Liebenburg

Liebenburg
Pindala	78,5 km² (2017)
Elanikke	7658 (31.12.2022)
Koordinaadid	52° 1′ N, 10° 26′ E
	Valla asend Goslari kreisis

Liebenburg on vald Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Goslari kreisis.

Valla pindala on 78,73 km². 31. detsembril 2015 elas seal 7976 inimest.

Vald asub Harzi mäestikust põhjas, Innerste kõrgustiku Salzgitteri küngastiku idaosas. See külgneb kreisikeskuse Goslariga, umbes 12 km lõunas; külgnevad omavalitsused põhjas on Salzgitter ja Schladen-Werla Wolfenbütteli kreisis.

Alljaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Vald koosneb Liebenburgi tuumikust ja järgmisest üheksast külast, mis liidendati 1. juulil 1972:

Dörnten koos Kunigundega
Groß Döhren
Heißum
Klein Döhren
Klein Mahner
Neuenkirchen
Ostharingen
Othfresen koos Heimerode ja Posthofiga
Upen

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Galeriihaua arheoloogilised väljakaevamised näitavad asustust piirkonnas hilisneoliitikumis. Endised Saksi valdused kuulusid 1235. aastal äsjaloodud Hildesheimi piiskopkonnale.

Aastatel 1292 kuni 1302 püstitas vürstlik piiskop Siegfried II von Querfurt Levenborchi lossi Salzgitteri küngastikule, piiri lähedale Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonnaga. 1366. aastast panditi see tema järglaste poolt Braunschweigi kodanikele, kuna oli oluline kaubatee kaitsmisel riigilinn Goslariga.

Lossi hõivas pärast Hildesheimi piiskopkonna vaenust 1523. aastal sõjakas Braunschweig-Wolfenbütteli hertsog Heinrich II ja kasutas seda ajutiselt oma armukese Eva von Trotti peidupaigana. Katoliiklik hertsog omakorda kaotas selle protestantlikule Schmalkaldeni liidule, kelle väed tegutsesid Braunschweigi maadel 1542. aastast kuni lõpliku kaotuseni 1547. aasta Mühlbergi lahingus. Kolmekümneaastase sõja ajal kasutati kindlust 1625. aastal keiserliku generalissimuse Albrecht von Wallensteini peakorterina, Rootsi väed okupeerisid selle 1633. aastal ja Keiserlik armee vallutas selle tagasi 1641. aastal.

1643. aasta rahulepinguga Braunschweigi hertsogitega anti raskelt purustatud loss Hildesheimile tagasi, kui päevatöölised ja käsitöölised elasis selle müüride vahel. Hildesheimi vürstlikud piiskopid promoted the settlement of Catholic families. Loss ise ehitati barokkstiilis osaliselt uuesti üles Wittelsbachist vürstliku piiskopi Clemens Augusti käsul, kuni ehitustööd katkestati Seitsmeaastase sõja puhkemise tõttu 1756. aastal. Pärast piiskopkonna lõplikku sekulariseerimist 1802. aastal läks Liebenburg 1814. aastal Hannoveri kuningriigile.