Laste vaesus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Poiss peseb end reostunud jões Indoneesias Jakartas
James Town, Accra

Laste vaesus on vaesuses elavate laste hulk, mis hõlmab vaestes peredes kasvavaid lapsi ning orbe, keda kasvatatakse väheste riiklikke ressursside toel.

Vaesteks loetakse need lapsed, kelle elatustase on nende elukoha miinimumtasemest madalam. Arengumaades, kus vastavad tasemed on madalamad ning orbe on palju, on laste vaesuse tagajärjed tõsisemad.

Hinnanguliselt elab maailmas 385 miljonit last absoluutses vaesuses. UNICEFi andmetel:

  • 663 miljonit last (ehk iga kolmas laps) elab vaesuses.
  • Vaeseimate leibkondade laste suremuse tase on kaks korda suurem kui nende paremini toimetulevatel eakaaslastel.
  • Lastel on võrreldes täiskasvanutega üle kahe korra suurem tõenäosus elada vaesuses.
  • 385 miljonit last elab absoluutses vaesuses ja on sunnitud leppima vähemaga kui 1,90 dollarit päevas.

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Enamikus riikides määratletakse lapsi kui alla 18-aastasi inimesi,[1] samas toimub bioloogiline üleminek lapsepõlvest täiskasvanuikka puberteedi alguses. Lapsepõlve lõpu kultuuriline määratlemine on keerulisem ja selles võetakse arvesse selliseid tegureid nagu tööleminek, kooli lõpetamine ja abielu ning ka seisust, sugu ja rassi.[2]

ÜRO lastefondi (UNICEF) andmetel „Vaesuses elavad lapsed on need, kes kogevad puudust materiaalsetest, vaimsetest ja emotsionaalsetest ressurssidest, mis on vajalikud elus püsimiseks, arenguks ja õitsenguks; see jätab nad võimaluseta nautida oma õigusi, saavutada oma täispotentsiaali ja osaleda ühiskonnas täisväärtuslike ja võrdsete liikmetena".[3]

Rahvusvahelise Lastefondi (CFI) definitsioon põhineb puudulikkusel (materiaalsete tingimuste ja teenuste puudus), tõrjutusel (õiguste ja turvalisuse eitamine) ja haavatavusel (kui ühiskond ei suuda lapsi ohtude eest kaitsta).[4] Ka teised heategevuslikud organisatsioonid kasutavad sellist mitmemõõtmelist lähenemisviisi laste vaesusele, määratledes seda majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste, füüsiliste, keskkonnaliste ja emotsionaalsete tegurite kombinatsioonina.[5] Need määratlused näitavad, et laste vaesus on mitmetahuline, see sõltub laste hetkelistest ja muutuvatest elamistingimustest ning keha, vaimu ja tunnete keerukad vastasmõjud on asjasse kaasatud.[6]

Laste vaesuse mõõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Poiss peseb Kambodžas räpases lombis söögiriistu

Kõige lihtsam on laste vaesust kvantifitseerida, kehtestades selleks absoluutse või suhtelise rahali se künnise.[7] Kui pere sissetulek ei ületa seda künnist, loetakse selle pere lapsed allpool vaesuspiiri elavateks. Absoluutse vaesuse künnised on fikseeritud ja neid ajakohastatakse üldiselt vaid hinnamuutuste korral, kuid suhtelise vaesuse künnised määratakse elanikkonna tegeliku sissetuleku põhjal ja need kajastavad tarbimise muutusi. Absoluutse vaesuse künnis on rahahulk, mida on tarvis kindla koguse kaupade ja teenuste ostmiseks [6] ning üldiselt kajastab iga künnis vähimat sissetulekut, mida on tarvis elu põhivajaduste rahuldamiseks. Samas on tähtis silmas pidada, et ka peres, kus teenitav sissetulek on üle kindlaksmääratud künnise, võidakse siiski otsustada mitte kulutada raha laste vajadustele.[8] Teatud organisatsioonid, näiteks Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, kasutavad arengumaade vaesuse mõõtmiseks absoluutse vaesuse künnist 1 USA dollar päevas. [9] [10] Alates 1960. aastatest on USA vaesuses elavate inimeste kindlakstegemiseks kasutanud absoluutset vaesuse künnist, mis on kohandatud vastavalt pere suurusele ja koosseisule.

Euroopa ja paljud teised arenenud riigid kasutavad suhtelist vaesuse künnist, tavaliselt 50% riigi keskmisest sissetulekust.[11] Suhteline vaesus ei tähenda tingimata, et lapsel puuduks midagi, vaid näitab pigem ebavõrdsust ühiskonnas. Laste vaesus, mõõdetud suhteliste künnistega, paraneb vaid siis, kui madala sissetulekuga pered saavad majanduslikest edusammudest rohkem kasu kui paremal järjel olevad pered. Sissetuleku künniste põhine laste vaesuse määr varieerub olenevalt sellest, kas mõõdetakse suhtelist või absoluutset vaesust ja milliseid künnispiire rakendatakse. Suhtelist mõõtmist kasutades on vaesuse tase USA-s palju kõrgem kui Euroopas, kuid kui kasutada absoluutset mõõtmist, on mõnes Euroopa riigis vaesus suurem. Väidetakse, et kasutades sissetulekut ainsa künnisena, ignoreeritakse laste vaesuse mitmemõõtmelist aspekti, mis hõlmab tarbimisvajadusi, juurdepääsu ressurssidele ja võimet suhelda ühiskonnas turvaliselt ja ilma diskrimineerimiseta.[6]

Bristoli teadlaste 2003. aastal tehtud uuring üritas pakkuda teaduslikku alust ränga majandusliku puuduse mõõtmiseks piisava toidu, ohutu joogivee, korralike kanalisatsioonirajatiste, tervishoiu, peavarju, hariduse ja informatsiooni taseme põhjal.[12] Igale näitajale omistati mõõdetavad väärtused, mida kasutati vaesuses elavate laste hulga kindlakstegemiseks. Mõõdetavateks väärtusteks olid: kehapikkused ja -kaalud, mis olid üle 3 kõikumisnäitaja võrra rahvusvahelisest mediaanist allpool, lapsed, kellel oli juurdepääs ainult jõgedele ja muule pinnaveele, juurdepääsu puudumine tualettruumidele, kaitsesüstimiste puudumine, juurdepääsu puudumine meditsiinilisele nõustamisele, elamine eluruumides, kus ühe toa kohta elas rohkem kui viis inimest, koolis mittekäimine ning ajalehtede ja muu meedia kättesaamatus. 1,8 miljardist arengumaade lapsest 56% olid vähemalt ühest nendest väärtustest madalamal. Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides ja Lõuna-Aasias kasvas see arv suuremaks kui 80%, kõige rohkem olid mõjutatud nende alade maapiirkonna lapsed.

Noorte elude projekt uurib laste vaesuse muutuvat olemust, jälgides 15 aasta jooksul neljas riigis (Etioopias, Peruus, Vietnamis ja Indias) ligi 12 000 last, kes on valitud kajastama erinevaid kultuurilisi, poliitilisi, geograafilisi ja sotsiaalseid taustu.[13] Iga kolme kuni nelja aasta tagant koguvad teadurid andmeid laste ja nende perede tervise, alatoitumise, kirjaoskuse, teenuste kättesaadavuse ja muude vaesuse näitajate kohta. Nende nelja riigi kohta on olemas aruanded, milles võrreldakse 2002. aastal saadud algandmeid 2006. aasta andmetega. Peruu, Vietnam ja India on selle aja jooksul näidanud majanduskasvu ja vaesuse vähenemist, kuid maa- ja linnapiirkondade ning erinevate etniliste gruppide vahel valitsevad endiselt suured ebavõrdsused.[14] See on eriti ilmne Indias, suuruselt teises miljardäride arvuga riigis, mis on ka koduks 25%-le maailma vaestest.[15] Ka Etioopia, üks maailma vaesemaid riike, on näidanud väikest majanduskasvu ja vaesuse vähenemist. Ebavõrdsused on endiselt olemas: poiste puhul on alatoitumus rohkem tõenäoline kui tüdrukutel ja maapiirkondades on absoluutset vaesust rohkem, kuigi linnapiirkondades on suhteline vaesus suurem.[16] Need andmed koguti enne 2008. aasta põudasid ja hiljutist toiduainete hinnatõusu, mis on tõsiselt mõjutanud Etioopia võimet toita oma elanikke.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik vaesust kannatavatest lastest on vaeste vanemate lapsed. Seega mõjutavad laste vaesust oluliselt sellised tegurid nagu täiskasvanute vaesus, valitsuspoliitika, hariduse puudumine, töötus, sotsiaalteenused, puuded ja diskrimineerimine. Vanemate majanduslike ressursside, näiteks kasutatava sissetuleku puudumine piirab laste võimalusi.[17] Majanduslikud ja demograafilised tegurid nagu deindustrialiseerumine, globaliseerumine, elanikkonna segregatsioon, tööturu segmenteerumine ja keskklassi ränne kesklinnadest, piiravad majanduslikke võimalusi ja valikuid terve põlvkonna lõikes, isoleerides kesklinnades elavaid vaeseid lapsi.

Tuumikperekondade arvu vähenemist, abieluväliseid lapsi, teismeea rasedusi ja üksikemade arvu kasvu peetakse samuti peamisteks vaesuse ning naiste ja nende laste hoolekandest sõltuvuse põhjustajateks.[17] Soovimatust rasedusest sündinud lastel on suurem tõenäosus vaesuses elada; [18] lapse kasvatamine nõuab märkimisväärseid ressursse, seega suurendab iga lisanduv laps vanemate ressursside vajadust. Üksikvanemaga pered on üldiselt vaesemad kui paaride kasvatatavate lastega pered. Ameerika Ühendriikides on kuus kümnest pikaajaliselt vaesest lapsest elanud üksikvanemaga peredes ja 2007. aastal oli üksikemade juhitud leibkondades elavatel lastel viis korda suurem tõenäosus vaesuses elada kui abiellunud vanemate juhitud leibkondades elavatel lastel.[19]

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Laste vaesuse mõju erineb sotsiaal-majanduslik-geograafilistest aspektidest lähtuvalt.

Laste vaesuse otsesed mõjud on

  • kehv füüsiline tervis;
  • mõju lapse vaimsele arengule ja vaimsele tervisele;
  • keskmisest madalam õpiedukus;
  • tõenäosus saada osaks oskustööjõust on väga väike;
  • kogetakse puudust ja ühiskonnast kõrvalejäetust juba väga õrnas eas.

Arenenud riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Ka arenenud riikidel on tõsine probleem laste vaesusega. Kui kõik Ameerika Ühendriikide 16,7 miljonit puudust kannatavat last koondataks ühte kohta, moodustaksid nad suurema linna kui New York.[20] Paljud avaldatud uuringud on näidanud tugevat seost lapsepõlve vaesuse ja täiskasvanuks saamisel saavutatud tulemuste vahel hariduse, tervise ja sotsialiseerumise, viljakuse, tööturu ja sissetuleku vallas. Kindlad tõendid viitavad sellele, et madala sissetulekuga vanemate lastel on suurem oht probleemide tekkeks intellektuaalses ja käitumuslikus arengus.[21] Paljudes uuringutes on järjepidevalt leitud tugevaid negatiivseid seoseid varases lapsepõlves kogetud vaesuse ja õppeedukuse vahel.[17] Lisaks on vaesuses elavatel lastel suurem oht omandada käitumuslikke ja emotsionaalseid probleeme (näiteks impulsiivsus ja raskused kaaslastega läbisaamisel) ning perekondlik vaesus on seotud suurema teismeea raseduse riskiga, suhteprobleemidega eakaaslaste seas ja madalama enesehinnanguga.[22] Sellised käitumised suurendavad vaesuses kasvanud laste tõenäosust jääda vaesusse.[23]

Samuti on lapseea vaesus esimesel kolmel eluaastal seotud ebakvaliteetse toitumuse ja kehva motoorikaga; seevastu on vaesus seotud ka laste ülekaalulisusega – vanemaks saades on vaestel lastel suurem tõenäosus kogeda kroonilisi terviseprobleeme, nagu astma ja aneemia.[22] Need mõjud peegeldavad tõenäoliselt vaesusega seotud probleeme, mille hulka kuuluvad ebakvaliteetne toitumine, halvad elamistingimused, halvad naabruskonnad, piiratud juurdepääs kaupadele ja tegevustele ning antud teguritest tulenev psühholoogiline stress.[24]

Teiste uuringute käigus on leitud, et laste vaesuse ja hilisemalt täiskasvanueas madalama toimetuleku vaheline suhe on võrdlemisi väike.[25] Ühes süstemaatilises analüüsis mõjutas perekonna sissetulek vaid "vähesel määral" teismeliste raseduse ja meeste töötuse tõenäosust.[26]

Arengumaad[muuda | muuda lähteteksti]

Teetööliste lapsed Indias Rishikeshi lähedal

Laste vaesuse suhtelist mõõdet kasutades kogevad arengumaal vaesuses kasvavad lapsed rohkem raskusi kui enamikus arenenud riikides vaesuses elavad lapsed. Vaesus nendes riikides on seisund, mida tavaliselt iseloomustab inimese põhivajaduste tõsine puudulikkus (ÜRO, 1995). Hinnanguliselt elab kolmandik kõigist arengumaade lastest (~ 674 miljonit) vaesuses, kõige kõrgemad tasemed on Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Aasia maapiirkondades (üle 70%).[27] Sõda, haigused, korruptsioon, ressursside nappus ja karmid keskkonnatingimused kimbutavad paljusid nendest riikidest, süvendades nende vaesust. Need tegurid on peamisteks surmapõhjusteks, mis omakorda toob kaasa suurema hulga üksikvanemaid ja orvuks jäänud lapsi. Kõik ÜRO liikmesriigid välja arvatud Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Sudaan on ratifitseerinud 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, mille eesmärk on vähendada erinevates riikides laste vaesuse vähendamiseks oluliste õiguste rikkumisi.[28] UNICEFi 2009. aastal avaldatud ülevaates leiti, et alla viie aastaste suremus oli vähenenud, vähem esines laste alatoitumist, suurenenud oli imetamine, paranenud olid veesüsteemid ja juurdepääs haridusele.[29] Samuti väidetakse ülevaates, et vaatamata nendele edusammudele sureb endiselt iga päev 24 000 last enamasti ennetatavate haiguste tõttu, 150 miljonit 5–14-aastast last on seotud lapstööjõuga ja 100 miljonit põhikooliealist last jäävad koolihariduseta. Elanikkondades valitseb endiselt suur ebavõrdsus: maapiirkondade neiud ja lapsed kannatavad kehva tervist, haridust ja ellujäämist sagedamini kui noormehed ja linnaelanikud. Märkimisväärsete arengumaade laste vaesuse vastu võitlemise katsete hulka kuuluvad Brasiilia Bolsa Familia algatus (jõuab 12 miljoni leibkonnani) ja Lõuna-Aafrika lastetoetus (7 miljonit leibkonda). Mujal on lastespetsiifilisi sotsiaalkaitsepoliitikaid ja -programme vähe ning institutsioonid, mis peaksid neid ellu viima, on sageli puudulikud.

Vaesuse tsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Vaesuse tsükkel on nähtus, kus perekond püsib mitmete järjestikuste põlvkondade jooksul vaesuses. Selle tõttu on laste vaesuse vähendamine olnud peaaegu kõigi valitsuste tähelepanu keskpunktis. Vaestele pakutava hariduse kvaliteedi parandamine on enamiku arvates parim viis tsükli katkestamiseks.[30] Lapse kasvukeskkonna parandamine, tervishoiule juurdepääsu tagamine ja rahaliste stiimulite pakkumine (kas hüvitisskeemide või maksude vähendamise näol) on kõik välja pakutud tsükli katkestamise viisidena.

Poiste ja tüdrukute vaesustasemed on lapsepõlves võrdsed, kuid naiste sirgumisel teismeikka ja sünnitusvanusesse suureneb sugude vaesustasemete vahe. Ülemaailmselt on naised palju vaesemad kui mehed ja vaesed lapsed elavad suurema tõenäosusega naiste juhitud majapidamistes. Vaesuse tsükli vastu võitlemise katsed on seetõttu sageli suunatud emadele, et katkestada vaesuse negatiivsed tendentsid, mis mõjutavad vaesuses elavate laste haridust, toitumist/tervist ning psühholoogilisi/sotsiaalseid tulemusi.[31]

Laste vaesuse kaotamine[muuda | muuda lähteteksti]

UNICEF võitleb suuremate riiklikke sotsiaalkaitse investeeringute eest ja toetab valitsuse pingutusi vaesuse vähendamise kulgemise jälgimises ja täheldamises.

Probleemi juured peituvad järgneva koosmõjus:

  • laste jaoks suurimat kasu pakkuvate sotsiaalkaitse programmide mitte tähtsustamine;
  • piiratud eelarved ja inimressursid;
  • tõkked, nagu bürokraatlikud protsessid ning õiguste ja programmide kohase teabe puudumine;
  • kõige haavatavamate inimeste, sealhulgas sotsiaalkaitset saavate inimeste diskrimineerimine.

Tulemus: piirkonna kõige haavatavamate lasteni ei jõua hüvitised, millele neil on õigus.

UNIFEC teeb vaesuse kaotamise eesmärgil, kooskõlastatult säästva arengu 1. eesmärgiga, koostööd piirkonna valitsuste ja teiste partneritega, et 2030. aastaks vähendada laste vaesust poole võrra ning tugevdada sotsiaalkaitsesüsteeme, et kahandada vaesuse mõju laste elule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. “Convention on the Rights of the Child”"Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2010-10-31. Vaadatud 2010-01-07.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)
  2. Childfund (2005) “Child and Poverty, Part I” Downloadable at
  3. “THE STATE OF THE WORLD’S CHILDREN 2005”
  4. Childfund (2005) "Understanding Children’s Experience of Poverty: An Introduction to the DEV Framework" Downloadable at
  5. Childhood Poverty Research and Policy Center (CHIP) (2005) "CHIP Briefing 1: Children and Poverty"
  6. 6,0 6,1 6,2 UNICEF (2006) "Children Living In Poverty"
  7. Roelen, Keetie and Gassmann, Franziska (2008) "Measuring Child Poverty and Well-Being: a literature review" Maastricht Graduate School of Governance, Maastricht University (pdf available at the Munich Personal RePEc Archive) (MPRA)
  8. Lipina, Sebastián J; Simonds, Jennifer; Segretin, M. Soledad (2011). "Recognizing the child in child poverty". Vulnerable Children and Youth Studies 6 (1): 8–17. doi:10.1080/17450128.2010.521598. 
  9. [World Bank "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-04-09. Vaadatud 2010-01-08.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)]
  10. [International Monetary Fund http://www.imf.org/external/np/sec/pr/2007/pr0773.htm]
  11. UNICEF (2005) "Child Poverty in Rich Countries 2005"
  12. David Gordon, Shailen Nandy, Christina Pantazis, Simon Pemberton (2003) "Child poverty in the developing world" School for Policy Studies, University of Bristol and Peter Townsend, Centre for the Study of Human Rights, London School of Economics and Political Science. Google Books
  13. Young Lives ["An international study of childhood poverty" "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-08-22. Vaadatud 2010-01-08.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)]
  14. Young Lives "Young Lives: Vietnam Round 2 Survey – Report Summary document" "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-01-06. Vaadatud 2010-01-08.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)
  15. Young Lives "Young Lives: India Round 2 Survey – Report Summary document" "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-01-07. Vaadatud 2010-01-08.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)
  16. Young Lives "Young Lives: Ethiopia Round 2 Survey – Report Summary" "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-01-06. Vaadatud 2010-01-08.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |archivedate=, |accessdate= (juhend)
  17. 17,0 17,1 17,2 Corcoran M (2001). Mobility, Persistence, and the Consequences of Poverty for Children: Child and Adult Outcomes. Understanding Poverty. New York, USA.
  18. Monea J, Thomas A (June 2011). "Unintended pregnancy and taxpayer spending". Perspectives on Sexual and Reproductive Health 43 (2): 88–93. PMID 21651707. doi:10.1363/4308811.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  19. Harper C and Jones N (2009). Raising the Game: mainstreaming children's rights. Overseas Development Institute.
  20. Strerry, Robert M (2000-08-18). "Facing Child Poverty". New York Times. Vaadatud 26 April 2012.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date=, |accessdate= (juhend)
  21. Dahl, G. B.; Lochner, L. (2012). "The Impact of Family Income on Child Achievement: Evidence from the Earned Income Tax Credit". American Economic Review 102 (5): 1927–1956. doi:10.1257/aer.102.5.1927. 
  22. 22,0 22,1 Moore KA, Redd Z, Burkhauser Mbwana K, & Collins A (2009). Children in Poverty: Trends, Consequences, and Policy Options. Child Trends Research Brief. Washington DC, USA.
  23. https://www.pbs.org/wgbh/frontline/article/how-poverty-can-follow-children-into-adulthood/
  24. Duncan GJ and Brooks-Gunn J (1997). Consequences of growing up poor. Russel Sage Foundation.
  25. Shannahan, Michael (2000). "Pathways to adulthood in changing societies: Variability and mechanisms in life course perspective". Annual Review of Sociology 26: 667–92. doi:10.1146/annurev.soc.26.1.667. 
  26. Mayer, SE (1997). What Money Can't Buy. Cambridge, MA: Harvard. ISBN 9780674587342. 
  27. Gordon D, Nandy S, Pantazis C, Pemberton S and Townsend P (2003) “Child poverty in the developing world” The Policy Press, Bristol
  28. United Nations Treaty Collection. Convention on the Rights of the Child Mall:Webarchive. Retrieved 21 May 2009.
  29. UNICEF(2009) "The State Of The World’s Children"
  30. International Workshop on Education and Poverty Eradication Kampala (retrieved 5/1/2010)
  31. "The Straight Facts on Women in Poverty". 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]