Latiniseerimine Nõukogude Liidus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kasahhi NSV-s Almatõs ilmunud ladina tähestikus kasahhikeelse ajalehe 1937. aasta number

Latiniseerimine ehk latinisatsioon (vene keeles латинизация latinizatsija) oli Nõukogude Venemaa ja seejärel Nõukogude Liidu rahvaste kirjakeelte ladina tähestikule üleviimise kampaania 1920. ja 1930. aastatel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Unifitseeritud uus turgi tähestik

Latiniseerimine algas araabia tähestikku kasutanud keeltest. Araabia tähestiku asemel ladina tähestiku kasutamist pooldav liikumine algas 1921. aastal Aserbaidžaanis ja Põhja-Kaukaasias (Inguššias, Põhja-Osseetias ja Kabardiinias). Esimene turkoloogide kongress peeti 1926. aasta märtsis Bakuus, kus turgi rahvaste esindajad otsustasid Leningradi ja Moskva turgi keelte teadlaste osalusel kaaluda Aserbaidžaani kogemuse rakendamist teistes Nõukogude Liidu vabariikides ja autonoomsetes piirkondades. Selle töö juhendamiseks loodi uue turgi tähestiku üleliiduline keskkomitee (vene keeles Всесоюзный центральный комитет нового тюркского алфавита, lühend ВЦК HTA). Üleliidulise keskkomitee 1. pleenumil, mis peeti 1927. aastal Bakuus, võeti vastu 34-täheline unifitseeritud turgi tähestik (jaꞑalif), millele oli vastavalt keeltele lisatud täiendavaid tähemärke[1].

1930. aastate lõpuks oli enamik Nõukogude Liidu keeli üle viidud ladina tähestikule.

Järgmiste keelte tähestikud latiniseeriti või loodi uuesti[2]:

Koostati ja kiideti heaks järgmiste keelte tähestikud:

Kuid neid ei võetud kasutusele. Töötati välja kõigi teiste Nõukogude Liidu rahvaste tähestike latiniseerimise projektid.

8. augustil 1929 anti NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu otsusega "NSV Liidu araabia kirjaga rahvaste uuest ladina tähestikust" ladina tähestikule üleminekule ametlik staatus. Järgnes ajalehtede ja ajakirjade, kirjastuste ja haridusasutuste uuele tähestikule üleminek. Alates 1930. aastast algas latiniseerimise uus etapp: teiste keelerühmade rahvaste üleminek uuele tähestikule.

Kokku loodi aastatel 1923–1939 ladina tähestiku alusel tähestikud 50 keelele 72-st Nõukogude Liidu kirjakeelest. On iseloomulik, et ladina tähestikku kohaldati jakuudi ja komi keelele, milles olid olemas õigeusu misjonäride välja töötatud kirillitsapõhised tähestikud. Mari, mordva ja udmurdi keeles jätkus kirillitsa tähestiku kasutamine isegi maksimaalse latiniseerimise ajal[3].

Kuid 1936. aastal algas uus kampaania – kõigi Nõukogude Liidu rahvaste kirjakeelte üleminek kirillitsale, mis jõudis põhiliselt lõpule 1940. aastaks (saksa, gruusia, armeenia ja jidiši keel jäid Nõukogude Liidus levinud keeltest kirilliseerimata, kolme viimast ka ei latiniseeritud). Hiljem jäid kirillitsale üle viimata ka poola, soome, läti, eesti ja leedu keel, ehkki viimast üritati kirillitsale üle viia juba 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Статья «Новый алфавит» в Литературной энциклопедии
  2. Алфавит Октября. Итоги введения нового алфавита среди народов РСФСР М. 1934, стр 156—160
  3. Алпатов В. М. 150 языков и политика. 1917—2000. Социолингвистические проблемы СССР и постсоветского пространства. М. 2000, стр. 70