Lockheed F-117 Nighthawk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
F-117 Nighthawk
F-117 Nighthawk Front.jpg


Tüüp vargründelennuk
Tootja Lockheed Martin
Riik USA USA
Esmalend 18. juuni 1981
Võeti kasutusele oktoober 1983
Võeti kasutusest 22. april 2008
Tootmisaastad 1981
Toodanguarv 64 (5 YF-117A, 59 F-117A
Meeskond 1
Mootor General Electric F404, General Electric F414
Tippkiirus 1100 km/h ja 0,92 Mach

Lockheed F-117 Nighthawk on Ameerika Ühendriikide üheistmeline kahe reaktiivmootoriga vargründelennuk, mille disainis Lockheedi eriprojektidega tegelev osakond Skunk Works ja mida kasutas peamiselt Ameerika Ühendriikide õhuvägi.

F-117 prototüübi esmalend toimus 1981. aastal, väeosade relvastusse arvati see oktoobris 1983. F-117 olemasolu avaldati maailma avalikkusele alles novembris 1988. F-117 oli silmapaistev saavutus oma peitetehnoloogiate efektiivsuse poolest, sellisena oli ta teerajaja. F-117 on ka visuaalselt ainulaadne lennuk, mille tingis peitetehnoloogiline vajadus ehitada kogu lennuk komposiitmaterjalist valmistatud kolmnurksetest elektrit juhtivatest lamepindadest, mis moodustasid omalaadseid radarikiirgust neelavaid (80–90%) dipoole. Hilisemate arenduste – pommitaja B-2 ja hävitaja F-22 Raptor – ehituses kasutati ümaramaid vorme, mille aerodünaamiline kuju on arvutatud väga suure arvutusvõimsuse abil, mis polnud kättesaadav ajal, kui F-117 loodi.

USA lennuvägi arvas F-117 kasutusest maha ja need hävitati viimse kuni üheni 22. aprillil 2008, isegi muuseumitele ei antud ühtegi seda tüüpi lennukit. F-117 hävitamise peamine põhjus oli lennuki ehituses kasutatud tehnoloogia salastatus. Pealegi tulid kasutusele uudsemad ja universaalsemad lennukid F-22 Raptor ja F-35 Lightning II.

F-117 valmistaja oli Lockheedi osakond, mida tuntakse peamiselt hüüdnime Skunk Works järgi.

Peitetehnoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

F-117 kasutas peamise peitetehnoloogiana Nõukogude Liidu matemaatiku Pjotr Ufimtsevi tehtud avastust, mis võimaldas objekte radaritele nähtamatuks muuta. Kuigi mitmeid peitetehnoloogiaid kasutati ka juba varem, näiteks SR-71 Blackbirdi puhul, oli Ufimtsevi töö revolutsiooniline, kuna lubas nähtamatuse astet vähendada suurusjärgus kümneid komakohti. See tehnoloogia avaldati vene keeles 1962. aastal Moskvas avalikes allikates, kuna Nõukogude Liidu sõjaväejuhtkond ei mõistnud selle avastuse suurt potentsiaali ning pidas seda sõjaliselt kasutuks. 1971. aastal tõlgiti need artiklid Ameerika Ühendriikides õhujõudude jaoks inglise keelde.[1] Tõlkeversiooni lugenud Lockheedi insener Denys Overholser taipas avastuse tähtsust ning sellest sai alguse ülisalajane projekt, mille jooksul ehitati alguses täismõõduline puidust makett, seejärel lendav prototüüp Have Blue ja lõpuks F-117.

Sõjas kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

F-117 hoiti võimalikult kaua saladuses, kuna selline eriline lennuk andis riigi kaitsele suure strateegilise eelise. Võis arvata, et saladuse avalikuks saamise järel hakatakse F-117 võimaliku rünnaku vastu aktiivselt otsima vahendeid ning aja jooksul need ka leitakse. Seetõttu ei kasutatud seda lennukit üheski sõjalises konfliktis enne 1991. aasta Lahesõda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Method of Edge Waves in the Physical Theory of Diffraction", Wright-Patterson AFB, OH, 1971. Technical Report AD 733203, Defense Technical Information Center of USA, Cameron Station, Alexandria, VA, 22304-6145, USA.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]