Mine sisu juurde

Liigi taaselustamine

Allikas: Vikipeedia

Liigi taaselustamine on protsess, mille käigus luuakse organism, mis on geneetiliselt sarnane väljasurnud liigiga. Liikide taaselustamise meetodeid on mitmeid, kuid nendest levinuimad on kloonimine, tagasiaretamine ja genoomi töötlemine.[1]

Kloonimise protsess hõlmab väljasurnud liigi säilinud rakust tuuma eraldamist ja selle siirdamist tuumata munarakku, mis pärineb lähima elusoleva sugulase organismist. Seejärel siirdatakse munarakk peremeesorganismi, kes kuulub samuti lähisugulaste hulka. Seda meetodit saab kasutada vaid säilinud rakumaterjali olemasolul, mistõttu on see peamiselt kasutuses hiljuti väljasurnud liikide taaselustamisel.[2]

Tagasiaretamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasiaretamine (ka tagasiristamine) on aretusprotsess, mille eesmärk on taastada mingi algne või kadunud tunnus või tõug. Selle meetodiga on võimalik taasluua väljasurnud liigi või tõu tunnuseid, kuid saadud organismi genoom erineb siiski algsest liigist.[2] Eestis on see meetod kasutusel näiteks Kihnu maalammaste aretusel ja säilitamisel.[3]

Genoomi töötlemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kasutada rakke liikidest, mis on geneetiliselt väga sarnased mõne väljasurnud liigiga, saab nende rakkude genoomi muutes hakata seda väljasurnud liiki taastama. Teadlased saavad muuta sugurakke nii, et olemasoleva liigi munarakud ja seemnerakud annaksid järglasi, kellel on väljasurnud liigi geneetiline materjal. Nii tekib organism, mis ei ole päris väljasurnud liik, vaid pigem selle ja sellele lähedase tänapäeval elava liigi hübriid.[4] Teadlased suudavad järjestada ja kokku panna väljasurnud organismide DNA-d isegi väga lagunenud kudedest, seega nende liikide hulk, keda on võimalik sellisel viisil taaselustada suureneb oluliselt.[5]

  1. Martinelli, Lucia; Oksanen, Markku; Siipi, Helena (28. august 2014). "De-extinction: a novel and remarkable case of bio-objectification". Croatian Medical Journal. 55 (4): 423–427. DOI:10.3325/cmj.2014.55.423. ISSN 1332-8166. PMC 4157387. PMID 25165057.
  2. 1 2 Shapiro, Beth (2017). "Pathways to de-extinction: how close can we get to resurrection of an extinct species?". Functional Ecology (inglise). 31 (5): 996–1002. DOI:10.1111/1365-2435.12705. ISSN 1365-2435.
  3. "Kihnu maalammas". 24. jaanuar 2022. Vaadatud 19. jaanuaril 2026.
  4. Patrick, Glanze (25. detsember 2025). "How Close Are We to Real De-Extinction? Current Progress and Challenges of Gene Editing". Science Times (Ameerika inglise). Vaadatud 19. jaanuaril 2026.
  5. Oosterhout, Cock; Supple, Megan A.; Morales, Hernán E.; Birley, Thomas; Tatayah, Vikash; Jones, Carl G.; Whitford, Harriet L.; Tollington, Simon; Ruhomaun, Kevin; Groombridge, Jim J.; Brickson, Leandra; Keyte, Anna L.; Shapiro, Beth; James, Matt; Turner, Stephen D. (18. juuli 2025). "Genome engineering in biodiversity conservation and restoration". Nature Reviews Biodiversity (inglise). 1 (8): 543–555. DOI:10.1038/s44358-025-00065-6. ISSN 3005-0677.