Lima ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jirón de la Unióni tänav oli 20. sajandil Lima peatänav.

Lima ajalugu algas 18. jaanuaril 1535, kui Francisco Pizarro tänapäeva Peruu pealinna asutas. Linn rajati Rímaci jõe orgu, kus oli olnud Ichma Kuningriik. Aastal 1543 sai linnast Peruu Asekuningriigi pealinn ning seal alustas tööd Real Audiencia kohus. 17. sajandil puhkes Lima maavärinatest ja piraatidest hoolimata kaubandusvõrgustiku keskusena õitsema. Head ajad said 18. sajandil majanduslanguse ning Bourboni reformide tõttu lõpu.

Lima rahvaarv sai 1821.–1824. aasta Peruu vabadussõjas kannatada nii patriootide kui rojalistide tapatalgute tõttu. Pärast sõda sai Limast Peruu Vabariigi pealinn. 19. sajandi keskpaiga majanduslik õitseng sai lõpu 1879.–1883. aasta Vaikse ookeani sõjaga, kui Tšiili väed linna rüüstasid ja okupeerisid. Pärast sõda hakkas Lima rahvaarv taas kasvama ning linnapilt moderniseerus. Rahvaarvu kasv kiirenes 1940. aastatel, kui linna hakati sisse rändama Andidest. Kuna linnavõim ei jõudnud sisserändega tegeleda, tekkis sellest palju slumme.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolumbuse-eelsel perioodil oli Pachacamac tähtis usukeskus.

Kolumbuse-eelsel perioodil elasid tänapäeva Lima aladel mitmed indiaani hõimud ning enne Inkade Riigi saabumist kuulusid Rimaci ja Luríni jõe orud Ichma Kuningriigile.[1] Ichma Kuningriigist jäi sinna ligi 40 püramiidi, mida kasutati orgude kuivendamiseks.[2]

Aastal 1532 tungisid sinna Francisco Pizarro juhtimisel konkistadoorid, kes otsisid oma pealinnale sobivat asukohta. Esimene valik oli Jauja, kuid kuna see asus liiga kõrgel Andides ning liiga kaugel Vaiksest ookeanist, kanti see plaan maha.[3] Hispaanlased valisid pealinna asukohaks Rimaci jõe oru, kuna see asus ookeanile lähemal, seal oli palju vett, puitu ning maad ja hea kliima. Pizarro asutas Lima linna 18. jaanuaril 1535, algseks nimeks oli Ciudad de los Reyes (hispaania keelest Kuningate Linn).[4]

Augustis 1536 ründasid linna inkade vastupanuvõitluse juhi Manco Inca Yupanqui väed. Inkad said hispaanlastelt ning nende indiaanlastest liitlastelt Ciudad de los Reyese tänavatel ja ümbruses toimunud verises lahingus lüüa.[5] Hispaania võim kinnitas asutamise 3. novembril 1536 ning 7. detsembril 1537 andis Saksa-Rooma keiser Karl V linnale vapi.

Koloniaalaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Lima Felipe Guaman Poma de Ayala kroonikas (u 1615)

Järgmised aastad olid Limas segane aeg, kuna erinevad hispaanlaste huvigrupid olid omavahel pidevalt tülis. Samal ajal kogus linn tuntust, kuna 1543. aastal sai sellest Peruu Asekuningriigi pealinn ning Real Audiencia kohtu asukoht.[6] Aastal 1551 rajati seal Ladina-Ameerika esimene ülikool San Marcose Ülikool ning 1584 jõudis sinna esimene trükipress. Lisaks oli linn tähtis usukeskus, kuna aastal 1541 asutati seal katoliku piiskopkond, millest sai viis aastat hiljem peapiiskopkond.[7] 1609. aastal toimusid Limas Ignatius Loyola õndsaks kuulutamise pidustused.[8]

17. sajandil oli Lima Peruud Ameerika, Euroopa ja Kaug-Idaga ühendav kaubandussõlm ning sellega tuli kaasa majanduslik õitseng.[9] Kaupmehed eksportisid lähedalasuva Callao sadama kaudu hõbedat ning vahetasid seda tänapäeva Panamas asuvas Portobelos importkaupade vastu.[10] Kehtestati seadus, et kogu Peruu väliskaubavahetus pidi toimuma läbi Callao sadama. Majandusega koos hakkas kasvama ka linna elanikkond: aastal 1619 elas seal 25 000 inimest ning aastal 1687 juba 80 000.[11]

Samas ei olnud elu Limas muretu, 20. oktoobril ja 2. detsembril 1687 purustasid kaks tugevat maavärinat suurema osa linnast ja selle ümbrusest.[12] Looduskatastroofidele järgnenud haiguspuhangud ja näljahäda vähendasid linna rahvaarvu, mis oli 1692. aastaks alla 40 000.[13] Teiseks ohuallikaks olid Vaikse ookeani piraadid. Aastal 1624 ründas Callaod Jacques l'Hermite'i Hollandi mereekspeditsioon, mille asekuningas Diego Fernandez de Córdoba tagasi lõi.[14] 1680. aastatel võimutsesid Vaikse ookeani vetel inglise mereröövlid, kes suudeti 1690. aastaks Lima alt ära tõrjuda.[15] Aastatel 1684–1687 ehitas asekuningas Melchor de Navarra linna kaitseks müüri.[16]

1687. aasta maavärin oli pöördepunktiks, kuna pärast seda vähenes kaubavahetus ja hõbedatoodang, lisaks tuli Limal hakata rinda pistma näiteks Buenos Airesega.[17] Lisaks sai Callao 28. oktoobril 1746 maavärinas kõvasti kannatada ning asekuningas José Antonio Manso de Velascol tuli ette võtta suurejoonelised taastamistööd.[18] Pärast maavärinat hakati kummardama Kristuse kujutist "Imede isand", mida on alates 1746. aastast igas oktoobris toimuval rongkäigul näidatud.[19]

Koloniaalajastu lõpus kujundasid Lima arengut Bourbonide võimu valgustusajastu ideed tervishoiust ja ühiskonnast.[20] Sellel ajal ehitati linna kukevõitlusareen, Plaza de toros de Acho härjavõitlusareen ning suur kalmistu. Esimesed kaks hoonet ehitati, et need meelelahutustüübid kindlatesse kohtadesse koondada ning kalmistu selleks, et lõpetada surnute kirikutesse matmine, mida võimud pidasid ebahügieenseks.[20]

Iseseisvus[muuda | muuda lähteteksti]

José de San Martín kuulutas Peruu Limas iseseisvaks 28. juulil 1821 (Juan Lepiani maal)

18. sajandi teises pooles sai Lima kannatada Bourboni reformide käigus, kuna ära kaotati linna monopol väliskaubandusele ning Ülem-Peruu kaevanduspiirkonnad läksid Río de la Plata Asekuningriigi kätte.[21] Majandusraskused muutsid linna kõrgklassi keskvõimust sõltuvaks ning seega ei olnud iseseisvumine nende huvides.[22] 1810. aastatel sai Limast Lõuna-Ameerika vabadussõdade keskel rojalistide ning nende juhi asekuningas José Fernando de Abascal y Sousa kants.

7. septembril 1820 maabusid Limast lõunas kindral José de San Martíni juhtimisel Argentina ja Tšiili patriootide ühendvägi, mis linna ei rünnanud. Mereblokaad ning sissisõda maal sundisid asekuningas José de la Sernat linna juulis 1821 evuakueerima.[23] Linnavalitsus kartis ülestõusu ning kuna korra tagamiseks polnud jõudu, kutsuti San Martin Limasse ning tema nõudmisel allkirjastati iseseisvusdeklaratsioon.[24] Deklaratsiooniga sõda siiski ei lõppenud, järgmise kahe aasta jooksul vahetus kontroll linna üle mitmeid kordi ning mõlemad osapooled korraldasid Limas oma tapatalguid. Kui sõda 9. detsembril 1824 Ayacucho lahinguga lõpu sai, oli Lima märgatavalt alla käinud.

Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Palacio de la Exposición ehitati 1872. aastal rahvusvahelise näituse tarbeks

Pärast iseseisvumist sai Limast Peruu Vabariigi pealinn, kuid majandussurutis ja poliitilised raskused peatasid linna arengu. Lima hakkas kiiresti arenema 1850. aastatel, kui suurenesid guaanoekspordi tulud.[25] Järgmise kahe aastakümne jooksul kerkis linna koloniaalajastust jäänud ehitiste asemele uusi asutusi, nagu uus keskturg, tapamaja, hullumaja, vangla ja haigla.[26] Arendati ka transporditaristut: aastal 1850 valmis Limat Callaoga ühendav raudtee ning 1870. aastal Balta raudsild üle Rímaci jõe.[27] 1872. aastal lõhuti ruumi tegemiseks maha linnamüürid.[28] Ekspordist sõltuv majandus suurendas ka majanduslikku ebavõrdusust ning tekitas ühiskondlikke pingeid.[29]

Vaikse ookeani sõjas aastatel 1879–1883 alistasid Tšiili väed San Juani ja Miraflorese lahingutes Peruu vastupanu ning okupeerisid Lima. Tšiillased rüüstasid linna muuseume, raamatukogusid ning koole.[30] Samal ajal ründasid ülesköetud linnaelanikud linna asiaate ning nende kodusid ja ettevõtteid.[31]

Hotel Bolívar oli osa 20. sajandi alguse linna uuendamisest

Pärast sõda kestis 1890.–1920. aastateni taas Lima arenguperiood. Kuna kesklinn oli ülerahvastatud, rajati 1896. aastal töölistele La Victoria linnaosa.[32] Samal ajal ehitati linna suuri magistraale, mis ühendasid Lima naaberlinnadega, nagu Miraflores.[32] 1920. ja 1930. aastatel ehitati uuesti üles mitmed vanalinna hooned, nagu Valitsuspalee ja linnavalitsushoone.

24. mail 1940 tabas peamiselt savitellistest ja quincha'st ehitatud Limat maavärin. 1940. aastatel kasvas Lima rahvaarv Andidest ja teistest Peruu osadest tuleneva sisserände tõttu hüppeliselt. 1940. aastal elas linnas u 600 000 inimest, aastal 1960 u 1,6 miljonit ning 1980. aastal u 4,8 miljonit.[33] Selle perioodi algul kujunes linna põhiosa kolmnurkseks ning oli piiritletud vanalinna, Callao ja Chorrillosega. Algselt kesklinna slummidesse kolinud immigrantide tõttu hakkas Lima ka pindalalt kasvama ning äärelinnadesse tekkisid n-ö pueblos jóvenese slummid.[34][35] Sajandi teises pooles viidi peamiselt Manuel A. Odría ja Juan Velasco Alvarado juhtimisel ellu mitmed mahukad taristuprojektid. Levinud oli brutalistlik arhitektuur, mille hea näide on riigi naftafirma Petroperú peakorter.[36] 1993. aasta Peruu rahvaloenduse järgi elas linna 6,4 miljonit inimest ehk pealinnas elavate peruulaste osakaal oli 53 aastaga kasvanud 9,4 protsendilt 28,4 protsendile.[33]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Conlee et al., Late Prehispanic sociopolitical complexity, p. 218.
  2. ↑ Conlee et al., Late Prehispanic sociopolitical complexity, pp. 220–221.
  3. ↑ Hemming, The conquest, pp. 140, 145.
  4. ↑ Huerta, p. 37.
  5. ↑ Hemming, The conquest, p. 203–206.
  6. ↑ Klarén, Peru, p. 87.
  7. ↑ Klarén, Peru, p. 56.
  8. ↑ Report of the Feasts Held in the City of Lima for the Beatification of the Blessed Father Ignatius of Loyola, Founder of the Society of Jesus. World Digital Library, 1610.
  9. ↑ Andrien, Crisis and decline, pp. 11–13.
  10. ↑ Andrien, Crisis and decline, p. 16.
  11. ↑ Andrien, Crisis and decline, p. 30.
  12. ↑ Andrien, Crisis and decline, p. 26.
  13. ↑ Andrien, Crisis and decline, p. 27.
  14. ↑ Clayton, Local initiative and finance, p. 288–290.
  15. ↑ Clayton, Local initiative and finance, p. 294–299.
  16. ↑ Higgings, Lima, p. 45.
  17. ↑ Andrien, Crisis and decline, p. 28.
  18. ↑ Walker, The upper classes, pp. 53–55.
  19. ↑ Higgings, Lima, p. 75.
  20. ↑ 20,0 20,1 Ramón, The script, pp. 173–174.
  21. ↑ Anna, Fall of the royal government, pp. 4–5.
  22. ↑ Anna, Fall of the royal government, pp. 23–24.
  23. ↑ Anna, Fall of the royal government, pp. 176–177.
  24. ↑ Anna, Fall of the royal government, pp. 178–180.
  25. ↑ Klarén, Peru, p. 169.
  26. ↑ Ramón, The script, pp. 174–176.
  27. ↑ Higgings, Lima, pp. 83, 111.
  28. ↑ Ramón, The script, p. 177.
  29. ↑ Klarén, Peru, p. 170.
  30. ↑ Higgings, Lima, p. 107.
  31. ↑ Klarén, Peru, p. 192.
  32. ↑ 32,0 32,1 Ramón, The script, p. 180–182.
  33. ↑ 33,0 33,1 Murillo, Lima Metropolitana perfil socio-demográfico, ch. 1.1.
  34. ↑ Dietz, Poverty and problem-solving, p. 35.
  35. ↑ Dietz, Poverty and problem-solving, p. 36.
  36. ↑ Higgings, Lima, p. 181.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Andrien, Kenneth. Crisis and decline: the Viceroyalty of Peru in the seventeenth century. Albuquerque: University of New Mexico Press, 1985. ISBN 0-8263-0791-4
  • Anna, Timothy. The fall of the royal government in Peru. Lincoln: University of Nebraska Press, 1979. ISBN 0-8032-1004-3
  • Clayton, Lawrence. "Local initiative and finance in defense of the Viceroyalty of Peru: the development of self-reliance". Hispanic American Historical Review 54 (2): 284–304 (May 1974). DOI 10.2307/2512570
  • Conlee, Christina, Jalh Dulanto, Carol Mackay and Charles Stanish. "Late Prehispanic sociopolitical complexity". In Helaine Silverman (ed.), Andean archaeology. Malden: Blackwell, 2004, pp. 209–236. ISBN 0-631-23400-4
  • Dietz, Henry. Poverty and problem-solving under military rule: the urban poor in Lima, Peru. Austin : University of Texas Press, 1980. ISBN 0-292-76460-X
  • Hemming, John. The conquest of the Incas. London: Macmillan, 1993. ISBN 0-333-51794-6
  • Higgings, James. Lima. A cultural history. Oxford: Oxford University Press, 2005. ISBN 0-19-517891-2
  • Murillo, Félix Alfaro. Lima Metropolitana perfil socio-demográfico. Lima: Instituto Nacional de Estadística e Informática, 1996. Retrieved on August 12, 2007.
  • Huerta, Carlos: Cronología de la Conquista de los Reinos del Perú (1524–1572). Lima, 2013. ISBN 978-612-00-1406-6
  • Klarén, Peter. Peru: society and nationhood in the Andes. New York: Oxford University Press, 2000. ISBN 0-19-506928-5
  • Ramón, Gabriel. "The script of urban surgery: Lima, 1850–1940". In Arturo Almandoz (ed.), Planning Latin America's capital cities, 1850–1950. New York: Routledge, 2002, pp. 170–192. ISBN 0-415-27265-3
  • Walker, Charles. "The upper classes and their upper stories: architecture and the aftermath of the Lima earthquake of 1746". Hispanic American Historical Review 83 (1): 53–82 (February 2003).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lima_ajalugu&oldid=6358870"