Longue durée

Longue durée (eesti keeles 'pikk kestus') on Prantsuse ajaloolaste annaalide koolkonna kasutusele võetud mõiste, millega tähistatakse ajaloo kulgemise pikaajalisi struktuure ja taoliste struktuuride uurimist.

Mõistet seostatakse eelkõige Fernand Braudeliga, kes 20. sajandi keskpaigas töötas välja ajaloo kulgemise kolmest skaalast koosneva mudeli: esimese skaala moodustasid lühikese ajaperioodi vältel toimuvad sündmused (histoire événementielle); teise mõnevõrra pikema aja jooksul toimuvad protsessid ning kolmanda longue durée’ks nimetatavad pikaajalised protsessid. Braudeli kasutatud mõiste võeti ühtlasi kasutusele viitamaks edaspidi sellele uudsele ajaloouurimise lähenemisele.

Fernand Braudeli longue durée

Ajaloo kulgemise kolmetasandiline mudel

Prantsusmaa ajaloolane, annaalide koolkonna esindaja Fernand Braudel avaldas 1958. aastal artikli "Histoire et sciences sociales: la longue durée", milles jaotas ajaloo kulgemise, nii nagu see ajaloolaste uurimishuvidest avaldub, kolme skaala vahel. Traditsiooniline ajalookirjutus tegeles tema nägemuses sündmustega, teisisõnu väga lühikese ajaperioodi vältel toimunud ajalooliste nähtustega ja see oli tema mudelis esimene skaala, mida ta nimetas ka "sündmuste ajalooks" (histoire événementielle). Mõnekümne aastakümne vältel toimunud protsessid (näiteks tsüklilised hinnamuutused) pakkusid Braudeli hinnangul huvi "uuele majandus- ja sotsiaalajaloole" ning seda pidas ta ajaloo kulgemise teiseks skaalaks.

Neile kahele ajaloolaste kasutatud ajaloo kulgemise skaalale lisas Braudel kolmanda, mille nimetas longue durée’ks ehk pikaks kestuseks. Tegemist oli ühiskondlike protsessidega, mis toimusid aeglaselt väga pika aja jooksul.

Braudeli silmis oli tegemist hädavajaliku uue perspektiiviga ühiskondlike ja eriti majanduslike protsesside loogika mõistmiseks, ent ta möönis, et ajaloolastel on keeruline väga pikkade ajaperioodide vältel toimunud protsesse uurida:

„Ajaloo eri aegade seas kujutab pikk kestus endast niisiis tüütut, keerulist, kohati ootamatut nähtust. Selle tunnistamine meie eriala keskmeks ei saa olema lihtne, tavapärane uurimisvälja laiendamine ja uudishimu. [...] Ajaloolase jaoks tähendab selle omaks võtmine stiili, suhtumise, mõtlemise ja ühiskonnakäsituse muutmist. Selleks on vaja harjuda aja aeglustumise, peaaegu peatumisega. Ainult siis [...] on lubatud vabastada ennast ajaloolise aja armutust kiirustamisest, sellest väljuda, et siis tagasi saabuda, ent teistsuguse vaatega, teistsuguste probleemide ja teistsuguste küsimustega. Igal juhul võimaldavad need aeglase ajaloo süvakihid ajalugu tervikuna ümber mõtestada, näha seda [ühiskonna] alusstruktuurina.“

–

Kuigi Braudeli silmis oli longue durée ajaloo kulgemise mõtestamisel kasulik perspektiiv, ei pidanud ta seda annaalide koolkonna jaoks eeskujuks olnud sotsiaalteadustega ühisosa otsimise tõttu ainuvõimalikuks lähenemiseks minevikus toimunud ühiskondlike protsesside mõtestamisel. Sotsiaalteadlaste positsiooni silmas pidades rõhutas ta pikale kestusele keskendumise kõrval kvantitatiivse ajaloouurimise ehk matemaatiliste meetodite ja statistika kasutamise olulisust.

Braudel ise kasutas lähenemist, mille ta hiljem nimetas longue durée’ks, õigupoolest juba aastaid varem oma 1949. aastal ilmunud teoses "La Méditerranée et le monde méditerranéen à l'époque de Philippe II" ('Vahemeri ja Vahemere maad Philippe II ajastul'). On arvatud, et selles teoses õnnestus tal näidata ajaloos toimuvate muutuste aeglust ja pidevat korduvust.

Hinnangud Braudeli nägemusele

Braudeli artiklit, milles ta oma nägemust longue durée’st tutvustas, on peetud klassikaks ja ühtlasi on seda hiljem korduvalt inglise keelde tõlgitud.

Samas on Braudeli nägemust pika kestusega protsesside uurimise olulisusest tõlgendatud erinevalt. Näiteks mikroajaloolane Carlo Ginzburg on leidnud, et Braudel suhtus lühiajaliste protsesside ehk sündmuste ajaloo uurimisse skeptiliselt ega näinud neil ühiskonna toimimise mõistmiseni jõudmisel märkimisväärset väärtust. Sarnaseid hinnanguid Braudeli nägemusele on levinud ka hiljem ja on leitud, et Braudel vastandas sündmuste ajaloo põhimõtteliselt pikale kestusele.

Seevastu annaalide koolkond on taolisi hinnanguid pidanud lihtsustatuks. Koolkonna hilisemate esindajate arvates ei vaidlustanud Braudel ajaloouurimise teiste skaalade väärtust ega kujutanud longue durée’d neile vastanduvana. Vastavalt sellele nägemusele pidas Braudel ka mikrotasandi lähenemist ajaloo keerukuse hoomamiseks vajalikuks. Longue durée’d pidasid annaalide koolkonna esindajad seejuures osaks Braudeli eksperimentaalsest lähenemisest, mis ühendas erinevad ajaskaalad, mitte ei käsitlenud neid üksteist välistavatena.

21. sajandi debatid

Longue durée’le on hakatud märkimisväärselt palju tähelepanu pöörama alates 21. sajandist. Paljuski on selle ajalooteaduse alaste diskussioonide keskmesse tõstnud David Armitage ja Jo Guldi, kes on arvanud ajalooteaduse olevat kriisis ning esitanud omapoolse pikale kestusele keskenduva manifesti ajaloouurimise päästmiseks.

Armitage ja Guldi leidsid oma ajaloomanifestis, et longue durée oli ajaloolaste seas pikalt olnud tõrjutud, ent hakkas 21. sajandil uuesti au sisse tõusma, eelkõige seoses suurte globaalsete probleemide (kliimamuutused, valitsemiskriisid, ebavõrdsus) esile kerkimisega. Armitage’i ja Guldi ajaloomanifesti järgi peaks longue durée’l olema keskne roll ajalooteaduse uue, globaalsete väljakutsetega arvestava lähenemise kujundamisel, kombinatsioonis mitteekspertidest lugejatele arusaadavate narratiivide loomisega ning makro ja mikro tasandite ühendamisega.

Armitage’i ja Guldi ajaloomanifesti ilmumine ärgitas annaalide koolkonda teemaga seotud debattidega liituma ning välja andma ajakirja Annales ingliskeelse versiooni erinumbri, milles said sõna nii manifesti autorid kui ka mitmed teised läänemaailma juhtivad ajaloolased, kes oma artiklites longue durée olemuse ja perspektiivide üle arutlesid.

Kirjandus

• Armitage, David ja Jo Guldi. 2015. "The Return of the Longue Durée: An Anglo-American Perspective". Annales. Histoire, Sciences Sociales: English Edition 70 (2): 219–47. (DOI: 10.1017/S2398568200001126)
• Braudel, Fernand. 1958. "Histoire et sciences sociales: la longue durée". Annales. Histoire, Sciences Sociales 13 (4): 725–753. (DOI: 10.3406/ahess.1958.2781; täistekst)

• Üks mitmest ingliskeelsest versioonist: Braudel, Fernand. 2009. "History and the Social Sciences: The Longue Durée". Tõlkinud Immanuel Wallerstein. Review (Fernand Braudel Center) 32 (2): 171–203.

• La longue durée en débat. 2015. Annales. Histoire, Sciences Sociales 70 (2).
• Les Annales. "Debating the Longue Durée". 2015. Annales. Histoire, Sciences Sociales: English Edition 70 (2): 215–217. (täistekst)
• Ginzburg, Carlo. 1993. "Microhistory: Two or Three Things That I Know about It". Critical Inquiry 20 (1): 10–35. (JSTORis; täistekst])
• Guldi, Jo ja David Armitage. 2014. The History Manifesto. Cambridge: Cambridge University Press. (täistekst)
• Medick, Hans. 2008. "Weaving and Surviving in Laichingen, 1650–1900: Micro-History as History and as Research Experience". Agrarian Studies: Synthetic Work at the Cutting Edge, toimetanud Nina Bhatt, 283–296. New Haven: Yale University Press. (DOI: 10.12987/9780300128772-013; täistekst)
• Wallerstein, Immanuel. 2009. "Braudel on the Longue Durée: Problems of Conceptual Translation". Review (Fernand Braudel Center) 32 (2): 155–170.