Loomade veregrupid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Looma veregruppi ehk pärilikku veretüüpi määratakse kindlaks erütrotsüütides olevate antigeenide olemasolu või puudumise järgi. Inimese ABO veregrupisüsteemi antigeene leidub inimahvidel ja Vana Maailma ahvidel. Teiste loomade veri võib mõnikord aglutineeruda inimese veregrupi reagentidega, kuid loomade veregruppide antigeenide struktuur ei ole alati identne inimeste omadega. Seetõttu kasutatakse nende klassifitseerimisel teistsuguseid vere määramise süsteeme.

Koerte veregrupid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koera veregrupid

Koertel on üle 13 veregrupi ning nende punased verelibled võivad sisaldada veregruppide kombinatsioone. Koerte veretüüpe määratakse tavaliselt DEA (Dog Erythrocyte Antigen) süsteemi alusel. Rahvusvaheliste standardite põhjal eristatakse kaheksat DEA tüüpi.[1][2][3] Kõige levinumad on DEA 4 ja DEA 6, mida esineb ligikaudu 98%-l koertest. Seega saavad nende veretüüpidega koerad olla enamikule koertele veredoonoriteks.

DEA 1 veregrupp (varasem A-veregrupp) võib koosneda neljast alleelist: negatiivne, 1.1, 1.2 ning 1.3. Kõige tähtsamad antigeenid on DEA 1.1 ja DEA 1.2 ning neid leidub ligikaudu 60%-l koertest.[4] DEA 1.3 on teadaolevalt vaid Austraalia koertel ning põhiliselt Saksa lambakoertel. DEA 1 negatiivse veregrupiga koerad on universaalsed doonorid. DEA 1.1 positiivsete koerte verd ei tohiks aga kunagi üle kanda DEA 1.1 negatiivse veregrupiga koertele.[5]

DEA 3 esineb 23%-l Inglise hurtadest ja 30% Inglise hurtadest on DEA 5 positiivsed.[6]

Lisaks DEA veregruppidele eristatakse ka Dal veregruppi, mis avastati 2007. aastal ja seda leidus umbes 93%-l Ameerika Ühendriikide koertest. Seda nimetati ajutiselt Daliks, kuna indeksjuhtum hõlmas Dalmaatsia koera.[7]

Kasside veregrupid[muuda | muuda lähteteksti]

Kassidel eristatakse tavaliselt kolme veregruppi: A, B ja AB. Enamikul Ameerika Ühendriikide kassidest on A-veregrupp, kuid teistes riikides, näiteks Austraalias, suureneb järjest B-veregrupiga kasside protsent.[8][9] Inglismaal läbi viidud uuringus olid 87,1% sugupuudeta kassidest A-tüüpi, samal ajal kui ainult 54,6% sugupuudega kassidest olid A-tüüpi.[10] A- ja B-tüüpi kassidel esinevad veres alloantikehad vastasveregrupile. Tavaliselt on B-tüüpi verega kasside reaktsioon A-tüüpi verele raskem kui vastupidi. Selle tõttu peaks kõigile kassidele enne vereülekannet või tõuaretust tegema vereanalüüsi, et kindlaks määrata nende veregrupp. See aitab vältida hemolüütilist haigust (või vastsündinu isoerütrolüüsi). Samuti on oluline kontrollida ega doonorkassidel ei esine FeLV-d ega FIV-d.

Hobuste veregrupid[muuda | muuda lähteteksti]

Hobustel on kaheksa peamist veregruppi: A, C, D, K, P, Q, U, T. Neist seitse (A, C, D, K, P, Q ja U) on rohkem tuntud, kuid T-veregruppi kasutatakse peamiselt teadustöös. [9 ] Igas veregrupis on vähemalt kaks alleelifaktorit (näiteks A-veregrupil on a, b, c, d, e, f ja g), mida saab kombineerida kõigis kombinatsioonides (Aa, Afg, Abedg jne), et luua palju erinevaid alleele. See tähendab, et hobustel võib olla ligikaudu 400 000 alleelikombinatsiooni, mis võimaldavad hobuse tuvastamiseks või põlvnemise välja selgitamiseks täpse meetodina kasutada vereproove. Erinevalt inimestest ei tooda hobused looduslikult antikehi punaste vereliblede antigeenide vastu, mida neil ei ole; see ilmneb ainult siis, kui nad puutuvad kuidagi kokku erineva veregrupiga, näiteks transplatsentaarse hemorraagia vereülekandega sünnituse ajal.[11]

Enne vereülekannet tuleks ideaalis teha sobivustest või kasutada universaalset doonorit. Ideaalseks universaalseks doonoriks sobib Aa, Ca ja Qa-negatiivse veregrupiga ning tõutu kastreeritud loom. Kui selline loom ei ole kättesaadav, võib doonorina kasutada eelistatult patsiendiga sama tõugu hobust ja teha sobivustest, segades doonori seerumit patsiendi verega. Kui segu aglutineerub, sisaldab doonori veri patsiendi vere vastaseid antikehi ja seda ei tohiks kasutada.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Expansion of the canine A blood group system". Anim. Genet. 22 (3): 227–35. 1991. PMID 1928828. doi:10.1111/j.1365-2052.1991.tb00672.x. 
  2. "Canine blood groups: description of 20 specificities". Anim. Genet. 23 (6): 509–15. 1992. PMID 1492701. doi:10.1111/j.1365-2052.1992.tb00169.x. 
  3. "Reactivity of lichen lectins with blood typed canine erythrocytes". Res. Vet. Sci. 53 (3): 315–9. november 1992. PMID 1465504. doi:10.1016/0034-5288(92)90132-L. 
  4. Hohenhaus AE. . Transfus Med Rev 2004;18(2):117–126.. "Importance of blood groups and blood group antibodies in companion animals". Transfus Med Rev., 18 aprill 2004. Vaadatud 9 november 2019.
  5. "Canine Blood Typing". (DMS) Laboratories, Inc. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.11.2019. Vaadatud 9.11.2019. 
  6. Hale AS. Canine blood groups and their importance in veterinary transfusion medicine. Vet Clin North Am Small Anim Pract 1995;25(6):1323–1332.
  7. Blais MC, Berman L, Oakley DA, et al. Canine Dal blood type: a red cell antigen lacking in some Dalmatians. J Vet Intern Med 2007;21(2):281–286.
  8. "Frequencies of feline blood groups in the United States". J. Am. Vet. Med. Assoc. 195 (9): 1230–2. november 1989. PMID 2584120. 
  9. "The prevalence of feline A/B blood types in the Sydney region". Aust. Vet. J. 83 (1–2): 38–44. 2005. PMID 15971816. doi:10.1111/j.1751-0813.2005.tb12190.x. 
  10. Knottenbelt, CM (märts 1999). "Determination of the prevalence of feline blood types in the UK". J Small Anim Pract 40 (3): 115–118. PMID 10200921. doi:10.1111/j.1748-5827.1999.tb03051.x. 
  11. MacLeay, JM (märts 2001). "Neonatal isoerythrolysis". Journal of Equine Veterinary Science 21 (3): 106–109. doi:10.1016/S0737-0806(01)70105-0.