Leedu muusika
Leedu muusika on Leedust pärinev või leedulaste loodud või esitatud muusika.
Leedu muusikakultuur kuulub laiemasse Balti muusikakultuuri, mille juured on seotud nöörkeraamika kultuuriga. Leedu muusikas kohtuvad keelpillimäng (kanklės) ja puhkpillimäng, mis mõlemad on olnud aluseks vokaalmuusika arengule. Rahvamuusika on arhailine, seda kohtab peamiselt rituaalide läbiviimisel ning selles on jälgi paganlusest.
Rahvalaulus võib eri etnograafilistes piirkondades leida monofooniat, mitmehäälset homofooniat, heterofoonia ja polüfooniat. Monofoonia esineb põhiliselt maa lõuna-, kagu- ja edelaosas. Mitmehäälne homofoonia on levinud kogu maal, kuid on kõige arhailisem Žemaitijas. Leedu laulupärand on ka maailmas hinnatud, see on kantud UNESCO suulise ja immateriaalse pärandi nimekirja.
Kahe- või kolmehäälne polüfooniline lauluvorm sutartinės põhineb vanimatel mitmehäälse laulu vormidel (heterofoonia, kaanon, parallellism ja vaba imitatsioon). Põhiosa selle teadaolevast repertuaarist jäädvustati 19. ja 20. sajandil, aga juba 16. sajandi allikad näitavad, et neil oli suur tähtsus monofooniliste laulude kõrval. Meloodiad on väga lihtsad, ulatusega kaks kuni viis astet, ning jagunevad kaheks võrdse pikkusega osaks. Rütmid on tavaliselt sünkopeeritud. Tekstid on väljendusrikkad ja mitmekesised ning neil on olnud sotsiaalselt suur tähtsus, neid lauldi nii pidupäeviti kui ka töö kõrvale. Tänapäeval on see lauluvorm tegelikust kasutusest peaaegu kõrvale jäänud, seda võib kuulda vaid folklooriansamblite esituses. Sutartinės on iseloomulik Loode-Leedule. Seda laulsid naised, mehed esitasid sama vormi instrumentaalvarianti kandlel või sarvedel.
Kindel koht rahvalaulurepertuaaris on mitmesugustel pulmalauludel, sõjalauludel, rahvakalendri tähtpäevadega seotud lauludel, töölauludel.
Populaarne osa Leedu rahvakultuurist on olnud ringtantsud, mida tantsiti algselt ilma instrumentaalsaateta, kuid alates 19. sajandist hakati neid saatma viiuli, kandle ja teiste pillidega. Tänapäeval on ansamblites ka akordion, mandoliin, balalaika, klarnet, kitarr, suupill jt. Nõukogude ajal kasutasid tantsumuusikaansamblid suuri paljukeelelisi kandleid ja klarnetisarnaseid puhkpille birbynėsid. Nende esitatav muusika põhines küll leedu rahvamuusikal, kuid oli moderniseeritud ja "puhastatud" vormis.
Klaipedas korraldatakse üle aasta rahvusvahelist rahvamuusikafestivali "Parbėg laivelis".
Leedu ooper
[muuda | muuda lähteteksti]Lublini uniooni otsuste järgi moodustasid Leedu ja Poola 1569. aastal ühendatud föderatiivse riigi, mida valitsesid Poola kuningas ja Leedu suurhertsog. Seetõttu oli ka Leedu kultuuri- ja muusikaelu tugevalt Poolaga seotud. Esimest korda mängis Marco Scacchi 90-liikmeline ooperitrupp Vilniuse linnuse teatris ooperit 4. septembril 1636. Ette kanti trupi juhi Scacchi ooper "Il ratto di Helena" ("Helena rott". 1644. aastal esitati suurhertsogi palees spetsiaalselt Vilniuse jaoks komponeeritud Pierre Corneille ooper "Andromeda" ja 1648. aastal samas Alessandro Stradella "Circe elusa" ("Pettunud Circe").
Kuni 18. sajandi lõpuni külastasid Leedut regulaarselt kümmekond Itaalia ooperitruppi, mis kõik esinesid õukonnateatrite kinnises ringis. Lisaks neile tuli Venemaalt poola päritolu vürst Bogdan Oginski perekonnateater, mis andis aastatel 1764−1784 etendusi Słonimis. Poolakad avasid esimesed teatrid laia publiku jaoks Vilniuses 1785. aastal, millele sakslased lisasid oma teatri Klaipėdas. 1835.−1844. aastal tegutses ka Vilniuses Saksa teater. Leedus statsionaarset ooperiteatrit polnud, kuid see ei häirinud laia repertuaarivalikuga Venemaa ja Itaalia truppe pidevalt Poolat ja Leedut külastamast. Kohalikku konkurentsi polnud.
Poliitiline surutus ja majandusraskused takistasid Leedu rahvusliku ooperi arengut kuni 19. sajandi lõpuni. 1895. aastal valmis küll filosoof Maironisel esimene rahvuslik ooperilibreto "Kame išganymas?" ("Kus on pääsemine?"), kuid sellele ei leidunud soovijat kirjutada muusika. Esimese rahvusliku ooperi "Birutė" komponeeris Mikas Petrauskas, mis esitati 1906. aastal Vilniuses. Tegemist oli näitemängu ilmestava muusikaga. Sama helilooja rahvajutul põhinev juba küps ooper "Eglė žalčių karalienė" ("Egle, rohuusside kuninganna") esietendus 1924. aastal hoopis Bostonis ja alles 1939. aastal Kaunases.
Pärast Leedu iseseisvumist 1918. aastal asutati Kaunases (pealinn 1920−1939) Lietuvių meno kūrėjų draugija (Loominguliste Näitlejate Ühing), kelle initsiatiivil esitati 31. detsembril 1920 Giuseppe Verdi "La traviata". 1925. aastal alustas Kaunases tegevust Valstybės teatras (Riigiteater), mida käsitletakse kui Leedu Rahvusooperi sündi. Teater andis etendusi 1892. aastal ehitatud Deutsches Theateri ruumides, mis 1925. aastal rekonstrueeriti (500 kohta). Esinemas käisid mitmed rahvusvahelise nimega lauljad ja dirigendid, nagu Fjodor Šaljapin, Albert Coates, Issay Dobroven, Emil Cooper, Nikolai Malko jt. Neile sekundeeris rahvusvahelise mainega leedu tenor Kipras Petrauskas.
Leedu iseseisvuse aastatel oli selle ooperiteatri repertuaaris vaid kahe Leedu helilooja kolm teost. Jurgis Karnavičius komponeeris ajaloolis-heroilise ooperi "Gražina" ("Tulu", 1933) ja "Radvila Perkųnas" (1937) ning Antanas Račiūnas Adam Mickiewiczi heroilisel poeemil põhineva "Trys talismanai" ("Kolm talismani", 1936). 1942. aastal esitati Stasys Šimkuse ooper "Pagirėnai" ("Pohmelus"). Aastatel 1920−1944 esitati Kaunase teatris ligi 70 ooperit ja operetti ning anti kokku üle 2700 etenduse. 1948. aastal asus Riigiteater ümber Vilniusse. 1974. aastal valmis Rahvusooperi staatuses oleva teatri uus teatrimaja (1142 kohta).
NSV Liidu hariduse rahvakomissari otsusega asutati 27. novembril 1940 operetiteatrina Kauno Muzikinis teatras (Kaunase Muusikateater), mis 1941 sai nimeks Kauno Didysis teatras (Kaunase Suur Teater). Avaetenduseks oli 1. mail 1941 Boris Aleksandrovi operett "Vestuvės Malinovkoje" ("Pulmad Malinovkas"). Selle teatri saalis kuulutas 21. juulil 1940 valitud Rahvaseim välja Leedu Nõukogude Vabariigi. Kuni 1948. aastani andis trupp etendusi kino Metropolitenas ruumides ning seejärel sai enda valdusse Vilniusse lahkunud Rahvusteatri ruumid. 1976.−1984. aastal Kaunase teatrihoone rekonstrueeriti, mille käigus istekohtade arv vähenes 450-ni. Teatri repertuaaris domineeris esialgu nõukogude operett ning Saksa okupatsiooni aastatel Viini klassikaline ja Berliini heliloojate koolkonna operett. Ooperitest mängiti peamiselt itaalia, vene ja prantsuse teoseid.
Taasiseseisvunud Leedus on Kaunase teater etendanud olulist osa ooperi- ja operetikultuuri arendamisel. Tegemist on Leedu tähtsuselt teise muusikateatriga. 1959. aastal sai teatri nimeks Kauno Valstybins Muzikinis teatras (Kaunase Riiklik Muusikateater). Seal on lavale toodud ligi 60 Wolfgang Amadeus Mozarti, Gaetano Donizetti, Giuseppe Verdi, Charles Gounod, Giacomo Puccini, Georges Bize, Ruggero Leoncavallo, Friedrich van Flotowi, Carl Maria von Weberi, Otto Nicolai, Umberto Giordano ja vene ning nõukogude autorite ooperit.
Nende kõrval ka mitmeid Leedu autorite teosed, nagu Vitolis Baumilase "Paskenduolė" ("Uppus", 1957), Antanas Belazarase "Kupriukas muzikantas" ("Küürakas muusik", 1973) ja Bronius Kutavičiuse "Kaulo senis ant geležinio kalno" ("Vana mees raudmäelt"). On mängitud Jacques Offenbachi, Charles Lecocqi, Ferenz Lehári, Johann Straussi, Imre Kálmani, Pál Ábrahámi, Franz von Suppe, Rudolf Frimli, Robert Planqueti, Carl Millöckeri, Nico Dostali ja nõukogude autorite operette. Mängukavas on olnud ka balletietendused. Hooaeg kestab septembri keskelt juuni keskpaigani. Hooaja jooksul antakse umbes 200 etendust ning tuuakse välja 3−4 uuslavastust. Kaunase Riikliku Muusikateatri orkestrit on juhatanud Jonas Janulevičius, Julius Geniušas, Virgilijus Visockis ja Julius Vilnonis. 2004 esitas Kaunase teatri trupp Kuressaare ooperipäevadel Gounod’ ooperi "Roméo et Juliette".
Eestlastel on olnud Kaunase teatriga suhteliselt tihedad koostöösidemed. 1966. aastal toodi lavale Boris Kõrveri operett "Teie soov, palun?". Verdi "Attila" tuli 2011. aastal Kaunase teatris mängukavva Pärnu Endlaga koostöös ja Üllar Saaremäe lavastatuna. Katrin Tegova lavastas 2019. aastal Kaunase teatris Vincenzo Bellini ooperi "I Capuleti e i Montecchi". 2021. aasta septembris valmis koostöös teater Estonia kollektiiviga ettekandmiseks Rossini "Il turco in Italia" ("Türklane Itaalias"), mille lavastas Andrus Vaarik.
Esimese Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni aastatel mängiti operette ka Šiauliais. Teise Nõukogude okupatsiooni alguses suleti teatrid Vilniuses ja Šiauliais. Kui Leedu venelaste poolt uuesti okupeeriti, põgenes läände umbes 30 ooperisolist ja umbes pool Rahvusteatri balletitrupist. 1947. aastal tõid nad Detmoldis (Saksamaa) lavale Rossini ooperi "Il barbiere di Siviglia". Ameerika Ühendriikidesse elama asunud Leedu muusikud asutasid 1957. aastal Chicagos Leedu ooperi ja avasid selle Verdi "Rigoletto" etendusega. 1969. aastal esitas Julius Gaidelise trupp rahvusliku ooperi "Dana" ja 1972. aastal Kazimieras Banaitise ooperi "Juratė ir Kastytis" ("Juratė ja Kastytis"). Etendusi andis ka helilooja Darius Lapinskase 1982. aastal asutatud Chicago New Opera Company.
Alates 1953. aastast on Vilniuse, Kaunase ja Klaipėda teatrid esitanud üle 40 Leedu autori ooperi, kus ajalooline teema on olnud tähtsal kohal. See teema on domineerinud Vytautas Klova ooperites "Pilėnai" ("Pelmeenid", 1956), "Vaiva" (1958) ja "Du kalavijai" ("Kaks mõõka", 1966), Balys Dvarionase "Dalia" ("Saatus", 1959) ning Julius Juzeliūnase "Sukilėliai" (“Mässulised", 1977). Leedu rahvusliku ooperi arengule on tõhusalt kaasa aidanud Benjaminas Gorbulskis, Algimantas Bražinskas, Eduardas Balsys, Vytautas Paltanavičius, Vytautas Laurušas, Antanas Rekašius jt.
Helilooja Stasio Šimkause eestvedamisel asutati 1924. aastal Klaipėdas konservatoorium, mille üliõpilastest moodustatud sümfooniaorkester saatis 1928. aastal üliõpilaste poolt esitatud Petrauskase ooperit "Birutė". Seejärel esitati Gounod’ "Faust". 1934 ja 1935 hoolitses Klaipėdas helilooja Jeronimas Kačinskas Verdi "La traviata" ja Gounod' "Fausti" esitamise eest. 1945.—1949. aastal tegutses Klaipėdas operetiteater, mis tõi lavale 8 teost. Aastatel 1956—1986 andis etendusi asjaarmastajatest koosnev Rahvaooper, mis tõi lavale 12 ooperit. 1. jaanuaril 1987 alustas tegevust professionaalne Klaipėdos Muzikins teatras (Klaipėda Muusikateater). See teater avati publikule Audronė Žigaitytė-Nekrošienė ooperiga "Mažvydas" ("Poisike"). Teatri käsutuses on endine 500-kohaline kultuurimaja. Mängukavas on domineerinud ooperiliteratuuri populaarsed teosed ja Leedu heliloojate oopused. Esitatakse ka operette, muusikale ja ballette ning antakse sümfooniakontserte. Teatri trupp on käinud etendusi andmas Venemaal, Lätis, Hollandis ja Itaalias.
Leedus on viimastel aastakümnetel tegevust alustanud veel mitmed ooperitrupid. 2006. aastal startis Vilniaus Miesto Opera (Vilniuse Linnaooper). Trupp annab etendusi Vilniuse kongressi ja kontserdi hallis (Kongresų rūmai) ning on lavale toonud muu hulgas ka Puccini "La bohème'i" (2006), Mozarti "Die Zauberflöte" (2007), Leoncavallo "I Pagliacci" (2008), Massenet’ "Wertheri" (2008), Puccini "Manon Lescaut'" (2012) ja Gounod’ "Fausti" (2017). 2012. aastal asutati Vilniuses Balti Kammerooperiteater (Baltijos kamerinis operos teatras) ja 2014. alustas tegevust Barokkooperiteater (Baroko operos teatras).
Heliloojaid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Leedu Riiklik Ooperi- ja Balletiteater
- Daina
- "Tautiška giesmė", riigihümn