Lehmakomm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lehmakommi sisu on veniv ja pehme, pind kõva ja krõbe.

Lehmakomm (poola keeles krówka 'lehmake') on 1920. aastatel Poolas esmakordselt tööstuslikku tootmisse jõudnud kompvek: pealt kõva, seest pehme ja veniv piimaiiris. Nime said lehmakommid nende ümbrispaberitel tavaliselt kujutatavatelt Holsteini tõugu lehmadelt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Feliks Pomorski õppis retsepti oma isalt, kes elas Žõtomõris, tänapäeva Ukrainas. Pomorski alustas lehmakommide tootmist Poznańis. Juba toona kasutas ta kommipaberite kujunduses mustavalgekirjusid lehmi. Kommid levisid üle Euroopa juba enne sõda. Teise maailmasõja ajal saatsid Saksa okupatsioonivõimud ta Varssavi lähedale Milanówekisse, kuhu ta viis üle ka tootmise. Sõja järel toodeti lehmakomme mitmes sotsialismiriigis, sealhulgas mitmel pool Nõukogude Liidus.

Kaks varianti lehmakommidest on lisatud põllumajandusministeeriumi koostatavasse Poola traditsiooniliste toitude nimistusse:

  • "Krówka Opatowska" ehk Opatówi lehmakommid – valmistatakse 1982. aastast, lõigatakse käsitsi, valmistatakse ja pakendatakse traditsioonilisel viisil Opatówis. Lisati nimekirja 7. veebruaril 2011.
  • "Krówka Szczecinecka" ehk Szczecineki lehmakommid – valimistatakse 1971. aastast Szczecinekis, lisati nimekirja 19. jaanuaril 2016.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Lehmakommide koostisse kuuluvad piim, suhkur, koorevõi ja vanilliin. Vahel lisatakse ka maitse- ja lõhnaaineid, mis annavad kommidele näiteks kohvi- või šokolaadimaitse. Lihtsa retsepti tõttu on neid võimalik valmistada ka kodustes tingimustes.

1997. aasta andmetel sisaldasid Poola lehmakommid 100 g kohta 76,1 g süsivesikuid, 10,7 g rasvu, 4,3 g valke, 97 mg naatriumi, 266 mg kaaliumi, 181 mg kaltsiumi, 130 mg fosforit, 19 mg magneesiumi, 0,062 mg tiamiini, 0,231 mg riboflaviini ja 0,15 mg niatsiini.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hanna Kunchanowicz i inni, Wartości odżywcze wybranych produktów spożywczych i typowych potraw, Warszawa: Wydawnictwo Lekarskie PZWL, 1997, lk 84–85, ISBN 83-200-2099-9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]