Lembit Lüüs
Lembit Lüüs (23. veebruar 1910 Viljandi – 4. detsember 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lembit Lüüs sündis 1910. aastal Viljandis, lõpetas 1928. aastal Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja 1935 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Lembit Lüüs töötas pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1935–1936 Majandusministeeriumis, 1936–1940 juunini Sotsiaalministeeriumis tööinspektorina.
27. juunil 1940. aastal nimetati Johannes Varese valitsuses sotsiaalministri abiks[1], teiseks ministri abiks nimetati Viktor Hion. Sotsiaalministri abi koht oli olnud ühendatud tervishoiu- ja hoolekandetalituse direktori kohaga, milliseid kohti täitis dr. Alfred Mõttus. Sotsiaalminister Neeme Ruusi otsusega need kohad lahutati.
1940. aasta augustist kuni 1944 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogus Eesti NSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissarina, seejärel kuni 1950 Eesti NSV toiduainete tööstuse ministrina. Lembit Lüüs valiti ka Pärnumaalt[2] 1940. aasta Riigivolikogu valimistel 14. ja 15. juulil 1940 II Riigivolikogu (hilisema nimega Eesti NSV Ülemnõukogu I) koosseisu. Teise maailmasõja ajal oli NSV Liidus tagalas.
Aastatel 1956–1958 juhatas mitmeid Eesti NSV valitsusasutusi, 1958–1965 oli ENSV Rahvamajanduse Nõukogus alul liha-ja piimatööstuse valitsuse, hiljem toiduainete tööstuse valitsuse juhataja asetäitja, 1965–1972 ENSV Toiduainete Tööstuse ministri asetäitja. Pensionile jäänuna jätkas töötamist sama ministeeriumi konstrueerimisbüroos osakonnajuhatajana. Oli spordiühingu Kalev asutajaks ja selle kesknõukogu esimees 1944–1950.
Juba enne 1950. aasta EKP VIII pleenumit ja sealt suurema hoo sisse saanud suurpuhastus "kodanlikest natsionalistidest ja nende käsilastest" puudutasid ka teda. Lüüs arreteeriti ööl vastu 1. märtsi 1950.[3] 15. aprillil peetud Kalevi kesknõukogu pleenumil vabastati ta Ametiühingute Nõukogu presiidiumi liikme Hamlet Tiitsu ettepanekul Kalevi esimehe kohalt ning heideti välja ka liikmeskonnast. Samal päeval saadeti ta Pagari tänavalt edasi Moskvasse Lubjankale ning hiljem edasi Lefortovo vanglasse. Ta mõisteti süüdi kodanlikus natsionalismis - VNSFV §58-1a, 58-10, 58-11, määrati karistuseks 25+5 ning saadeti Komi ANSV-sse Vorkuta laagrisse, kus viibis 1955. aasta septembrini.[4] Sealt vabanedes töötas Tallinnas tööjaotuse büroos.[5]
Lembit Lüüs suri 1999. aastal Tallinnas ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1964 – Kalevi auliige
Ilmunud raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- Seadusi ja määrusi töö-, puhkeaja, tööõnnetuste vältimise ja töötervishoiu alal seletuste ja lisadega. Koostanud Lembit Lüüs ja Herbert Luha. Ilmunud Tallinnas, 1938.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lembit Lüüs sotsiaalministri abiks., Järva Teataja (1926-1944), nr. 74, 28 juuni 1940
- ↑ Kalev Vilgats, Esimene punane aasta Pärnus 1940–1941, Postimees, 11. mai 2012
- ↑ Kalev. Läbi sajandi. Teine osa. 1944–2001. lk 57-58. Koostajad Eugen Piisang ja Juhan Maidlo. Kirjastus Ilo. 2001.
- ↑ LÜÜS, LEMBIT, Eesti Spordi Biograafiline Leksikon
- ↑ "Aeg ajastuis ajastuid maha käib. Sepp R, Kilgas R." Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2008. Vaadatud 12. mail 2008.