Leierkast

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib leierkastist; ansambli kohta vaata Väntorel (ansambel)

Leierkastimees Prahas Karli sillal (2005).

Leierkast ehk väntorel on mehaaniline muusikainstrument.

Silindril põhinev väntorel tuli Itaalias kasutusele 18. sajandi algul. Selle pilli esimene valmistaja oli Giovanni Barbieri Modenast. Prantslased moonutasid nime ja kutsusid leiutist orgue de Barbarie. 1774. aastaks olid paljud unustanud pillimeistri nime, sest müügikuulutustes pakuti välja "Tõeline barbarite orel, mille on valmistanud metslased". Esimesed väntorelid olid pisikesed ja neid hoiti vasakul puusal ning vänta keerati parema käega. Väntoreli mehhanism koosnes kahest või rohkemast orelivilede reast, mis asetati kinnisesse kappi lõõtsa kohale. Muusikat tegi metallsplindi külge kinnitatud nõeltega silinder. Iga nõel tõstis ühe päästikutaolise klahvi, mis avas ventiili ja laskis õhku viledesse. Iga noot vajas silindri täispööret.

19. sajandil läksid väntorelid suuremaks, sest sooviti pikemaid ja keerukamaid muusikapalasid. 1887. aastal patenteeris Michael Welte instrumendi, kus silindrid olid kinnitatud diagonaalselt ja tegid ühe muusikapala ajal 12 pööret. Nii oli võimalik mängida pikki palasid.

19. sajandi algul hakati valmistama leierkaste. Pariisis elav itaallane Gavioli valmistama kantavaid oreleid. Silindri asemel olid performeeritud ja lõõtsataoliselt volditud pappribad, mis asetati mustrikaardile, mida kasutasid žakaarkanga kudujad. Leierkastimehed tõstsid Gavioli oreli tihti kärule ja sõitsid sellega tänavatel ringi.

Enne harmooniumi tulekut kasutasid väikesed kirikud ja kabelid väntorelit ("silindriga sõrmorelit"). Neil oli ees harilik klaviatuur ning tagaküljel silindrimehhanism. Silindreisse olid sisestatud koraalid ja psalmid.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Muusikaentsüklopeedia, tõlkinud Marja Liidja, kirjastus Sinisukk 2006, lk. 238–239

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]