Locke'i lisatingimus

Allikas: Vikipeedia
John Locke

Locke'i lisatingimus (inglise keeles Lockean provioso) on John Locke'i omandi tööpanuse teooria osa, mis ütleb, et kuigi üksikisikutel on õigus midagi omastada seda enda töö ja panusega sidudes, saab seda teha ainult "seal, kus sama head jääb piisavalt ka teistele".[1]

Locke'i sõnastus[muuda | muuda lähteteksti]

„Selline maatüki omandamine maa harimise teel ei kahjustanud ühtegi teist inimest, sest sama head maad oli veel küllalt alles ja veel rohkemgi, kui suutnuks ära kasutada need, kellel maad veel polnud. Kuigi ta ehitas oma maatükile tara ümber, ei jäänud teistele kunagi vähem maad alles, sest see, kes jätab teisele alles sama palju, kui too suudab ära kasutada, samahästi kui ei võtagi kelleltki midagi ära. Keegi ju ei arva, et ta kannatab kahju sellest, kui teine inimene joob vett, ehkki too rüüpab ohtralt, kui talle endale jääb janu kustutamiseks alles terve jõetäis samasugust vett. Ning maa ja vee puhul on olukord täiesti samasugune, juhul kui mõlemat jagub kõigile piisavalt.“

John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", 5. peatükk, lõik 33

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Väljendi "Locke'i lisatingimus" mõtles välja libertaarne poliitfilosoof Robert Nozick enda teoses "Anarhia, riik ja utoopia".[2] See põhineb John Locke'i teoses "Teine traktaat valitsemisest" väljatöötatud ideedel, nimelt, et eneseomand võimaldab inimesel segada oma tööd loodusvaradega, muutes ühisvara eraomandiks. Locke järeldab, et inimesed peavad suutma kaitsta ressursse, mida nad elamiseks kasutavad ja et see on looduslik õigus. Tingimuses öeldakse, et kuigi vara omastamine vähendab võõra õigust sellele, on see aktsepteeritav seni, kuni see ei tekita kellelegi teisele halvemat olukorda kui see oleks olnud ilma asja eraomandita.[3]

Locke'i lisatingimust on georgistid ja sotsialistid kasutanud selleks, et näidata maa ilma hüvitiseta omandamist ebaõiglasena. Georgismi järgi on maa omamine õige vaid seni, kuni kogukonnale makstakse selle eest makse.

Kaasaegse Austria koolkonna libertaarid ja anarhokapitalistid nagu Murray Rothbard[4] on nõustunud Locke'i teiste kinnisvaraga seotud seisukohtadega, lükates samas Locke'i lisatingimuse tagasi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. John Locke, Teine traktaat valitsemisest, 5. peatükk, lõik 27.
  2. Nozik, Robert (1974). Anarchy, State, and Utopia. lk 175.
  3. "Social Minimum"
  4. Rothbard, Murray (2003). The Ethics of Liberty. NYU Press.