Lembit Aaslav-Kaasik
|
See artikkel räägib 1930. aastal sündinud veemootorisportlasest; 1985. aastal sündinud veemootorisportlase kohta vaata artiklit Lembit Aaslav-Kaasik jr. |
 Lembit Aaslav-Kaasik (1978) | ||
| Medalikohad | ||
|---|---|---|
| Veemootorisport | ||
| Eesti esindaja | ||
| Maailmameistrivõistlused | ||
|
2000 | O-125 klass |
| Euroopa meistrivõistlused | ||
|
2001 | O-125 klass |
Lembit Aaslav-Kaasik (sündinud 6. märtsil 1930 Tartus) on eesti veemootorisportlane, Euroopa meister (2001) ja maailmarekordi (1976) püstitaja.
Ta lõpetas 1971. aastal Tallinna Kalatööstusliku Merekooli ning töötas aastatel 1957–1996 Noorte Meremeeste Klubis.
Ta on valmistanud võidusõidupaate, eriti tuntud on ta võidusõidupaatide sõukruvide ehk vintide valmistajana ning teeb seda tänapäevani koos oma poja Erik Aaslav-Kaasikuga ettevõttes LAK Propellers.
Sportlasena[muuda | muuda lähteteksti]
Ta hakkas veemootorispordiga tegelema 1957. aastal.
Ta tuli aastatel 1959–1987 30 korda Eesti NSV meistriks ning kuulus aastatel 1958–2005 Eesti NSV ja Eesti koondisse.
Ta sai Nõukogude Liidu meistrivõistlustel viis kuld-, kolm hõbe- ja kaks pronksmedalit.
2000. aastal võitis ta O-125 klassi maailmameistrivõistlustel hõbemedali ning tuli samas võistlusklassis 2001. aastal Euroopa meistriks. Veel 2005. aastal osales ta 75-aastaselt Tallinnas Harku järvel toimunud O-125 klassi maailmameistrivõistlustel ja sai 16. koha.
Rekordeid[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on esimene eestlane, kes ületas vee peal kiiruse 100 km/h (1966, O-175 klass, 101,694 km/h).
Ta püstitas esimese eesti veemotosportlasena maailmarekordi (Lipetskis 1972, O-250 klass, 99,96 km/h, 10 miili sõit) ning mitmes võistlusklassis kokku 17 Eesti NSV ja Eesti ning 3 Nõukogude Liidu rekordit.
Treenerina[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on töötanud treenerina 1958. aastast. Tema õpilasi: Maie, Ahto, Uku, Erik Aaslav-Kaasik ja Lembit Aaslav-Kaasik juunior ning Vello Lehtma, Urmas Sepp, Urmas Mägi, Rivo Jõõras ja Alo Näks.
Tema õpilane Toomas Mets püstitas 1975. aastal maailmarekordi ja tuli 2005. aastal maailmameistriks.
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuulunud Nõukogude mereväe klubidesse, ALMAVÜ-sse ja Eesti Vetelpäästeühingusse.
- 1967–2007 Veemotoliidu juhatuse liige
- 1991 Tallinna Veemotoklubi kommodoor
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1967 aumeistersportlane
- 1976 NSV Liidu rahvusvahelise klassi meistersportlane
- 1976 Eesti NSV teeneline treener
- 2000 Eesti parim veemotosportlane
- 2001 Eesti parim veemotosportlane
- 2008 Eesti Kultuurkapitali elutöötoetus
- 2018 Valgetähe V klassi teenetemärk[1]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa aastatel 1957–1976 oli veemotosportlane Maie Aaslav-Kaasik. Nende pojad Ahto ja Uku on samuti veemotosportlased.
Tema teine abikaasa Eve Aaslav-Kaasik on samuti veemotosportlane, nagu ka nende pojad Erik ja Lembit.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Lembit Aaslav-Kaasik". // Veemoto Eestis 1954 – 2003. Koostanud Vahur Joala. Varrak. Tallinn 2003, lk 260–270.
- Kaarel Täll. "Valgetähe teenetemärgi kavaler Lembit Aaslav-Kaasik jääb mootorpaatide juurde surmatunnini". Õhtuleht, 5. veebruar 2018.