Lootoselindlased
| Lootoselindlased | |
|---|---|
.jpg) Lokut-lootoselind | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Lootoselindlased Jacanidae Chenu ja des Murs, 1854 |
Lootoselindlased ehk jakaanalased[1] (Jacanidae) on kurvitsaliste seltsi kuuluv lindude sugukond.
Lootoselindlased on keskmise suurusega kahlajad. Nende jalad, varbad ja küünised on pikad. Elavad troopikas ja lähistroopikas.[2]: 276
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Sugukonda kuulub kuus retsentset perekonda:[3]
- Actophilornis
- Jacana
- kiiver-lootoselind (Irediparra)
- läik-lootoselind (Metopidius)
- pahlsaba-lootoselind (Hydrophasianus)
- pisi-lootoselind (Microparra)
Sugukonda kuuluvad ka väljasurnud perekonnad Nupharanassa ja Janipes.[4]
Lootoselindlaste lähimad sugulased on nerplased, kellega koos moodustavad nad ülemsugukonna Jacanoidea.[2]: 276
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Väikseim liik on pisi-lootoselind, kes on vaid 15–16 cm pikk, suurim on pahlsaba-lootoselind, kelle pikkus on pulmarüüs pika saba tõttu kuni 58 cm.[2]: 277
Sulestik on tavaliselt punakas- või rohekaspruun. Lootoselindlased sulgivad aeglaselt. Erandiks on suur-lootoselind, kes sulgib kiiresti ja kaotab seetõttu ajutiselt lennuvõime.[2]: 277
Emaslind on suurem kui isaslind. Pahlsaba-lootoselinnu emaslind võib kaaluda isasest kuni kaks korda rohkem. Sulestik on sugupooltel ühesugune.[2]: 277
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Lootoselindlased elavad troopikas ja lähistroopikas mageveelistel märgaladel. Nad pesitsevad vesirooside, ludviigiate, salviiniate, penikeelte ja teiste veetaimede peal, mis kasvavad 0,5–2 m sügavuses vees. Lootoselinde võib kohata ka rohtlates ja niitudel.[2]: 278
Lootoselindlased elavad kuni 2500 m kõrgusel merepinnast.[1]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Lootoselindlased toituvad putukatest, tigudest, koorikloomadest ja teistest selgrootutest, keda nad püüavad veepinnalt ja veetaimedelt, vahel ka veest ja õhust.[2]: 279 Mõnikord söövad nad ka seemneid.[2]: 280
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesa on ehitatud taimedest ja ujub vee peal.[2]: 282 Kurnas on neli muna, pisi-lootoselindudel kolm. Lootoselindlaste munad on väiksemad kui teistel kurvitsalistel. Pahlsaba-lootoselinnu munad on ühtlaselt pruunid, teiste liikide munadel on must või tumepruun muster.[2]: 283 Haudevältus on 22–28 päeva.[2]: 284
Emaslind paaritub kuni nelja isasega. Isaslinnud ehitavad pesa, hauvad mune ja hoolitsevad poegade eest, emaslind kaitseb poegi kiskjate eest. Teistest liikidest eristub pisi-lootoselind, kelle vanalinnud jagavad ülesanded võrdselt. Ta on ka sugukonna ainus monogaamne liik.[2]: 280
Kui pesa hakkab lagunema, ehitab isaslind uue pesa ja viib munad sinna. Ta võib mune liigutada veeretades või nokaga rinna vastas hoides, suur-lootoselind hoiab mune tiibade ja keha vahel.[2]: 283
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Loomade elu. Kd 6. Lk 202.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. ISBN 8487334202.
- ↑ "Buttonquail, thick-knees, sheathbills, plovers, oystercatchers, stilts, painted-snipes, jacanas, Plains-wanderer, seedsnipes". IOC World Bird List. Vaadatud 20. veebruaril 2026.
- ↑ Rasmussen, D. Tab; Olson, Storrs L.; Simons, Elwyn L. (1987). "Fossil Birds from the Oligocene Jebel Qatrani Formation Fayum Province, Egypt". Smithsonian Contributions to Paleobiology. 62. DOI:10.5479/si.00810266.62.1.