füüsikalised süsteemid erinevad elussüsteemidest selles, et need on väliskeskkonna suhtes suletud, siis elusorganismid on avatud. Organismide eluprotsess vajab keskkonnast mateeriavoogu, mille tüüp ja kogus vastab antud süsteemi omadustele. Samuti eristab süsteem oma funktsioneerimisel ainet keskkonda. Seega saavad organismid endale täiendavat energiat, mis võimaldab saavutada negentroopiat ja tagab süsteemi stabiilsuse keskkonnas.


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. L. von Bertalanffy. Zu einer allgemeiner Systemlehre, 1949, S. 114-129
  2. L. von Bertalanffy. General System Theory – A Critical Review. General Systems, vol. VII, 1962, p. 1-20.