Ljudmila Narussova

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ljudmila Narussova (2017)

Ljudmila Borissovna Narussova (vene keeles Людмила Борисовна Нарусова; sündinud 2. mail 1951 Brjanskis) on Venemaa poliitik (senaator) ja ajaloolane, ajalookandidaat.

Ta oli aastatel 1996–1999 Venemaa parlamendi Riigiduuma liige. 2002. aastal valiti ta Föderatsiooninõukogu liikmeks (senaatoriks): aastatel 2002–2010 esindas ta Tõva Vabariiki, 2010–2012 Brjanski oblastit ja 2016. aastast taas Tõva Vabariiki.

Ta on Anatoli Sobtšaki Fondi president ja Venemaa Juudi Kongressi ühiskondliku nõukogu liige[1].

Haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Narussova lõpetas 1974. aastal Ždanovi-nimelise Leningradi Riikliku Ülikooli ajaloolase kutsega. Pärast aspirantuuri lõpetamist NSV Liidu Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi Leningradi osakonnas kaitses ta kandidaadiväitekirja "Общественно-политические взгляды декабристов в 50-60-х XIX века"[2].

Ta töötas õppejõuna aastatel 1978–1981 Leningradi riiklikus ülikoolis ja 1981. aastast Krupskaja-nimelise Leningradi Riikliku Instituudi ajalookateedris assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina.

Vladimir Putin ja Ljudmila Narussova (2001)

1995. aastal valiti Narussova Riigiduumasse. 1999. aastal Riigiduuma valimistel kaotas ta vastaskandidaadile ja parlamenti ei pääsenud. 2000. aasta presidendivalimistel oli ta Vladimir Putini usaldusisik.[2]

2002. ja 2006. aastal valiti Narussova Tõva Vabariigi täidesaatva võimu esindajaks Föderatsiooninõukogus. 2010. aastal sai ta Brjanski oblasti esindajaks Föderatsiooninõukogus, kuid 2012. aastal vabastas Brjanski oblasti pea Nikolai Denin ta sellest ametist.[2]

2016. aastast on ta taas Tõva Vabariigi esindaja Föderatsiooninõukogus.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ljudmila Narussova isa Boriss Moissejevitš Narussov (sünninimi Narussovitš) (1923–2008) oli Brjanskis kurtide kooli direktor.

Ema Valentina Vladimirovna Narussova (sünninimi Hlebossolova) oli Brjanskis kinodirektor. Ta oli sündinud Leningradis. Pärast sõda oli tal keelatud Leningradis elada, sest sõja ajal oli ta koonduslaagris[2].

Ljudmila Narussova abiellus 1980. aastal Anatoli Sobtšakiga, kes hiljem sai Peterburi linnapeaks. Nende tütar on ajakirjanik Ksenija Sobtšak.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]