Lembit Pung

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lembit Pung (sündinud 17. veebruaril 1935 Viljandis) on Eesti füüsik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lembit Pung on muusiku poeg ja Maaja Paavo abikaasa.[1]

Lõpetas 1954 Viljandi 2. Keskkooli, 1959 TÜ füüsika osakonna, 1962 aspirantuuri, füüsika-matemaatikakandidaat (1967, TÜ), väitekiri "Исследование автолокализованных дырок и дырочных процессов в ионных кристаллах по неизотермичeской релаксации ЭПР", füüsika-matemaatika-doktor (1979, Eesti NSV TA Füüsika Instituut (FI)), väitekiri "Исследование автолокализации и движения дырок в ионных кристаллах методом термоактивационной радиоспектроскопии". Oli 1962–67 TÜ eksperimentaalfüüsika kateedri assistent, 1967–71 vanemõpetaja, 1971–74 dotsent, 1974–76 vanemteadur, 1976–80 dotsent, 1980–87 professor, 1987–93 kateedri juhataja, professor, 1993–95 ja 1998-2000 eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi juhataja, rakendusfüüsika professor, 1989–92 ka füüsika-keemia-teaduskonna teadusprodekaan ning 1987–93 elektroluminestsentsi ja pooljuhtide labori teaduslik juhendaja, 2000– emeriitprofessor. Õpetanud raadioelektroonikat, spektroskoopiat, impulsstehnikat ja magnetresonantsmeetodite kasutamist, radioaktiivsuse mõõtmise meetodeid; koostanud õppevahendeid.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: tahkisefüüsika ja elektronide paramagneetiline resonants tahkistes, elektron- ja auktsentrite struktuur ioonsetes kristallides ja mitterelakseerunud aukude liikuvus madalatel temperatuuridel autolokaliseerumiseni, autolokaliseerunud augud erineva struktuuriga kristallides; laia keelutsooniga dielektriliste ja optiliste materjalide süntees ja nende füüsikalised omadused. Tahke keha elektronparamagneetilise resonantsi uurimismeetodi kasutuselevõtjaid ja (koos Ülo Haldrega) eksperimentaalfüüsika kateedri juurde vastava labori loojaid (1962–65). Eesti Füüsika Seltsi liige. ENSV riiklik teaduspreemia (1987). Üle 100 teadustrükise.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tuumakiirguste mõõtmine (kaasautor T. Soovik). Tartu, 1966
  • Mitterelakseerunud ja autolokaliseerunud aukude dünaamika leelishalogeniidkristallides. // FI uurimused 50 (1979)
  • Peculiarities of interstitials in a simple cubic CsCl crystal (kaasautor). // Radiation Effects and Defects in Solid 136 (1995) 1– 4
  • V' centres and cation vacancies in neutron-irradiated CaS (kaasautor). // Solid State Communication 113, 1 (2000) 3
  • Tuumafüüsika eksperimentaalsed meetodid. Tartu, 1997
  • Optical characterization of HfO2 thin films grown by atomic layer deposition (kaasautor). //Thin Solid Films 466 (2004), 1–2.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Album professorum Universitatis Tartuensis anno MCMXCVIII. Trt, 1998, 88
  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 278; II, 136
  • EE 14, 383
  • Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites. Tallinn, 1982, III, 296.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.