Lihavõtteülestõus

Lihavõtteülestõus
O'Connell Street pärast ülestõusu
Toimumisaeg	24.–29. aprill 1916
Toimumiskoht	Dublin, väiksemad kokkupõrked Meathi, Galway, Louthi, Wexfordi ja Corki krahvkondades
Tulemus	Ülestõus suruti maha
Osalised
Iiri Vabariik Suurbritannia
Väejuhid või liidrid
Patrick Pearse James Connolly Tom Clarke Seán Mac Diarmada Joseph Plunkett Éamonn Ceannt Thomas MacDonagh H. H. Asquith Augustine Birrell Matthew Nathan John French Lovick Friend John Maxwell William Lowe
Väeüksused
Iiri Vabatahtlikud Iiri Vabariiklik Vennaskond Iiri Kodanike Armee Fianna Éireann Cumann na mBan Suurbritannia maavägi Kuninglikud Iiri Politseijõud
Jõudude suurus
1250 Dublinis 16000 sõdurit 1000 politseinikku
Kaotused
82 hukkunut teadmata arv haavatuid 143 hukkunut 394 haavatut
Lahingutes hukkus 260 tsiviilisikut

Lihavõtteülestõus (iiri keeles Éirí Amach na Cásca, inglise keeles Easter Rising), oli relvastatud ülestõus Iirimaal 1916. aasta aprilli lihavõttenädalal. Ülestõusu algatasid iiri vabariiklased Briti võimu vastu Iirimaal eesmärgiga luua iseseisev Iiri Vabariik ajal, mil Suurbritannia võitles Esimeses maailmasõjas. See oli kõige olulisem ülestõus Iirimaal pärast 1798. aasta mässu ning esimene relvastatud konflikt Iiri revolutsioonilisel perioodil. Ülestõus suruti kiiresti maha ning hiljem hukati kuusteist ülestõusu juhti. Hukkamised ja sellele järgnenud poliitilised arengud aitasid lõpuks kaasa rahva toetuse kasvule Iiri iseseisvuse suhtes.

Iiri Vabariikliku Vennaskonna seitsmeliikmelise sõjanõukogu organiseeritud ülestõus algas lihavõtte esmaspäeval, 24. aprillil 1916, ja kestis kuus päeva. Iiri Vabatahtlike liikmed, keda juhtis kooliõpetaja ja iiri keele aktivist Patrick Pearse, ühinesid James Connolly juhitud väiksema Iiri Kodanike Armeega ning 200 naisliikmega organisatsioonist Cumann na mBan. Nad hõivasid strateegiliselt olulised hooned Dublinis ja kuulutasid välja Iiri Vabariigi. Briti võimudele tuli ülestõus täieliku üllatusena ning Suurbritannia maavägi saatis Dublinisse tuhandeid sõjaväelasi üle kogu Iirimaa ja lisajõudusid toodi ka Suurbritanniast. Mässu mahasurumiseks kasutati ka suurtükiväge ja kahuripaati. Kesklinna viivatel tänavatel toimusid lahingud, kus mässulised aeglustasid brittide edasitungi ja tekitasid neile suuri kaotusi. Mujal Dublinis koosnes võitlus peamiselt snaipritulest ja tulevahetustest pika vahemaa tagant. Mässuliste peamised positsioonid piirati järk-järgult ümber ja neid pommitati suurtükkidest. Mujal Iirimaal toimus üksikuid aktsioone, kuna Iiri Vabatahtlike juht Eoin MacNeill andis liikmetele käsu ülestõusus mitte osaleda. MacNeilli käsk vähendas märkimisväärselt mässuliste tegevuse ulatust.

Tänu oluliselt suuremale arvule meestele ja raskerelvastusele surusid Briti maaväelased ülestõusu maha. Pearse nõustus tingimusteta alistumisega laupäeval, 29. aprillil. Juhuslikud kokkupõrked jätkusid veel lühikest aega. Pärast alistumist jäi Iirimaal kehtima sõjaseisukord. Britid võtsid vangi umbes 3500 inimest, kellest 1800 saadeti Suurbritanniasse interneerimislaagritesse või vanglatesse. Sõjakohtute otsuste alusel hukati enamik ülestõusu juhte. Ülestõus tõi relvastatud vabariikluse taas Iiri poliitika keskmesse, kus ligi viiskümmend aastat oli domineerinud põhiseaduslik rahvuslus. Vastuseis brittide reaktsioonile ülestõusule aitas kaasa avaliku arvamuse muutumisele ja liikumisele iseseisvuse poole. 1918. aasta üldvalimistel võitis Sinn Féin 105 Iiri kohast 73. Sinn Féin kutsus kokku esimese Dáili ja kuulutas välja iseseisvuse.

Ülestõusus hukkus 485 inimest, kellest 260 olid tsiviilisikud, 143 Briti sõjaväelased ja politseinikud ning 82 iiri mässulised, kelle hulgas on ka 16 mässulist, kes hukati oma rolli eest ülestõusus. Rohkem kui 2600 inimest sai haavata. Paljud tsiviilisikud hukkusid või said vigastada Briti suurtükitule tõttu või peeti neid ekslikult mässulisteks. Teised sattusid brittide ja mässuliste vahelise tulevahetuste ajal risttulle. Pommitamine ja sellest tekkinud tulekahjud jätsid enamiku Dublini kesklinnast varemetesse.