Leka (Albaania kroonprints)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Leka (prints))
Leka
Sünniaeg 5. aprill 1939
Tirana
Surmaaeg 30. november 2011 (72-aastaselt)
Tirana
Autogramm

Prints Leka (5. aprill 1939 Tirana30. november 2011 Tirana) oli albaanlaste kuninga Zog I poeg, kes oli Albaania troonipärija. Ise nimetas ta end albaanlaste kuningas Leka I-ks.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Prints Leka sündis 1939. aasta 5. aprillil kell 3.00 Tiranas kuningas Zog I ja kuninganna Geraldina pojana.

Kuninganna valis poja vaderiks kuningas Faisali.

Ema mälestuste järgi aetas isa voodi servale pronksist püstoli, pani lapse käe selle peale ja ütles albaania kombe kohaselt poollauldes: "Ole tugev ja vapper, nagu olid su esiisad."

7. aprillil pidi Leka Itaalia vägede sissetungi tõttu koos isa ja emaga eksiili minema.

Kuninglik perekond põgenes läbi Kreeka, Türgi ja teiste maade ning Prantsusmaa Suurbritanniasse, kus kuningas Zog 19401946 organiseeris vastupanu.

Kui sai selgeks, et Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Aleksandriasse teiste endiste monarhide juurde, kellele Faruk oli varjupaika pakkunud.

Leka sai algul koduõpetust ühelt Šveitsi guvernandilt, kes oli ühtlasi ema isiklik abi, ning õppis Victoria College'is ning hiljem British Boy's Schoolis.

1952 tõugati Egiptuse kuningas Faruk troonilt ning kuninglik perekond lahkus maalt. Leka õpingud jäid pooleli. Lahkumise ajendiks oli ka Zogi halb tervis. Kuninglik perekond ja kaaskond kolisid Prantsusmaale. Alates 1955. aastast elasid nad Cannes’is.

Leka lõpetas keskkooli Šveitsis Villars-sur-Olloni École des aigles'is. 1956 astus ta Suurbritannias Sandhursti kuninglikku sõjaväeakadeemiasse, mille ta lõpetas leitnandina 1959. Neid teadmisi kavatses ta rakendada kodumaa vabastamise ettevalmistamisel.

Edasi õppis ta Sorbonne'is õigusteadust ja majandust.

9. aprillil 1961 suri Pariisis tema isa kuningas Zog I. Enne surma määras ta oma järglaseks Leka. 15. aprillil 1961 andis prints Leka vande albaania rahvuslaste kogu (Albaania Rahvuskogu eksiilis) ees, mis koosnes kogu maailmast kohale tulnud endistest kuningriigi kõrgetest aukandjatest. Seda peeti 1928. aasta põhiseadusele vastavaks tseremooniaks, millega Lekast sai albaanlaste kuningas. Vandetõotuses oli muuhulgas öeldud: "Mina, Leka I, albaanlaste kuningas, vannun hetkel, mil ma asun Albaania kuningriigi troonile ja võtan enda kätte kuningliku võimu, kõigeväelise Jumala nimel kaitsta riigi ühtsust, sõltumatust ja oma maa territoriaalset terviklikkust (...) Minu isa on surres jätnud mulle raske päranduse. Olles igas punktis ustav tema tahtele ja avaldustele, mis ta on teinud kogu oma pagulasaja vältel, kordan ma pühalikult, et riigi põhiseadusliku vormi valik jääb rahvale, kui tal on rõõm end demokraatlikes vormides vabalt väljendada."

1962 lahkus Leka Prantsusmaalt ja asus elama Madridi. Sealt hakkas ta organiseerima rahvuslaste opositsiooni.

Hispaaniat pidas Lekat piisavalt kommunismivastaseks riigiks. Francisco Francolt sai ta (nagu ka Bulgaaria kuningas Simeon II) diplomaatilise immuniteedi, mis võimaldas tal reisida omaenda kantseleis välja antud passiga.

2. ja 3. juulil 1972 koondas Leka kõik eksiilis olevad Albaania poliitilised parteid konverentsile, mida tuntakse Madridi konverentsi nime all. Konverentsil osalesid Legaalsuse Liikumise Organisatsioon (O. K. L. L.), Rahvusrinne (Balli Kombëtar), Agraarpartei, Albaania Liit (Bashkimi Shqiptare), Talupoegade Partei (Partija Katundare), "Albaania heroism" (Heroizma Shqiptare) ja Prizreni liiga eksiilis ning vaatlejatena Komitee Vaba Albaania Nimel, Kultuuriühing Vatra ja Sõltumatu Rahvusrinne. See konverents konkretiseeris Tirana stalinistliku režiimi vastase ühisrinde loomise.

8. oktoobril 1975 abiellus Leka Biarritzis ilmalikul tseremoonial noore austraallanna Susan Barbara Cullen-Wardiga. oktoobril õnnistasid abielu Hispaanias Toledo lähedal Illescas albaania islami vaimulikkonna, õigeusu kiriku ja katoliku kiriku esindajad ning anglikaani kiriku vaimulik. Kohal viibisid kuninganna Geraldine, kes kandis väikest tiaarat ja kahvatusinist kleiti, Egiptuse kuninganna Farida, Bulgaaria kuninganna Margarita ning Vene suurvürst ja suurvürstinna. Arvukate külaliste seas oli arvukalt albaania pagulasi. Pruut kandis traditsioonilist albaania pilmarüüd, kuningas kandis Albaania kuningliku armee mundrit Skandervegi ordu särbiga.

Susan sündis Sydneys Waverlys 28. jaanuaril 1941. Tema isa Allan Robert Cullen-Ward oli rikas maaomanik. Tema ema Phyllis Dorothia Murray-Prior oli pärit inglise maa-aadli perekonnast, olles kuningas Edward I järglane 22. põlves.

Aastal 1976 asutas Leka Etnilise Albaania vabastamise nõukogu ning asus ülemjuhatajana juhtima Etnilise Albaania vabastamise armeed.

1977 hakkas ta intensiivsemalt välja astuma Tirana stalinistliku valitsuse vastu.

Jaanuaris 1979 otsisid politseinikud Leka elukoha läbi. Tegemist oli renoveeritud kindlusega, mida valvasid raskelt relvastatud albaanlastest kordnikud, kes ootasid võimalust liituda vabastusarmeega. Läbiotsimisel leiti relvaladu, mida Leka nimetas relvakollektsiooniks.

Hispaania kuningas Juan Carlos I andis Leka käsutusse Boeingu, et ta oma kaaskonnaga riigist lahkuks, sest teda kahtlustati tulirelvade salajases sissetoomises. Leka pooldajad arvasid, et väljasaatmise põhjuseks oli lääneriikide surve Euroopa Ühendusse astuda soovivale Hispaaniale. Kardeti, et Albaania valitsuse kukutamine võib destabiliseerida Jugoslaaviat. Leka enda arvates oli asi Hispaania Kommunistliku Partei surves ja soovis rahustada Jugoslaavia presidenti Josip Broz Titot. Leka ei süüdistanud väljasaatmises Juan Carlost.

Leka ja Susan peatusid lühikest aega Rodeesias. Egiptuse president Anwār as-Sadāt pakkus neile varjupaika. Lõpliku varjupaiga leidsid nad Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis.

26. märtsil 1982 sündis Lõuna-Aafrika Vabariigis Sentonis või Johannesburgis Leka ja Susani poeg Leka Anwar Zog Reza Baudouin Msiziwe, kes kannab Albaania printsi tiitlit. Nime sai ta isa, Anwār as-Sadāti ja Belgia kuninga Baudoin I järgi.

Aprillis 1997 tegi Leka esimese visiidi Albaaniasse. Kui ta läks külastama isa sünnipaika Matis, piirasid teda tuhanded poolehoidjad. Kuningal ja tema kaaskonnal, kes sõitis viie 1960. aastate Mercedesega, kulus Tiranast 100 km kaugusele Burreli sõiduks kolm tundi. Autokolonniga liitusid peale ihukaitsjate politseinike veel poolehoidjate sõidukid. Kogu teel tervitati teda väikerelvade kogupaukudega.

Leka püüdis 1997 asjatult taastada Albaanias monarhiat. Referendumil, mida pooldas rojalistide partei Legaliteti, ei kiitnud rahvas monarhia taastamist heaks, kuid tema troonile asumise poolt anti 30% hääli. Leka oli alati lubanud troonile asuda ainult juhul, kui referendum selle heaks kiidab. Rahutuste tõttu oli Leka sunnitud Albaaniast lahkuma.

Üks Tirana kohus mõistis Leka tagantselja süüdi relvastatud ülestõusu õhutamises.

6. veebruaril 1999 tühistas president Nelson Mandela Leka diplomaatilise immuniteedi, mis oli saadud 1991, ja 5. veebruari õhtul otsiti maja läbi ning konfiskeeriti hulk relvi. Peidikus oli üle 70 relva ja 14 000 laengut laskemoona. Relvade seas olid Kalašnikovi automaadid AK47, granaadiheitjad ja jalaväemiinid. Ekskuningas veetis nädalalõpu vahi all. Kommenteerides NATO õhurünnakuid Jugoslaaviale, ütles ta: "Te ei saa vallutada maad õhujõududega (...) Ainus võimalus maa vallutada – see on seitsmeteistkümneaastased, relv käes." Kosovo albaanlaste probleemide ainsaks võimalikuks lahenduseks pidas ta enesemääramist.

Kui Leka sai juunis 2002 amnestia, naasis ta 28. juunil 2002 koos emaga ja oma perekonnaga Albaaniasse. Lennujaamas tervitasid teda vähem kui 500 pooldajat. See oli vähem, kui oli loodetud. Leka ütles: "Ma tänan albaania rahvast ja parlamenti selle eest, et nad andsid mulle võimaluse kodumaale tagasi pöörduda."

Albaania politsei leidis tema kohvritest 90 relva. Need olevat olnud trofeed ja kingitused, kuid nende hulgas olid ka mõned uued granaadid ja üks Kalashnikovi automaat.

Leka asus elama villasse Tiranas valitsuse lähedal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Leka pikkus oli 206 cm. Kui ta elas Hispaanias, tunti teda Balkani Rambo (el Rambo de los Balcanes) nime all.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Geoffrey Hindley. Euroopa kuninglikud perekonnad, Tallinn 2002.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]