Liht-naistepuna ürt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Liht-naistepuna
Liht-naistepuna ürt
Liht-naistepuna ürt
Taksonoomia
Sugukond Naistepunalised Hypericaceae
Perekond Naistepuna Hypericum
Liik Liht-naistepuna
Binaarne nimetus
Hyperici herba

Liht-naistepuna ürdiks ehk naistepunaürdiks (Hyperici herba) nimetatakse liht-naistepuna (Hypericum perforatum) rohelistest lehtedest ja kollastest õitest saadusi, mida kasutatakse mitmeks otstarbeks ja valmistusviisiga nii töönduslikult kui ka kodumajapidamistes.

Droogina[muuda | muuda lähteteksti]

Naistepunaürt on kantud droogina Euroopa farmakopöa 6. väljaandesse.

Liht-naistepuna ürt omab tähtsust dermatoloogias ja psühhiaatrias.

Droogiks korjatakse taime maapealset puitumata vartega osa – ürti. Ürti kogutakse õitsemise ajal enne viljade tekkimist. Taime latv lõigatakse õitsevate varte tipust umbes 20–30 cm kõrguselt. Kuivatatakse temperatuuril 35–60 °C. Droog koosneb rohelistest lehtedest ja kollastest õitest, on nõrga lõhnaga ja mõrkja, vaiguse, kootava maitsega.[1]

Euroopa farmakopöas käsitletakse droogina vaid sellist liht-naistepuna ürti, mille hüperitsiinide sisaldus on vähemalt 0,08%. Päevane annus on 2–5 grammi droogi.[1]

Droogi säilivusaeg on ligi 3 aastat.[2]

Seespidine kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvameditsiinis on naistepuna kasutatud juba iidsest ajast.

Galenos, Dioscorides, Plinius ja Hippokrates soovitasid naistepunaürti diureetikumi, haavu parandava ürdina, menstruaalhäirete, siseparasiitide ja maohammustuse korral.[3]

Lähtudes tema biokeemilisest koostisest ja eri ainete sisaldusest, on ta kasutamine laialdane: siseparasiitide, bronhiidi, astma, sapikivitõve, kõhulahtisuse, öise voodimärgamise, reuma ja seedehäirete ravis.[4] Lisaks mao- ja soolekatarri, maohaavandite, menstruatsioonivaevuste, peapöörituse, lihasevalude ja jämesoolepõletiku korral.[5]

Põhitoime kinnitatakse olevat depressioonivastane.[1]

Naistepunaleotis[muuda | muuda lähteteksti]

Naistepunaleotist saab kasutada järgmiste haiguslike seisundite korral: kesknärvisüsteemi häired, migreen, öine kusepidamatus lastel, kusepõie nõrkus vanematel inimestel, eesnäärmepõletik meestel, koliit, kõhulahtisus, gastriit, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavand, maksa- ja sapipõiehaigused, peavalu, äge ja krooniline püelonefriit, tsüstiit, neerukivitõbi, günekoloogilised naistehaigused, podagra, radikuliit, mastopaatia, põletikuprotsessid, angiin, endokardiit, müokardiit, kopsutuberkuloos, vereköhimine, hemorroidid, maksa- ja maokasvaja, ussnugilised, põletused ja haavad nahal, nahavähk.[6]

Naistepuna tee[muuda | muuda lähteteksti]

Teena kasutatakse verejooksu tõkestamiseks, vereköhimise, köha, jämesoolepõletiku, seedehäirete, kõhulahtisuse, maksa- ja põiehaiguste puhul.[7]

Tee valmistamine: võetakse 1 supilusikatäis droogi 1 klaasi keeva vee kohta ning keedetakse 10 minutit, lastakse jahtuda ja kurnatakse. Teed juuakse 3 korda päevas, pool tundi enne sööki, kolmandik klaasi korraga.

Depressiooni ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Liht-naistepuna ürt on tuntuim ja tõenäoliselt tõhusaim taim kerge ja keskmise raskusega depressiooni vastu. Vastupidiselt osadele antidepressantidele ei vähenda ürt suguiha.[8]

Ürti kasutatakse laialdaselt depressiooni raviks. Mõnedes maades, näiteks Saksamaal, ravitakse sellega just laste ja noorukite mõõdukat depressiooni.[9]

Ürt on depressiooniravimina kantud ka Briti (B.P) ja Ameerika Ühendriikide farmakopöasse (USP).[10]

Komisjon E järgi sobib ürt nii ängistuse, masenduse, närvilisuse, seedehäirete, põletushaavade kui ka marrastuste raviks.[11]

Välispidine kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Välispidiselt kasutatakse liht-naistepuna vesitõmmist kootava vahendina igemepõletiku puhul igemete määrimiseks või suu loputamiseks.[12]

Naistepuna ürdist valmistatakse kuivainena antiseptilist ravimit imaniini, mida kasutatakse II ja III astme põletuste, haavandite, paisete, rinnanibude lõhenemise, nina ja kurgu limaskesta ägeda põletiku ning põsekoopapõletiku ravimisel erimenetluse järgi valmistatud loputise või salvina.[13]

Psoriaasi korral[muuda | muuda lähteteksti]

Kliinilistes katsetes on kasutatud naistepunaürdisalvi (ingl ointment) psoriaasilesioonidele määrimiseks, kuid pole teada, kas selleks on kasutatud looduslikku ürti või üksnes taimest eraldatud keemilisi ühendeid.[14]

Teatud psoriaasiliikide korral on naistepunaürdisalvi määrimine (2 korda päevas) nahale vähendanud efektiivselt PASI indeksiga mõõdetavaid psoriaasilesioone.[15]

Liht-naistepuna õlitõmmis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liht-naistepuna õlitõmmis

Rahvameditsiinis ja homöopaatias kasutatakse naistepunaõli, mis saadakse liht-naistepuna ürdi keetmisel mingis taimses õlis, haavade, marrastuste, põletuste ja lihasevalu raviks.

Positiivne mõju, mida naistepunaõli kasutamisel on täheldatud, omistatakse hüperforiinile, sest tal on antibakteriaalne ja põletikuvastane toime. Samal põhjusel võib hüperforiin olla kasulik infitseerunud haavade ja põletikuliste nahahaiguste ravis.[16]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikult heleda juuksevärviga (blondiinid) või punapeadele võib ürt ohtlikult mürgine olla.[17]

Liht-naistepuna ürti ei soovitata kasutada raseduse ega imetamise ajal, samuti ei soovitata neid alla 12-aastastele lastele.[18]

Mitmete immunosupressantide ja naistepunaürdi (ka toimeainet sisaldavad preparaadid) koostoime võib oluliselt mõjutada nii ravimi kontsentratsiooni kui ka vähendada immunosupressantide terapeutilist toimet.

Koostoime muude ravimitega[muuda | muuda lähteteksti]

Liht-naistepuna ürt avaldab organismis koostoimet väga paljude ravimitega ja seetõttu ei soovitata temast valmistatud drooge kasutada samal ajal teiste ravimpreparaatidega. Siia hulka kuuluvad ka suukaudsed rasestumisvastased ravimid (antibeebipillid) ja mitmed antidepressandid[19], verevedeldus-, astma-, suhkruhaiguse-, südame-, langetõve- ja HIV-ravimitega.[20]

Vältida tuleb naistepunaürdi ja krisotiniibi koostarbimist (võib vähendada krisotiniibi plasmakontsentratsiooni).

Kõrvalnähud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hüperitsism

Hüperitsiinil on fotosensibiliseeriv toime. Seega tuleb naistepuna kasutamisel vältida päikese käes viibimist ja solaariumis käimist. Suurtes annustes sissevõetuna muutub naha vastupanuvõime ultraviolettkiirtele nõrgemaks ning võib tekkida mürgistushüperitsism.

Loomad tavaliselt naistepuna ei söö, kuid võivad seda siiski teha toidupuudusel või kui kevadel loomad esmakordselt karjamaale lastakse. Valge karvkattega lehmadel ja lammastel võib taime söömise järgselt tekkida mürgistus, pruuni ja musta karvkattega loomadel vähem, sest ultraviolettkiirguse toime nende teatavatele rakkudele ja rakuosistele on pisut teistsugune.

Ravimina kasutatavad kogused on nii väikesed, et nad mürgistust esile ei kutsu.[13]

Biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droog sisaldab:

Lisaks sisaldab ürt karoteeni (provitamiin A), vaiku, askorbiinhapet, koliini jpt.

Naistepuna sisaldab taimseid antibiootikume.

Farmakoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Liht-naistepuna toimimise täpset mehhanismi ei tunta, kuid pakutakse oletusi. Suukaudselt manustatuna läbib ta tsütokroom P450, ja võib nimetatud ensüümisüsteemi aktiivsust kahekordistada.[21] Arvatakse, et tema toimemehhanism sarnaneb selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) omaga, liht-naistepuna on seotud serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin ehk 5-HT) tagasihaarde inhibeerimisega.[22]

Liht-naistepuna suurendab mitme aine, näiteks serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini sisaldust veres.

Peamisteks antidepressiivse toimega koostisosadeks peetakse hüperforiini ja hüperitsiini, kuigi teised bioloogiliselt aktiivsed ained nagu flavonoidid või tanniinid võivad samuti olla seotud antidepressiivse toime saavutamisega.[23][24][25]

Meeli mõjutavateks bioaktiivseteks aineteks peetakse antratseeni derivaate, flavonoide, floroglutsinoole, fenoolhappeid, ksantoone ja terpeene.[26]

Mõned arvavad, et hoopis hüperforiin on peamine aktiivne aine, mis antidepressiivset mõju avaldab. On tõestatud, et hüperforiinil on võime inhibeerida serotoniini (5-HT), dopamiini ja noradrenaliini tagasihaaret. Samuti on hüperforiin võimeline seostuma GABA ja glutamaadi retseptoritega[24]. Teisest küljest võib ka näiliselt täiesti hüperforiinivaba ekstrakt omada antidepressiivset toimet.[27][28]

Kahjulik toime[muuda | muuda lähteteksti]

Naistepuna sisaldavate preparaatide kasutamine kauem kui kaks kuud võib meestel kaasa tuua impotentsuse.[29]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal "Farmakognoosia" Tartu Ülikooli Kirjastus 2010 lk 178–180
  2. Bianca Mikovitš, Viimane aeg korjata põletiku- ja pohmellivastast naistepuna, veebiversioon (vaadatud 20.02.2014) (inglise keeles)
  3. Benzie IFF, Wachtel-Galor S, Herbal Medicine: Biomolecular and Clinical Aspects, 2. trükk, CRC Press; 2011, veebiversioon (vaadatud 20.02.2014) (inglise keeles)
  4. Stefanie Schwartz, "Psychoactive Herbs in Veterinary Behavior Medicine", Blackwell Publishing, lk 18, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20.02.2014) (inglise keeles)
  5. Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", tõlkija Mari Vihuri, lk 350, 2007, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 1442 5
  6. Kerda Kroom, toimetanud Katri Liivas, "Naistepuna ja vereurmarohu raviomadused", Odamees, lk 19 -20, 2007, ISBN 978 9949 424 93 1
  7. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 454–455, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  8. Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", tõlkija Mari Vihuri, lk 346, 2007, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 1442 5
  9. Fegert JM, Kölch M, Zito JM, Glaeske G, Janhsen K (2006). "Antidepressant use in children and adolescents in Germany". J Child Adolesc Psychopharmacol 16 (1–2): 197–206. PMID 16553540. doi:10.1089/cap.2006.16.197. 
  10. SWEETY MEHTA, [1], 18. detsember 2012, veebiversioon (vaadatud 20.02.2014) (inglise keeles)
  11. Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", tõlkija Mari Vihuri, lk 350, 2007, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 1442 5
  12. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 455, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  13. 13,0 13,1 .J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste "Eesti NSV ravimtaimed" Tallinn, Valgus 1973 lk 146–148
  14. Wölfle U, Seelinger G, Schempp CM, Topical application of St. John's wort (Hypericum perforatum). Lühikokkuvõte., Planta Med. 2014 veebruar;80(2–3):109-20. doi: 10.1055/s-0033-1351019., veebiversioon (vaadatud 13.01.2015)(inglise keeles)
  15. Najafizadeh P, Hashemian F, Mansouri P, Farshi S, Surmaghi MS, Chalangari R., The evaluation of the clinical effect of topical St Johns wort (Hypericum perforatum L.) in plaque type psoriasis vulgaris: a pilot study. Lühikokkuvõte., Australas J Dermatol. mai 2012;53(2):131-5. doi: 10.1111/j.1440-0960.2012.00877.x., veebiversioon (vaadatud 13.01.2015)(inglise keeles)
  16. Reutera, J.; C. Huykea, H. Scheuvensa, M. Plochc, K. Neumannd, T. Jakobb, C.M. Schemppa (2008). "Skin tolerance of a new bath oil containing St. John's wort extract". Skin pharmacology and physiology 21 (6): 306–311. 
  17. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 173, 2012
  18. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 454–455, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  19. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 454–455, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  20. Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", tõlkija Mari Vihuri, lk 351, 2007, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 1442 5
  21. Jeffrey M. Greeson, Britt Sanford, Daniel A. Monti,"St. John’s wort (Hypericum perforatum): a review of the current pharmacological, toxicological, and clinical literature.", Psychopharmacology (2001) 153:402–414, DOI 10.1007/s002130000625, veebiversioon (vaadatud 13.08.2013) (inglise keeles)
  22. Leuner K, Kazanski V, Müller M, Essin K, Henke B, Gollasch M, Harteneck C, Müller WE (Detsember 2007). "Hyperforin—a key constituent of St. John's wort specifically activates TRPC6 channels". FASEB J. 21 (14): 4101–11. PMID 17666455. doi:10.1096/fj.07-8110com. 
  23. Nahrstedt A, Butterweck V (September 1997). "Biologically active and other chemical constituents of the herb of Hypericum perforatum L". Pharmacopsychiatry. 30 Suppl 2: 129–34. PMID 9342774. doi:10.1055/s-2007-979533. 
  24. 24,0 24,1 Butterweck V (2003). "Mechanism of action of St John's wort in depression : what is known?". CNS Drugs 17 (8): 539–62. PMID 12775192. doi:10.2165/00023210-200317080-00001. 
  25. Müller WE (Veebruar 2003). "Current St John's wort research from mode of action to clinical efficacy". Pharmacol. Res. 47 (2): 101–9. PMID 12543057. doi:10.1016/S1043-6618(02)00266-9. 
  26. Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", tõlkija Mari Vihuri, lk 348, 2007, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 1442 5
  27. Woelk H (September 2000). "Comparison of St John's wort and imipramine for treating depression: randomised controlled trial". BMJ 321 (7260): 536–9. PMC 27467. PMID 10968813. doi:10.1136/bmj.321.7260.536. 
  28. Schrader E (Märts 2000). "Equivalence of St John's wort extract (Ze 117) and fluoxetine: a randomized, controlled study in mild-moderate depression". Int Clin Psychopharmacol 15 (2): 61–8. PMID 10759336. doi:10.1097/00004850-200015020-00001. 
  29. Kerda Kroom, toimetanud Katri Liivas, "Naistepuna ja vereurmarohu raviomadused", Odamees, lk 207, 2007, ISBN 978 9949 424 93 1

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

In vitro