Lehelõikaja-sipelgad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lehelõikaja-sipelgad

Lehelõikaja-sipelgad on sipelglased, kes kuuluvad Atta ja Acromyrmex perekonda. Neid on umbes 37 liiki. Nad suudavad moodustada ühtesid suuremaid ja komplekssemaid ühiselulisi kolooniaid maailmas. Lehelõikaja-sipelgad on Ameerika maailmajao endeemid ja nad elavad enamasti Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, aga ka USA lõunaosas. Neile meeldib soe ja niiske kliima ning nende elupaigad on seal, kus on koloonia jaoks sobivad taimeliigid.[1] Nad on erilised selle poolest, et lõikavad taimedelt värskeid lehti ja muid taimeosi ning kasutavad neid selleks, et kasvatada seeni, kellega elavad sümbioosis.[2]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Lehelõikaja-sipelgad on pruuni värvi ja peenikeste jalgadega. Nende lõuad on hästi arenenud ja neil on väikesed silmad.[1] Sipelgate suurus varieerub vahemikus 2–14 mm.[3] Perekondade Atta ja Acromyrmex liigid on anatoomiliselt väga sarnased, kuid neid saab eristada väliste tunnuste järgi. Perekonna Atta liikidel on seljal kolm paari ogasid ja neil on sile eksoskelett, aga perekonna Acromyrmex liikidel on neli paari ogasid ja krobeline eksoskelett.[4]

Atta sp.

Mutualism seenega[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige tähtsam osa lehelõikaja-sipelgate koloonias on seeneniidistik. Sipelga ja seene vahel on obligatoorne mutualism, mis tähendab seda, et seen ei suuda looduses ellu jääda ilma lehelõikaja-sipelgateta ja vastupidi. Iga sipelgaliik kasvatab eri seeneliiki, mis kõik kuuluvad perekonda Lepiotaceae.[5] Seeneniidistiku asukoht on ühtlasi ka emassipelga ehk kuninganna ja pesakonna asukoht. Enamikul liikidel on seeneniidistiku ruum tehtud värsketest rohelistest lehtedest ja muust taimmaterjalist. Sipelgad toovad lõigatud taimematerjali seeneniidistiku juurde ja teevad selle seene jaoks sobivaks. See tähendab, et sipelgad lõikavad värske materjali 1–2 mm suurusteks tükkideks ja valmistavad sellest lõugade ja süljega ühtlase massi.[3] See mass söödetakse seenele ja seenest toituvad omakorda sipelgavastsed. Täiskasvanud sipelgad toituvad lehemahlast. Seda mutualismi tugevdab veel üks bakter, kes elab sipelgate peal ja sekreteerib kemikaale. Lehelõikaja-sipelgad on väga tundlikud seene reaktsioonide suhtes. Kui mõni taimeliik ei ole seenele meelepärane, siis seda taime sipelgad enam ei korja. Samuti hoiavad sipelgad seenest eemale hallituse ja muud kahjurid.[5]

Koloonia[muuda | muuda lähteteksti]

Uus koloonia saab alguse emassipelgast ehk kuningannast, kes lahkub koos terve põlvkonna tiivuliste emaste ja isastega paaritumislennule. Kuningannal on kaasas väike seeneniidistiku tükk.[6] Paaritumislennu ajal paaritub kuninganna umbes kaheksa erineva isasega. Kui paaritumine lõppeb, kuninganna maandub ja hülgab oma tiivad.[1] Pärast seda kaevab ta augu ja asetab sinna seeneniidistiku tüki koos oma ekskremendiga. Seene peale muneb ta munad ja nii võibki saada uus koloonia alguse.[6] Värskete kuningannade ellujäämisprotsent on väga väike ja ainult 2,5% uutest rajatud kolooniatest jõuavad täiskasvanuikka ning võimaldavad omakorda uute kolooniate teket.[7]

Hierarhia[muuda | muuda lähteteksti]

Lehelõikaja-sipelgate koloonias on väga korrapärane hierarhia, mida võib nimetada ka kastisüsteemiks. Iga kast erineb nii suuruse kui ka ülesannete poolest.

  • Minima – kõige väiksemad sipelgad. On väga tugevalt seotud seeneniidistikuga ja hoolitsevad selle eest. Nende ülesanne on hoolitseda ka munade ja vastsete eest.[3] Lisaks peavad nad koos teiste kastide sipelgatega hoolitsema kuninganna eest, lakkudes ta keha ja oletatavasti ka neelama tema feromoone.[8]
  • Media – suurus 4–6 mm. Nemad on spetsialiseerunud uute seeneniidistiku kambrite ehitamisele ja pinnase kaevandamisele. Hoolitsevad samuti seeneniidistiku ja pesakonna eest, [3] lõigates pessa toodud lehed parajaks. Suuremad isendid selles kastis käivad ka lehti lõikamas.
  • Maxima – suurus 7–9 mm. Nad on agressiivsed ja nende ülesandeks on kaitsta kolooniat. Nad lõikavad ja kannavad ka lehti, kaevavad pinnast ja puhastavad sipelgaradu.
  • Sõdurid – kõige suuremad sipelgad, üle 9 mm. Nende pea ja lõuad on nii suured, et neid ei ole võimalik sööta. Toitumiseks kasutavad nad trofallaksist. Tavaliselt patrullivad nad pesa sissepääsude läheduses ja tormavad häiringu korral välja. Nende lõuad lõikavad vaevata inimese nahka, tekitades umbes 5 mm pikkuse haava. Nad suudavad lõigata ka riiet ja isegi nahast saapaid.[8]
Lehelõikaja-sipelgad oma pessa siirdumas

Pesa[muuda | muuda lähteteksti]

Lehelõikaja-sipelgate pesad on suured. Pesa võib olla nii puu otsas kui ka maa all, näiteks puujuurte läheduses. Kui pesa on maa all, siis on sellel kraatersissepääs. Kohe selle sissepääsu all on seeneniidistiku kamber, kus on ka kuninganna koos oma esimese pesakonnaga.[9] See võib olla üksik ruum, mille diameeter on kuni 50 cm, aga võib olla ka mitu ruumi diameetriga 25–30 cm.[3] Ühe ruumi mahutavus on keskmiselt 1500 ml. [8] Kui koloonia kasvab, ehitatakse uued kraatrid ja nende alla ka seeneniidistiku kambrid. Täiskasvanud pesas võib olla kuni 2000 kambrit, millest mõni on tühi, mõni jäätmete jaoks ja ülejäänud seeneniidistikule.[3] Kõik kraatrid ja seeneniidistiku kambrid kokku moodustavadki koloonia[9], mis täiskasvanuikka jõudes võib olla kuni 6 m sügav ja hõivata 30–600 m². [1] Sellises koloonias võib olla kuni 500 kambrit ja umbes 2,5–5(8) miljonit isendit.[8] Mõne suure Atta liigi pesakraatri all võib olla ka teiste sipelgaliikide (Trachymyrmex, Chyphomyrmex) pesi.[9]

Interaktsioon teiste loomadega[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnes piirkonnas on lehelõikaja-sipelgad väga tõsised kahjurid. Nad võivad lehtedest tühjaks teha põllukultuurid ja kahjustada elutegevusega nii sõiduteid kui ka põllumaid.[1] Näiteks on mõned Atta liigid võimelised vähem kui 24 tunniga lehtedest tühjaks tegema terve tsitrusepuu.[10]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Loomulikult on ka lehelõikaja-sipelgatel parasiidid. Kui sipelgad on pesast väljas taimi lõikamas, võivad neid rünnata küürkärblased. Need on parasiidid, kes munevad sipelgatööliste pea peale. Mõnikord istub töölise peal minima-kasti sipelgas ja valvab teda kärbeste eest. [11] Lisaks võib sipelgapesas parasiteerida vale seen. Väga virulentne seen Escovopsis võib hävitada terve seeneniidistiku. Uue koloonia asutamisel nakatub selle seenega 6,6% kolooniatest.

Lehelõikaja-sipelgate looduslikud vaenlased on imetajad, linnud ja putukad, näiteks teiste perekondade sipelgad.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ross Piper (2007). Extraordinary animals. An encyclopedia of Curious and Unusal Animals.
  2. Hölldobler B, Wilson EO (1990). The ants.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 NA Weber (1966). Fungus Growing Ants.
  4. Hedlund, Kye S. (2005). Diagnoses of the North American: Ant Genera (Hymenoptera: Formicidae).
  5. 5,0 5,1 "Crop Domestication Is a Balancing Act". Vaadatud 21.10.2017.
  6. 6,0 6,1 NA Weber (1972). The Fungus-culturing Behavior of Ants.
  7. NA Weber (1972). Gardening Ants, The Attines.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Henry R. Hermann (1982). Social insects.
  9. 9,0 9,1 9,2 NA Weber (1956). Evolution in fungus growing ants.
  10. Ballari, S. A. & Farji-Brener, A. G. (2006). Refuse dumps of the leaf-cutting ants as a deterrent for ant herbivory: does refuse age matter?.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. Lincoln Park Zoo. ""Leafcutter Ants"". Originaali arhiivikoopia seisuga 22.06.2006. Vaadatud 21.10.2017.