Liigendkaarsild

Liigendkaarsild^[1] (inglise keeles hinged arch bridge) on kaarsild, millel on üks või mitu liikumatut liigendit. Liigendid kompenseerivad pingekõikumisi.

Kõige levinumad liigendkaarsildade variandid on kahe liigendiga kaarsillad, mille liigendid (kannaliigendid) on kaarkanduri toetuspunktides ja kolme liigendiga kaarsillad, millel on kaare ülaosas täiendav liigend (lukuliigend). On olemas ka ühe liigendiga versioonid, millistes on kaarel vaid lukuliigend. Kannaliigendid takistavad paindemomentide kandumist sillasammastele. Kolme liigendiga kaarsild on erinevalt teistest versioonidest staatikaga määratav.

Horisontaalse toereaktsiooni vältimiseks võib liigendkaarsild olla tarindatud tõmbevööga (sarnaselt tõmbevööga kaarsillale).

Staatikaga määratavad kolme liigendiga kaarsillad olid populaarsed kuni teise maailmasõjani. Pärast sõda võimaldas arvutusmeetodite areng laialdaselt kasutada staatiliselt määramatuid kaarsildu. 20. sajandi lõpus seoses liimpuidu kasutuselevõtuga sillaehituses hakati taas ehitama kolme liigendiga kaarsildu.

Ajalugu

Varased kaarsillad olid jäiktugedega ja liigenditeta sillad. Kahe liigendiga kaarsilla töötasid välja prantsuse insenerid Couche ja Salle 1858. aastal sepisrauast tehtud silla jaoks. Esimene kolme liigendiga kaarsilla projekteeris 1863. aastal Johann Wilhelm Schwedler (Unterspree sild Berliinis), mis ehitati kaks aastat pärast Claus Koepcke teedrajavat teoreetilist tööd. Hradecky sild (1866) on arvatavasti vanim siiani kasutusel olev kolme liigendiga kaarsild.

Liigendkaarsillad olid populaarsed raudteede ehituses. 1905. aastal ehitatud Bellows Falls Arch Bridge Vermontis oli kolme liigendiga teraskaarsild. Oma 160 m pikkusega oli see ehitamise ajal Ameerika pikim.

1905. aastal valmis Venemaal Borovitšis üle Msta jõe Beleljubski sild (sille 107 m), mille projekteerisid Nikolai Beleljubski ja Andrzej Pszenicki. Tegemist on Venemaal esimese kolme liigendiga ja tõmbevööta kaarsillaga.^[2]