Linnaökoloogia

Allikas: Vikipeedia

Linnaökoloogia (inglise keeles urban ecology) on sotsiaalökoloogia osa, mis käsitleb linnaelu ökoloogilist eripära, sh linnaelustikku, saastet, müra, haljastust, koduloomade pidamist ja elanike keskkonnateadlikkust. Linnaökoloogia mõistet kasutatakse paljudes erialades nagu geograafia, antropoloogia, sotsioloogia, filosoofia, epidemioloogia, zooloogia, kodumajandusõpetus ja ökoloogia jne.[1]

Linnaökoloogiaga on seotud linnaehituse ökoloogia, mis käsitleb linnade arendamise ja otstarbeka kujundamise küsimusi. Linnaökoloogia alla ei arvata siseruumidesse puutuvat.[1]


Linnaökoloogia taust[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaökoloogia tähtsus kasvas pärast Teist maailmasõda. Arenguhüpe toimus 1950. aastate lõpus Ameerikas positivismi ja sotsiaalteaduste taustal, kui teadurid hakkasid esitama linnade arengumudeleid. Linnaökoloogia linnageograafia mõistes käsitleb linnasisese struktuuri ja ruumilise organiseerumise uurimist. Linnaökoloogia teooria on mõjutatud looduse protsessidest, nn looduslikust determinismist, mis väljendub darvinismina, kus erinevatest etnilistest gruppidest inimesed võitlevad enda eluruumi kvaliteedi pärast.[2]

Varajase linnaökoloogia arendas välja Chicago koolkond Ameerikas. Suurima panuse andjateks antud valdkonna uurimises võib pidada Chicago ülikooli sotsiaal- ja majandusteaduskonna õppejõude: Ernest Burgess, Robert Ezra Park, Louis Wirth ja R. D. McKenzie. Nende uurimuste taustideoloogias olid tähtsatel kohtadel majanduse valdkonnas Adam Smith ja bioloogias Charles Darwin.[2]

Inimene on loodusseadustega tihedalt seotud. Suuremad, rikkamad ja mõjuvõimsamad on need, kes võidavad endale parema positsiooni linnaruumis. Rikkamad võidavad ökoloogilises võitluses linnaruumi paremad osad, kus on parem ligipääs transpordile, kanalisatsioonile ja tervislikumale keskkonnale. Vaesemad peavad leppima kehvemate piirkondadega saastatud õhuga piirkondades. Sarnastele arusaamadele tuginedes hakati linnaökoloogias tähelepanu pöörama morfoloogilistele küsimustele – kus inimtegevused ja teenused paiknevad ning milliste elupaikade pärast erinevate kultuuriliste ja sotsiaalsete taustadega grupid võitlevad. Linnaökoloogias vaadeldakse linna kui looduslikku organismi, mis areneb faaside kaudu nagu elusorganism: sündimine --> noorus --> küpsus --> vananemine --> surm. Linn on kui ökoloogiline üksus, kus konkurents inimeste vahel toimub sotsiaal-majanduslikus keskkonnas. Elupaigad jaotuvad erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga gruppide vahel loomuliku konkurentsi alusel. Linnaosa hakkab arenema ja muutuma, kui sinna rändavad teise etnilise grupi esindajad. Selle tagajärjel toimub invasioon, seejärel algne konsolideerumine, täielik konsolideerumine ja lõpuks linnaosa täitumine[3]. Mõningate eeldustega on eelkirjeldatust loodud linnamudeleid, millega saab seletada erinevate maailma linnade ruumilist arengut.[2]

Kontsentriline ringmudel[muuda | muuda lähteteksti]

Kontsentriline ringmudel
██ Põllumajandus ja rasketööstus
██ Elamurajoon
██ Keskklass
██ Üleminekuvöönd
██ Kergetööstus
██ Ärikeskus


Kontsentriline ringmudel (inglise keeles concentric zone model) on tuntud ka kui Burgessi mudel. Tegemist on ühe varaseima empiirilise uurimusega selgitamaks linna sotsiaalse struktuuri jaotumist. Mudeli autor on Ernest Burgess.[2]

Burgess oli huvitatud linnade sotsiaalsest dünaamikast ning eelkõige sotsiaalse ja füüsilise struktuuri vahelistest protsessidest. Mudeli eelduseks oli linna füüsiline arenemine perifeeria suunas, ühtlane maapind ja ligipääs linna keskusesse, üks keskus, vaba konkureerimine kinnisvaras, hea ühistranspordi olemasolu, heterogeenne rahvastik ja rahvastiku kasv. Mudel põhineb lihtsustatud Chicago linna näitel. See oli mudeli kirjeldamiseks sobiv näide, sest seal elasid erineva sotsiaalse, etnilise ja kultuurilise taustaga grupid.[2]

  1. Südames asub ärikeskus (inglise keeles central business district) kus paiknevad pangad, büroopinnad ning kaubandus- ja lõbustuskohad.
  2. Teine tsoon on kergetööstustsoon, kus toimub ka majandustegevus. Seal asuvad tehased, odavam kinnisvara ja taandunud elamupiirkonnad. Osa töölistest on piirkonda kolinud maalt või teistest linnadest. Tsoon on atraktiivne immigrantidele.
  3. Kolmandas ehk üleminekutsoonis elavad madalama palgalised töölised ja sisserändajad teisest tsoonist, kes saavad tänu piirkonna odavatele kinnisvarahindadele antud piirkonda endale lubada. Mitmed elanikud on teise põlvkonna immigrandid. Tsoonis asub kauplusi ja käiakse ka tööl ärikeskuses.
  4. Neljandas, keskklassi vööndis elavad kõrgema palgaga inimesed. Seal asuvad kõrge kvaliteediga paneelmajad, kuid esineb ka kalleid ühepereelamuid ning kaubanduskeskuseid. Enamik elanikest on linna valged põliselanikud.
  5. Viiendas tsoonis ehk pendelvööndis asuvad elamurajoonid. Seal paiknevad äärelinnad on nn väikesed magamislinnad ja külad, kust keskusesse sõitmine võtab kuni tund aega.
  6. Kuuendas vööndis paikneb põllumajandustegevus ja rasketööstus.[2]

Burgess püüdis mudeliga näidata, et linna sotsiaal-ruumilise organisatsiooni mudelis areneb maakasutus keskusest eemale kontsentrilisi ringe jälgides. Iga vöönd areneb keskusest eemale. Selle näiteks tõi ta Chicago linna arengu, kus neli esimest tsooni olid kunagi linna keskuses. Tsentralisatsioon ja detsentralisatsioon linnas on inimökoloogiliste protsesside tulemus, mille taustaks on erinevate sotsiaalsete ja etniliste gruppide majanduslikud võimalused linnaruumis. Linnaruumi arenguga tõi ta paralleele taimeökoloogiast, mida ta on ka uurinud ning millega nägi ta sarnasusi. Madalama elukvaliteediga elanikud püüavad linnas alati kõrgemale pürgida ja kõrgemas tsoonis paremat elu saavutada. Toimub pidev konkurents ja enese tõestamine. Kui linn kasvab kiiremini kui selle loomulik iive, on tulemuseks kuritegevus, erinevad deviantsed grupid, anoomia, enesetapud ja haigused. Selle tulemusena kolivad viimased immigrandid madalamale tasemele üleminekuvööndis ärikeskuse ja eeslinna vahele. Linna hajumisega kolivad teatud majandustegevused linnakeskusest ja linnast eemale.[2]

Sektormudel[muuda | muuda lähteteksti]

Sektormudel

Sektormudel (inglise keeles sector model) on tuntud ka kui Hoyt'i mudel (inglise keeles Hoyt model). Majandusteadlane Homer Hoyt uuris Föderaalse Elamuhaldusameti ettepanekul 142 linna Ameerika Ühendriikides, käsitledes põhiliselt kvartali maarentide arengut aastatel 1878–1928.[2]

Ametnikke huvitasid kõige rohkem linnad, kus laenude risk on kõige suurem. Võttes aluseks Burgessi kontsentrilise ringmudeli, leidis Hoyt enda uurimuse käigus, et rentide suurus muutub linnas hoopis sektoriaalselt. Uurimuse tulemusi sai linnades kasutada veel aastakümneid hiljem. Sarnaselt ökoloogilistele protsessidele toimub ka rendipindadel konkurents. Madalama staatusega inimesed püüavad tõusta parematesse piirkondadesse.[2]

Selle mudeli järgi jaotuvad linnad sektoriteks, mis ulatuvad kiirtena linnast välja kesklinnas asuvast ärikeskusest. Kõige kõrgemad rendid on linnasüdames. Kõrgema staatusega inimesed elavad tavaliselt rasketööstusest võimalikult kaugel kõrgemates kohtades, kus on puhtam õhk ja väiksemad võimalused üleujutusteks. Keskmise sissetulekuga inimesed elavad tavaliselt rikastest üle jäänud rendipindadel ja neile võimalikult lähedal. Vastavalt sissetulekule koonduvad elanikud võimalikult headesse piirkondadesse. Madalaima sissetulekuga elanikud peavad leppima kehvemate tingimustega tehaste piirkonnas, kus on halb õhk ja suuremad riskid üleujutusteks. Aja jooksul arenevad kõrgema rendi piirkonnad mööda transpordikoridore, mis paiknevad kõrgemal.[2]

Hoyt moodustas linnamaa hindade uurimuse tulemustest suhtelise maakasutuse mudeli. Selles mudelis järgib linnamaa kasutus transpordikoridore. Majandustegevus ja inimeste elupiirkonnad on teineteisega seotud. Tööstus koguneb ühte, kaubandus teise linnaosasse. Tööstuse jaoks on oluline lihtsam ning odavam transport, kaubandusele jõukamate elanike lähedus. Elamupiirkonnad asuvad suuremate teede ääres, sest sealt pääseb kiiremini keskusesse. Kohalikud topograafilised ja ajaloolised erinevused mõjutavad täpsete tsoonide paiknemist ja nende suurust. Lisaks mõjutab piirkondi nende reklaamimine ja arendamine. Põlvkonna vahetumisel otsivad nooremad alati paremaid piirkondi.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 22.10.2012)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Jussi S. Jauhiainen. "Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini", Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005
  3. Picone, Micheal. "Urban Geography: a Global Approach", London: Routledge (2001)