Loomade naer

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Naerev" orangutan

Loomade naer kirjeldab inimese naeruga sarnanevat loomade käitumist.

Paljud liigid teevad inimese naeruga sarnanevaid häälitsusi. Suur osa neist on imetajad, sealhulgas suured inimahvid, mis viitab sellele, et rõõmu väljendamisega seotud neuroloogilised funktsioonid tekkisid imetajate evolutsiooni varases järgus.[1]

Inimlased[muuda | muuda lähteteksti]

Šimpansid, gorillad, bonobod ja orangutanid teevad füüsilise kontakti, nagu maadlemise, tagaajamise või kõditamise peale naerulaadseid häälitsusi. Seda on dokumenteeritud nii looduses kui vangistuses elavatel šimpansitel. Šimpansi naer ei ole inimese jaoks selgelt naeruna tajutav, kuna heli tekib sisse- ja väljahingamiste vaheldumisest, meenutades nõnda rohkem hingamist ja lõõtsutamist. Kõlalt sarnaneb see kriiskamisega. Šimpansi ja inimese naeru erinevus võib tuleneda inimkõne kujunemiseni viinud kohandumistest. Sellele, kas šimpans väljendab rõõmu, selge vastus puudub. On teatatud juhtudest, kus teised inimlased on rõõmu väljendanud. Ühes uuringus analüüsiti ja lindistati imikute ja bonobode (ehk kääbusšimpansite) reaktsioone kõditamisele. Leiti, et kuigi bonobo naer oli kõrgema sagedusega, oli sellel imikute naeruga sarnane sonograafiline muster ning sellega kaasnesid sarnased näoilmed. Inimestel ja šimpansitel on sarnased kõditundlikud piirkonnad, nagu kaenlaalused ja kõht. Kõdi nautimine šimpansitel vanusega ei vähene.

Uuringud on näidanud inimeste ja ahvide (šimpansid, bonobod, gorillad, orangutanid) kõditamisele järgneva naeru sarnasust, andes alust arvata, et inimlaste naer on ühtset päritolu ning arenes seega välja enne inimese teket.[2][3]

Rotid[muuda | muuda lähteteksti]

On leitud, et rotid tekitavad müramisel ja kõditamisel pikki kõrgsageduslikke sotsiaalselt esile kutsutud häälitsusi. Sellist häälitsust kirjeldatakse selgelt eristuva "siristamisena". Inimkõrv roti "siristamist" ilma eriaparatuuri abita ei kuule. Ühtlasi on leitud, et rottidel on sarnaselt inimesega "kõdikohad". Need on teatud kehapiirkonnad, mis kutsuvad teistest rohkem esile naerureaktsiooni. Naeru seostatakse positiivsete emotsioonide ja rotil suureneb inimesest kõditajaga sotsiaalne lähedus, mille tulemusel harjuvad loomad kõditamist otsima. Ühtlasi oli kõditamise tulemuseks see, et rotid, kes kõige rohkem naersid, olid ka kõige suuremad mängijad ning eelistasid veeta rohkem aega koos teiste naervate rottidega. See näitab teiste sarnaste reaktsioonidega rottide sotsiaalset eelistamist. Rottide vananendes näib aga naermine ja kõdikohtadele reageerimine vähenevat. Jaak Panksepa ja Jeff Burgdorfi uurimistöö esialgseks eesmärgiks oli rottide ja nende suhete võrdlemise teel omavahel mängivate laste rõõmu ja naeruga uurida ajus toimuvate rõõmu- ja sotsiaalsete protsesside bioloogilist päritolu. Kuigi uuringutega ei õnnestunud tõestada rottidel huumorimeele olemasolu, näitasid need siiski, et nad on võimelised naerma ja väljendama rõõmu.[4] Rottide siristamist on kirjeldanud ka Brian Knutsoni (National Institutes of Health) uuringud. Rotid siristavad üksteisega maadeldes, enne morfiini saamist ning paaritudes. Tekkivat heli on tõlgendatud millegi rahuldust pakkuva ootusena.[5] Kõrgsageduslikud häälitsused täidavad olulist kommunikatiivset funktsiooni: need kutsuvad vastuvõtjas esile sotsiaalset lähenemiskäitumist.[6]

Koerad[muuda | muuda lähteteksti]

Koerad lõõtsutavad sageli viisil, mis meenutab naermist. Lõõtsutamise analüüsimine sonograafiga näitab, et selle sagedus vaheldub palju rohkem kui tavalisel lõõtsutamisel. Selliste helide mängimine varjupaigas hoitavatele koertele võib esile kutsuda mängimist, soodustada sotsiaalset käitumist ja vähendada koerte stressi. Ühes uuringus vaadeldi 120 keskmise suurusega varjupaigas hoitavat koera. 4 kuu kuni 10 aasta vanustest koertest mängiti osadele lindistatud "koera naeru". Lindistatud heli mängimine vähendas oluliselt stressikäitumist, suurendas sabaliputamise, mängule kutsumisel "mängunäo" tegemise ja sotsiaalse käitumise, nagu lähenemise ja huulte lakkumise sagedust.[7]

Linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Austraalia naerev kuukabarra on tuntud naeru meenutava laulu poolest; tegemist on aga territoriaalse käitumise, mitte naeru kui sellisega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Panksepp, J. (2000). "The riddle of laughter neural and psychoevolutionary underpinnings of joy". Current Directions in Psychological Science 9 (6): 183–186. doi:10.1111/1467-8721.00090. 
  2. "Tickled apes yield laughter clue", BBC, June 4, 2009
  3. "Reconstructing the Evolution of Laughter in Great Apes and Humans". Current Biology 19: 1106–1111. doi:10.1016/j.cub.2009.05.028. 
  4. Panksepp, J.; Burgdorf, J. (2003). ""Laughing" rats and the evolutionary antecedents of human joy?". Physiology & Behavior 79 (3): 533–547. PMID 12954448. doi:10.1016/s0031-9384(03)00159-8. 
  5. Science News 2001
  6. Ultrasonic Communication in Rats: Can Playback of 50-kHz Calls Induce Approach Behavior?
  7. Simonet, Versteeg, & Storie 2005 Archived January 24, 2009 at the Wayback Machine

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]