Lektotüüp

Lektotüüp (ing. k lectotype) on taksonoomiline tüüpnäidis, mis määratakse, kui algselt liigi kirjeldamiseks kasutatud holotüüp ehk ametlik tüüpeksemplar, on kadunud või hävinud.

Termin

Uue liigi kirjeldamisel ja nimetamisel lähtutakse ühest selle liigi esindajast, millest saab tüüpeksemplar ehk holotüüp. Tüüpeksemplari puudumisel, originaali kaotsi minemisel või hävinemisel määratakse uus eksemplar liigi esindamiseks ning seda nimetatakse lektotüübiks. Üldjuhul hoitakse selliseid eksemplare muuseumites või ülikoolide kogudes. Eksemplarid peavad säilima pikaajaliselt ja olema uurijatele kättesaadavad. Holotüübid ja lektotüübid on olulised uuritavate organismide määramisel ning liikide analüüsimisel.

Uue taimeliigi kirjeldamisele ja nimetamisele lisaks valmistatakse reeglina ka herbaareksemplar so nõuetekohaselt kuivatatud ja dokumenteeritud taimenäidis, mis saab selle liigi tüüpeksemplariks. Tüüpeksemplariks võib sobida ka joonis taimest.

Loomaliikide puhul sobib eksemplariks osa kehast, nagu suled, karvad, sarv või koeproovid, aga ka pildimaterjal. Fossiilide tüüpeksemplariks sobib vaid osa kehast.

Näiteks Eestis avastatud ja kirjeldatud sambaliigi Wulfi turbasambla Sphagnum wulfianum tüüpeksemplar asub Eesti Maaülikooli samblaherbaariumis. Inimese homo sapiensi tüüpeksemplari pole määratud, kuid lektotüübiks kuulutas William Thomas Stearn 1959. aastal taksonoomia esiisa Carl von Linné. Linné säilmed asuvad Uppsala toomkiriku hauakambris. Homo sapiensi liigi kirjeldamine ja eksemplari määramine on tarbetu, sest inimese liigi olemasolu ning tunnuseid ei seata kahtluse alla.