Lepalehine toompihlakas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lepalehine toompihlakas
Amelanchier alnifolia 9029.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond Õunapuulised Maloideae
Perekond Toompihlakas Amelanchier
Liik Lepalehine toompihlakas
Binaarne nimetus
Amelanchier alnifolia
Nutt.

Lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on toompihlaka perekonda kuuluv taimeliik.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab on 2–4 m kõrguse põõsana. Esialgu on võrsed karvased, kuid mõne aja pärast paljad.[1] Lehekuju on ovaalne kuni ümar. Õiekobarad on püstised ja koosnevad 5–15 õiest. Isetolmleja.[2] Õitseb maikuus, meeldiva lõhnaga.[3][4] Viljade valmimiseni kulub pärast õitsemist 45–60 päeva.[2] Viljad on purpurset või musta värvi, läbimõõdus kuni 1,5 cm, söödavad, maitselt magusad ja mahlakad.[3] Viljas on 1–10 seemet.[2] Tuppelehed on viljadel tagasikäändunud.[4] Viljakanne algab marjapõõsal 2–3 aastat pärast istutamist ning suurema saagi saamiseni kulub 3–4 aastat.[2] Taime eluiga on 30–50 aastat. Kanadalaste andmetel on suurim saak olnud 13,5 t/ha.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

On pärit Põhja-Ameerika lääne- ja keskosast, kasvab kõrgendike nõlvadel.[1][4] Eestis on külmakindel, aga esinemine on pigem erand.[1]

Lepalehise toompihlaka viljad

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Lepalehine toompihlakas pole mulla suhtes väga valiv, on põuakindel, kuid ei talu seisvat vett. Kanada preeriaaladel kasutatakse niisutussüsteeme.[5]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

1970ndatel hakati lepalehist toompihlakat kasvatama istandikes.[5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Toidu valmistamisel, rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Indiaanlased kasutasid lepalehise toompihlaka vilju söömiseks värskena, kuivatatult, keedetult supiks või pirukate valmistamiseks.[5] Samuti kasutati toompihlaka vilju koostisosana "pemmikanis", mis oli kohalike liharoog. Veel kuivatati toompihlaka lehti tee tegemiseks. Rahvameditsiinis kasutati ka toompihlaka koort ja juuri, mis aitasid kõhulahtisuse, sünnitusaegsete valude ja verejooksu puhul. Perspektiivne puuviljanduses, seda on kasvatatud Kanada istandikes alates 1918. aastast ning samuti pärineb suurem osa sortidest lepalehise toompihlaka liigist.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Endel Laas (1987). Dendroloogia. Tallinn: Valgus. Lk 358. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Richard St-Pierre. (1997). Saskatoon: A Manual for Orchardists. Lk 1.
  3. 3,0 3,1 Olev Henno (1995). Puude ja põõsaste välimääraja. Tallinn: Forest. Lk 152. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe Raamat. Lk 94–95. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Kask, K. Uus marjakultuur Kanadas – kas sobiks ka Eestisse? Põllumajandus. (2000). Nr 2, lk 5.