Lebed XII

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lebed XII
Lebeď XII (Rossia).jpg
Tüüp luurelennuk
Tootjad Lebed
Riik Venemaa
Tootmisaastad 1916–1918
Toodanguarv umbes 260
Meeskond 2
Pikkus 7,96 m
Tiivaulatus 13,15 m
Tiivapindala 42,0 m2
Tühimass 820 kg
Maksimaalne stardimass 1350 kg
Mootor 1 Salmson vesijahutusega tähtmootor, võimsus 115 kW (150 hj)
Tippkiirus 133 km/h
Lennulagi 3500 m
Lennukaugus 300 km
Relvastus 1 7,62 mm kuulipilduja vaatleja istmes, kuni 64 kg pomme

Lebed XII (vene keeles Лебедь-XII) on Venemaal Lebedevi lennukitehases toodetud ja esimeses maailmasõjas kasutatud luurelennuk.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aastal asutas Peterburi ettevõtja Vladimir Lebedev omanimelise lennukitehase ja asus litsentsi alusel lennukeid tootma. Kuigi lennukid ei olnud tema poolt konstrueeritud, turustas ta neid nimetusega Lebed (vene keeles luik, aga ka osa tema enda perekonnanimest Lebedev). Nii oli näiteks Lebed VII tegelikult litsentsi alusel toodetud Sopwith Tabloid.

Sama aasta sügisest hakkas Lebedevi tehas ka remontima ning lennukorda seadma saksa trofeelennukeid. Kuna vene lennuväe vajadus lennukite järele oli suurem kui kohalike tehaste tootmisvõimsus, siis maksti Lebedevile remonditud lennuki eest uue lennukiga samaväärne hind. Enim remonditud lennukeiks olid saksa lennukikonstruktori Ernst Heinkeli poolt konstrueeritud mitmeotstarbelised lennukid Albatros B.I ja Albatros C.I. 1914. aasta lõpus otsustas Lebedev asuma tootma Albatros C.I koopiat, mis sai tema tehases tähistuse Lebed XI. 1915. aastal valmis paar selle sarja lennukit, kuid siis tekkis Lebedevil probleem lennukile mootorite saamisega. Kuna aga samal aastal oli Moskvas alanud Prantsuse Salmson mootorite tootmine litsentsi alusel, siis otsustas Lebedev pakkuda sõjaväele välja saksa lennuki prantsuse mootoriga.

Projekt pakkus sõjaväele huvi ning nii konstrueeriti Lebed XI kerele uus mootoriraam ning mootorikate. Lebed XII prototüüp sooritas esmalennu 28. detsembril 1915 Peterburis. Kuna talvised ilmad lennuki katsetamiseks eriti ei sobinud, siis viidi prototüüp edasisteks katsetusteks algul Kiievi, seejärel Odessasse, kus 11.–15. veebruarini 1916 leidsid aset lõplikud katsed. 23. veebruaril 1916 allkirjastas suurvürst Mihhail Aleksandrovitš tellimuse 400 lennuki tootmiseks. 19. aprillil samal aastal sõlmiti siiski leping 225 lennuki, 245 tagavaraosade komplekti (mis tegelikult tähendas kõiki lennuki detaile peale mootori) ning 10 ilma mootorita kere valmistamiseks. Ka Salmson mootoreid ei oleks jätkunud 400 lennuki tootmiseks.

Prototüüpi katsetati 130 hj Salmsoni mootoriga, sarilennukid pidid saama 150 hj, osa treeninguks ettenähtud lennukeid ka 140 hj Salmsoni mootorid. Kuid võimsamad mootorid olid ka raskemad ning suuremate mõõtmetega. Taas tuli muuta mootoriraami ja kapoti konstruktsiooni, samuti arvestada lennuki raskuskeskme nihkega. Parandatud konstruktsiooniga lennuki katsed toimusid 1916. aasta oktoobris ning lennuki saritootmine algas novembris. Aasta lõpuni valmis Lebedevi tehases 40 lennukit, 1917. aastal veel 192, neist 7 juba Ajutise Valitsuse poolt sõlmitud täiendava lepingu alusel.

Lisaks Lebedevi tehasele anti tellimus kahekümne Lebed XII lennuki tootmiseks ka V. Sljusarenko ettevõttele. Sellest tellimusest valmis 1917. aasta jooksul vaid neli lennukit.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni toodeti 1918. aastal juba natsionaliseeritud Lebedevi tehases veel 24 lennukit. Siis sai aga Salmsoni mootorite tagavara otsa ning lennukite tootmine lõppes. Salmsoni Moskva tehas põles väljaselgitamata asjaoludel 1917. aasta jaanuaris maha.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Lebed XII lennukid anti väeosadele üle 1916. aasta lõpus, suuremas koguses hakkasid need väeosadesse jõudma 1917. aasta alguses. Kohe hakkasid ka ilmnema tõsised konstruktsiooniprobleemid. Lennukitega juhtus 8 tõsist õnnetust, kusjuures mitmel korral lennuk lihtsalt süttis lennu ajal. Samuti peeti tema relvastust ebapiisavaks.

Rindelendurite kaebuste peale loodi 1917. aasta juunis komisjon, mis pidi hindama Lebed XII lennuki sobivust. Komisjoni arvamus oli, et 150 hj mootoriga Lebed XII lennukid sobiksid ehk treeninglennukeiks ning 140 hj mootoriga õppelennukid on üldse kasutuseks kõlbmatud. Selle komisjoni otsuse vaidlustasid Lebedevi tehase katselendurid, kes väitsid, et kõik esiletoodud probleemid on lihtsalt kõrvaldatavad ning lennuk ise lahinglennukina kasutamiseks igati sobiv. Vaidluse lahendamiseks moodustati veel üks komisjon, mis 1917. aasta 2. oktoobril kinnitas eelmise komisjoni otsust – Lebed XII on sõjategevuseks kõlbmatu. Kuna aga paremaid lennukeid ei olnud kusagilt võtta, siis jäi ka see komisjoni otsus täitmata. Lebed XII lennuki tootmine jätkus ja seda kasutati endiselt rindel luure- ja kerge pommituslennukina.

Siiski suunati suur osa lennukeist edaspidi ka lennukoolidesse, näiteks ainuüksi mereväe õhusõja kool Krasnoje Selos sai üle 50 Lebed XII lennuki.

Kodusõja puhkedes leidis Lebed XII kasutust samuti mõlema poole lennuüksustes. Üks lennuk sattus ka Poola lennuväe kätte.

Kasutus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lennuvägi võttis 28. jaanuaril 1920 aastal Loodearmeelt üle Lebed XII tüübist lennuki tehasenumbriga 789. Loodearmee oli omakorda selle ilmselt saanud trofeeks Krasnoje Selos asunud mereväe õhusõjakoolist, koos mitmete teiste lennukitega.

Lennuk võeti arvele nr 50 all, kuid seisis kogu aeg nimekirjades kui "suuremat remonti vajav". 1922. aastal kanti see maha, kui tegelikuks kasutuseks kõlbmatu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]