Lihhenoloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lihhenoloogia (kr sõnast leichen 'samblik' ja logos 'õpetus') ehk samblikuteadus on samblikke uuriv mükoloogia haru.

Samblikud on lihheniseerunud seened, seega on lihhenoloogia üks mükoloogia ehk seeneteaduse alavaldkondi.[1]

Lichen-covered tree, Tresco

Samblikud on liitorganismid, mis koosnevad kahest osapoolest: mükobiondist ehk seenkomponendist ja fotobiondist ehk fotosünteesivast komponendist. Müko- ja fotobiondi vahel valitsevad (laias mõttes) sümbiootilised suhted – mõlemad osapooled saavad kasu. Mükobiont saab kasu toitainete näol. Fotobiont saab aga kaitset karmide keskkonnatingimuste eest, võimaluse laiendada oma levikuala, vee ja mineraalainete tagavara.[2] Samblikke süstematiseeritakse ainult mükobiondi (e seenkomponendi) järgi, selle põhjuseks on seenkomponendi nii mahulises kui bioloogilises mõttes domineerivus enamikus samblikes (näiteks toimub suguline paljunemine ainult seenkomponendil). Teaduslikult käsitletakse samblikke nn lihheniseerunud seentena, st et samblikuks olemist vaadeldakse kui üht võimalikku seente toitumise viisi saprofütismi (s.o toituvad peamiselt kõdunevatest taimedest) ja parasitismi (s.o elavad ja toituvad elusa arvel) kõrval.[3]

Keskkonnategurite suhtes tundlike organismidena on samblikud head bioindikaatorid. Bioindikatsiooniga iseloomustatakse keskkonnaseisundi muutusi organismide – bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse jm.) põhjal.[4]

Lihhenoindikatsioon on keskkonnatingimuste (eelkõige õhusaaste) hindamine epifüütsete samblike abil.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusliku sambliku-uurimise rajas rootsi teadlane Erik Acharius (1757–1819).[6] Acharius, keda on nimetatud ka lihhenoloogia isaks, oli esimene, kes uuris samblike taksonoomiat. Ta oli Carolus Linnaeuse õpilane. Tähtsamateks Achariuse töödeks lihhenoloogia alal, mis märgivad ka lihhenoloogia kui teadusharu algust, on:

  • Lichenographiae Suecia prodromus (1798)
  • Methodus lichenum (1803)
  • Lichenographia universalis (1810)
  • Synopsis methodica lichenum (1814)

Hilisemad lihhenoloogid olid ameerika botaanik Edward Tuckerman (1817–1886) ja vene bioloog Konstantin Mereschkowski (1855–1921).

Eesti samblike floorat on uurinud näiteks Andreas Bruttan (1827–93), Konstantin Mereschkowski (1855–1921) ja V. Räsänen (1888–1953). Venemaal on samblikke põhjapanevalt uurinud A. Jelenkin (1873–1942).[6]

Eestis leiduvad samblikud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti samblike ja samblikel kasvavate seente nimekiri loetleb üles kõik Eestis teada olevad lihheniseerunud, neile süstemaatiliselt lähedased saprotroofsed seened ja samblikel kasvavad (e lihhenikoolsed) seened. Tegemist on viimase versiooniga trükisest "Second checklist of lichenized, lichenicolous and allied fungi of Estonia" ning sellega on võimalik tutvuda ka veebis (http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php). Nimekirjas sisaldub kokku 1110 taksonit, sh 1095 liiki ja 15 liigisisest ühikut. Neist 902 liiki (lisaks 14 liigisisest ühikut) kuuluvad samblike hulka (on lihheniseerunud), 164 liiki (lisaks 1 liigisisene ühik) on lihhenikoolsed ning 29 liiki on saprotroofsed. Loetletud taksonitest 44 liigi esinemine Eestis on kaheldav, sest nende kohta on olemas vaid kirjanduse viited (herbaareksemplare pole teada). 67 liiki arvatakse olevat Eestist hävinud, kuna neid ei ole leitud pärast 1950. a.[7]

Eesti lihhenoloogiline kogu[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli loodusmuuseumis on lihhenoloogiline ehk samblike kogu. Lihhenoloogiline kogu on jaotatud kaheks: Eesti (Herbarium Estoniae) ja üldherbaariumiks (Herbarium Generale). Herbarium Estoniae sisaldab ligi 37 000 eksemplari. Kuressaares ja Tartus töötanud kooliõpetaja ning koolide inspektori Andreas Bruttani erakogust on pärit vanim kollektsiooni osa, kus on eksemplarid 19. Sajandist. Herbarium Generale sisaldab näidiseid, mis on kaasa toodud ekspeditsioonidelt, saadud vahetuse või kingitusena. Seal leidub materjale erinevaist maailma paigust, näiteks Aafrikast ja Antarktikast. Eksemplare on kokku 35 000 (näiteks 1970. – 1980. aastatel Nõukogude Liidus Kaug-Ida ja Baikali ümbruse ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid, mis köidavad ka välisriikide samblikeuurijaid).[8]

Eesti lihhenoloogiline teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Lihhenoloogiline teadustöö on praegu jagunenud kahe suurema teema vahel:

  • Eesti lihhenofloora koosseis – kollektiivne projekt, mis on võtnud ülesandeks Eesti lihhenofloora liigilise koosseisu (eeldatavasti umbes 800 liiki 103 perekonnast) täpse väljaselgitamise tänapäevase süstemaatika tasemel, eriliselt pannakse rõhku pisisamblike floorale. Paralleelselt leiab aset liikide andmebaasi loomine, mis kätkeb endas kõikide Eesti herbaareksemplaride etiketiandmeid.
  • Tsetrarioidsete samblike süstemaatika – samblikuperekonna Cetraria sen. lat. mahu piiritlemine (kõigi tsetrarioidsete samblikkude nimekirja formeerimine, kokku u. 120 liiki); esialgse andmemaatriksi koostamine peamiselt kirjanduse alusel ja selle kladistiline analüüs. Viimase põhjal vähemuuritud taksonite väljaselgitamine ning nende detailuuring (perekonnad Nephromopsis, Cetrariopsis, Cetreliopsis, Allocetraria, Ahtiana). Täitjad – Tiina Randlane ja Andres Saag.

Nii õppe- kui teadustöö aluseks on Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi samblike herbaarium.[1]

Eesti lihhenolooge[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://www.ut.ee/lichens/eesti/lihhenoloogia.html, kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  2. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1940, kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  3. http://www.hkhk.edu.ee/samblikud/samblike_ldiseloomustus.html , kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  4. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1230_1212.html , kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  5. http://www.tlu.ee/~toenu/matbot/SEENED.doc, kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  6. 6,0 6,1 Eesti entsüklopeedia. 5. Kd.Tallinn : Valgus, 1990, 538.
  7. http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php, kasutatud 30.10.2011. (eesti)
  8. http://www.botany.ut.ee/samblikud_aed_2.pdf, kasutatud 30.10.2011. (eesti)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]