Laste vigastused ja nende ennetamine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Laste sagedasemad vigastused ja nende ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik lapseea vigastustest on õnnetusjuhtumid, millest kõige sagedasemad on Eestis kukkumised, eluta mehhaanilise jõu toime, elusolendi mehhaanilise jõu toime ning sõidukiõnnetused.[1] Laste juhuvigastused põhjustasid aastal 2010 vanusegrupis 1-19 12% ülemaailmsetest surmajuhtudest. Kõige levinumad vigastustega seotud surmapõhjused maailmas olid sõidukiõnnetused, uppumised, põletused ja kukkumised. Kuna enamik vigastusi on oma olemuselt õnnetusjuhtumid, on võimalik neid ka erinevate meetmete abil ennetada.[2]

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis registreeriti 2019. aastal vanusegrupis 0-17 aastat 51677 vigastust, millest õnnetusjuhtumeid oli 49070 (ligikaudu 95%). 41% juhtudest oli tegemist kukkumisega, millele järgnesid eluta mehhaanilise jõu toime 33% ja elusolendi mehhaanilise jõu toime 8%. [1] Aastal 2020 suri õnnetusjuhtumi tagajärjel 13 Eesti last [3] Ameerika Ühendriikides sureb igas tunnis üks laps õnnetusjuhtumi tagajärjel ning iga surma kohta on 29 hospitaliseerimist vajavat vigastust. [4] Enamik õnnetustega seotud surmajuhtumeid on sagedasemad poiste seas, kuid põletusi on ülemaailmselt rohkem tüdrukutel. Õnnetusjuhtumite osakaal lapseea surmades kasvab üldiselt vanusega. Aastal 2010 olid globaalselt peamised õnnetusjuhtumite põhjustatud surmad arvuliselt järgmised:

  1. Liiklusõnnetused 210 466
  2. Uppumine 135 261
  3. Tuli 90 209
  4. Kukkumised 47 270 [2]

Kukkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Juhuslikud kukkumised on Eestis kõige sagedasem mitteletaalse lõpuga vigastuse tüüp. Kukkumised moodustavad maailmas 8% fataasletest lasteea vigastustest. Kõige enam kukuvad alla 5-aastased lapsed. Kukkumiste põhjuseks on kombinatsioon uudishimust, ebaküpsetest motoorsetest oskustest ja hindamisvõime puudulikkusest. Kukkumisi on mitmesugust laadi: jalalt kukkumine, ema sülest kukkumine, poekärult kukkumine, mööbliesemetelt kukkumine, vaba aja- ja sporditegevustega seotud kukkumised jne. Alla viie aastaste laste seas on peamiselt seotud kukkumised voodi ja muude mööbliesemetega, kuhu lapsed uudishimust peale ronivad või kuhu peale nad jäetakse vanemliku järelvalveta. Kõige sagedasemad on kukkumised voodist, diivanilt ja treppidest. Kukkumisi aitab vältida imikute ja väikelaste hoolikas järelvalve, pulkvoodite kasutamine ning piirete paigaldamine treppide ette. Spordi- ja vabaajategevustega seotud vigastusi saab vältida asjakohast kaitsevarustust kandes (kiivrid, põlvekaitsmed), lapsi juhendades, mänguväljakutel pehme pinnase kasutamisega, ohtlike atraktsioonide eemaldamise/ vältimisega jne. Võrreldes teiste kukkumistega on raskete vigastuste risk kõige suurem aknast kukkumisel. Fataalse lõppega kukkumised akendest on enamasti teise korruse kõrguselt või kõrgemalt. Kõige ohustatumad lapsed on alla viie aastased poisid. Kuigi tegemist on valdavalt juhukukkumistega võivad lapsed kukkuda akendest välja ka tahtlikult, enamasti põgenedes füüsilise vägivalla või tule eest ja suitsiidi eesmärgil. Akendest kukkumisi saab vältida erinevate tõkkemehhanismide abil, mis piiravad akna avanemist. Ohutuse kohalt ei tohiks aken avaneda rohkem kui 10 cm. Veel saab vigastusi vältida sulgedes aknad tubades, kus lapsed mängivad, lapsi juhendades ja mööbliesemete sättimine akendest eemale. Kõigi tegevuste aluseks on lastevanemate teadlikkus ohtudest ning laste vastav juhendamine.[5][6]

Eluta- ja elusolendi mehhaanilise jõu toime[muuda | muuda lähteteksti]

Antud vigastused hõlmavad endas palju alatüüpe- löök vastu esemeid, löök esemete poolt, pitsumine esemete vahel, kukkuva eseme löök, kokkupõrge teise isikuga jne. [7] Eestis on vanuses 0-19 aastat eluta- ja elusolendi mehhaanilise jõu toime vigastusmehhanismidena sageduselt teisel ja kolmandal kohal. [1]. Umbes pooled on põhjustatud löögist esemete või inimeste vastu/ poolt. Suurt ohtu kujutab endast ka seinast lahtiolev mööbel. Lapsed kasutavad tihti erinevaid kappe ja riiuleid ronimisvahenditena ning selle tõttu on alla 6- aastaste laste seas mööbliesemete endale peale tõmbamine üks sagedasemaid vigastusi. Trauma vältimiseks on mitmeid meetmeid: lapsi tuleks juhendada ohutult ümber käima tööriistade, tarbeesemete ja mööbliga ning eemaldada teravad esemed lapse elu- ja mängukeskkonnast. Rasked mööbliesemed peaksid olema võimalikult laia toetusinnaga ja madala raskuskeskmega (rasked esemed tuleks panna alumistele sahtlitele). Sahtlid, mida mööda laps saaks ronida tuleks lukustada, lapsele huvi pakkuvaid esemeid ei tohiks hoida riiulite otsas, kuna see innustab ronimist ning võimalusel tuleks mööbel ja muud rasked tarbeesemed (nt. televiisor) kinnitada seina külge. [8][9]

Sõidukiõnnetused[muuda | muuda lähteteksti]

WHO 2014 aasta andmetel on vanusegrupis 10-19 maailmas surmapõhjustest esikohal sõidukiõnnetused. Poistel on risk surra liiklusõnnetuses 3 korda suurem kui tüdrukutel.[10]. Sõidukis tagab ohutuse oma tegevusega juht. Suurimaks riskifaktoriks on sõiduki kiirus. Keskmise kiiruse kasvades 1% võrra suureneb 4% surmava avarii risk. Jalakäiatega seotud autoõnnetuste korral kasvab kiiruse suurenemisel 50 km/h 65 km/h lauskokkupõrke letaalsus 4,5 korda. Juhipoolsed riskikäitumised, mis võivad kaasreisijatele ja teistele liiklejatele, sealhulgas lastele saatuslikuks osutuda on juhtimine psühhoaktiivse aine mõju all, mobiiltelefonide ning muude juhtimist segavate vahendite kasutamine, liiklusnõuetele mittevastav sõiduvahend ja turvameetmete eiramine (turvavööd, turvatoolid lastele). Näiteks vähendab turvatoolide kasutamine sõidukiõnnetustega seotud surmasid 60%. Lastele tuleb õpetada ohutut liiklemist jalakäija ja jalgratturina ning jälgida kiivri ja muu turvavarustuse kandmist. Efektiivsed meetmed sõidukiõnnetuste vältimiseks on ohutuma infrastruktuuri arendamine (näiteks eraldi teed jalgratturitele), sõiduvahendite turvavarustuse ja ohutuse kontroll, juhi adekvaatne väljaõpe ning ühiskonna teadlikkuse suurendamine riskikäitumisest liikluses. [11]

Uppumine[muuda | muuda lähteteksti]

Uppumine on juhuõnnetustest maailmas 3. surmapõhjus. Aasta 2019 hukkus uppumise tagajärjel 236000 inimest, moodustades ligikaudu 8% ülemaailmsetest surmadest. Kõige ohustatumad on globaalselt lapsed vanuses 1-4 aastat, kellele järgneb vanusegrup 5-14, poisslaste uppumisrisk on 2 korda suurem kui tüdrukutel. Mõndades riikides nagu näiteks Hiinas, on uppumine juhtiv surmapõhjus. Riski tõstavad näiteks looduskatastroofid, elamine vee lähedal, meessugu, veetransport, täiskasvanute järelvalve puudumine ja epilepsia. Uppumist saab ennetada mitmete tõkkemehhanismide rajamisega, laste ja lastevanemate teadlikkuse tõstmisega, ujumisoskuse arendamisega ning erinevate regulatsioonide kaudu. [12] Kindlasti ei tohi jätta last järelvalveta vanni või lastebasseini (rääkimata muudest veekogudest), kuna väikesed lapsed võivad uppuda juba 10cm sügavuses vees. Vette kukkumine või vee alla vajumine võib last alati ehmatada, mis tingib sissehingamise ja vee tõmbamise hingamisteedesse. [13]

Lämbumine[muuda | muuda lähteteksti]

Lämbumine ohustab kõige enam alla kolme aastaseid lapsi. Põhjuseks on lapse arenguline ebaküpsus, mis ei võimalda neil sama efektiivselt kui täiskasvanutel toitu mäluda ja neelata ning samuti käib väikelastel maailma tundaõppimine suu kaudu. Kõige sagedasemalt põhjustavad lämbumist toit, mündid, õhupallid ja mänguasjad. Lämbumist saab ära hoida riiklikul tasandil toidukaupade, mänguasjade ja muude lämbumisohtu kujutavate toodete reglementeerimisega ning antud valdkondadega tegelevad firmad võiksid disainida uusi ning ümber teha vanu tooteid viisil, mis ei kujuta lastele lämbumisohtu. Tervishoiusüsteem saab anda oma panuse harides vanemaid arstlikel vastuvõttudel lämbumisohtlike olukordade kohta ning koolitades lapsevanemaid ja teisi lastega tegelevaid inimesi andma lämbumisohus lastele esmaabi ning vajadusel elustama. [14] Söömisega seotud lämbumist saavad lapsevanemad vältida omakorda mitmel viisil: hoides imikut peale söömist püstiasendis, tagada lapsele süües rahulik keskkond, õpetades last mitte rääkima söömise ajal ja pakkuda lapsele eakohast toitu. Enne purihammaste lõikumist ei tohiks väikelapsele anda terveid pähkleid. Väikelastele ei soovitata ka anda lutsukomme, nätsu. Laste riietele ei tohiks olla pealseoseid, mis võivad kuhugi kinni jääda või ümber kaela keerduda. Väikelapsele ei tohi anda väikseid esemeid ja mänguasju, mis võiksid sattuda hingamisteedesse. [13]

Mürgistused[muuda | muuda lähteteksti]

Mürgistused ohustavad kõige enam lapsi vanuses 1-5 aastat ning on peamiselt tingitud lapse kasvavast uudishimust maailma vastu ning suurenenud suutlikkusest seda avastada. Samuti meenutavad mitmed mürgiseid aineid sisaldavad produktid oma kujult lastele meelepäraseid maiustusi ja toiduaineid. Kõik eelnev võib kombinatsioonis vanemliku järelvalve puudulikkusega osutuda lapsele eluohtlikuks. Mürgiste ainetega vigastavad end kõige vähem lapsed vanuses 6-12. Enamasti on selles eas põhjuseks tahtmatu ravimite ülemanustamine. Vanuses üle 12 tõuseb jällegi mürgistuste arv, mida tingib suurenenud riskikäitumine ja suitsidaalsus. Mürgistuste allikateks on peamiselt kodukeemia ja ravimid ning vähemal määral keskkonnast pärinevad allikad nagu süsinik monooksiid ja mürgised taimed. [15] Mürgistuste vältimiseks peaksid kahjulikud ained olema lastekindlates pakendites, kodus ei tohiks olla toksilisi aineid või need peavad olema lapsele kättesaamatus kohas. [16] Alati tuleb kodukeemia vahendeid ja ravimeid hoida oma originaalpakendis. Lisaks ei tohi lapse nähes ravimit võtta ja tableti kohta sõna "komm" kasutada. Mürgistuste korral tuleb alati helistada mürgistusinfoliinile 16662, isegi juhul, kui lapse üldseisund on esialgu peale mürkaine manustamist hea. [13]

Patareid[muuda | muuda lähteteksti]

Patareisid on tänapäeval lapse elukeskkonnas palju. Neid sisaldavad mänguasjad, televiisoripuldid, elektroonilised kinkekaardid, kellad jne. Patareidel on väga erinev suurus ja sisu. Kuiva elemendiga happelised patareid sisaldavad ammooniumkloriidi ja mangaandioksiidi. Aluselise kuiva elemendiga erinevaid hüdroksiide. Mangaandioksiidi sisaldavad ka liitiumpatareid. Kõige ohtlikumad on alla neelates üle 20 mm diameetriga liitiumtablett- või nööppatareid, kuna need peetuvad sagedasti seedetraktis- peamiselt söögitorus ning mao- ja kaksteistsõrmiksoole vahelises kitsuses. Alla ühe aastastele lastele on ohtlikud alates 15,6-16 mm läbimõõduga patareid. Rasketel juhtudel võib seedetrakti kinni jäänud patarei põhjustada keemilist kahjustust juba 2-2,5 tunni möödudes.  Alla 15 mm patareid väljuvad pea alati koos väljaheidetega, põhjustamata tüsistusi. Üle 15 mm suurused allaneelatud patareid tuleb viivitamatult tuvastada röntgenülesvõttega ja arstide poolt eemaldada.  [13]

Põletused[muuda | muuda lähteteksti]

Nooremate laste seas on 60-80% põletusjuhtumitest seotud kuumade vedelike ja aurudega. USA-s prevaleerivad üle viie aastaste laste seas leegiga seotud põletusjuhtumid (56%), kuid näiteks Taiwanis põhjustasid alla 18- aastaste vanusegrupis 75% põletusjuhtumitest kuumad vedelikud ja gaasid. Maailmas moodustavad lapsed vanuses 1-4 ühe kolmandiku põletusjuhtumitest. [17] Põletusi saab ennetada näiteks suitsuandurite, tulekustutusvahenditega, alandades majapidamises kasutatava kraanivee maksimaalset temperatuuri ning vältides kuumade toitude ja vedelike järelvalveta jätmist. Kindlasti ei tohi tarbida kuumi jooke samal ajal, kui süles on imik. [18] [17][13]Kuum toit ja jook peavad ka laual olema lapsele kättesaamatud kauguses. Pliidilt kuuma toidu või joogi pealetõmbamise vältimiseks peaks olema pliidile paigaldatavad kõrgendatud servad ning ahjuukse sulgur. Elektrikontaktidel ja pistikupesadel peaksid olema lastekindlad katted. [13]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Statistika.tai.ee. VIG10: Vigastuste välispõhjused soo, vanuserühma ja maakonna järgi [Internet]. Tallinn. Külastatud 07.10.2021
  2. 2,0 2,1 Alonge, O., & Hyder, A. A. (2014). Reducing the global burden of childhood unintentional injuries. Archives of disease in childhood, 99(1), 62–69. https://doi.org/10.1136/archdischild-2013-304177
  3. Statistika.tai.ee.SD21: Surmad põhjuse, soo ja vanuserühma järgi [Internet]. Tallinn. Külastatud 06.10.2021
  4. Dellinger, A., & Gilchrist, J. (2019). Leading Causes of Fatal and Nonfatal Unintentional Injury for Children and Teens and the Role of Lifestyle Clinicians. American journal of lifestyle medicine, 13(1), 7–21. https://doi.org/10.1177/1559827617696297
  5. Gill, AC., Kelly NR.(2021). Prevention of falls in children. In S.M. Misra, & M.M Torchia (Eds) UpToDate. Külastatud 06.10.21.
  6. Pomerantz, W. J., Gittelman, M. A., Hornung, R., & Husseinzadeh, H.. "Falls in children birth to 5 years: different mechanisms lead to different injuries". The journal of trauma and acute care surgery, 2012. Vaadatud 12.10.2021.
  7. World Health Organisation.ICD-10 Version:2019. Külastatud 07.10.2021
  8. Injuries from objects/person: 5 - 9 Years(2019). Starship. (https://starship.org.nz/safekids/injuries-from-objects-person-5-9-years/) (Külastatud 06.07.21)
  9. Lu, C., Badeti, J., Mehan, T. J., Zhu, M., & Smith, G. A.. "Furniture and television tip-over injuries to children treated in United States emergency departments". Injury epidemiology, 2021. Vaadatud 12.10.2021.
  10. WHO calls for stronger focus on adolescent health. (2014, May 14). Www.who.int.
  11. World Health Organization. (2021, June 21). Road traffic injuries. Who.int; World Health Organization: WHO. (Külastatud 06.10.21)
  12. World Health Organization. (2018, January 15). Drowning. Who.int; World Health Organization: WHO. (Külastatud 07.10.21)
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 OÜ Lege Artis.(2011).Imikute ja väikelaste vigastuste vältimine.[Brožüür].
  14. Prevention of Choking Among Children. (2010). PEDIATRICS, 125(3), 601–607.
  15. Lee, V. R., Connolly, M., & Calello, D. P. (2017). Pediatric Poisoning by Ingestion: Developmental Overview and Synopsis of National Trends. Pediatric annals, 46(12), e443–e448. https://doi.org/10.3928/19382359-20171121-01
  16. Peden, M. (2008). World report on child injury prevention appeals to “Keep Kids Safe.” Injury Prevention, 14(6), 413–414. https://doi.org/10.1136/ip.2008.020693
  17. 17,0 17,1 Peck, MD.(2021). Epidemiology of burn injuries globally. In M.G Jeschke, & K.A Collins (Eds) UpToDate. Külastatud 06.10.21.
  18. Burn Prevention. (2020). Center for Disease Control and Prevention.