Lame Maa
Lame Maa on ettekujutus Maast või Maa mudel, mille järgi Maa pind on tasapinnaline.
Paljud vanad kultuurid kujutlesid Maad lamedana. Vanimates kirjalikes ülestähendustes on Maad kirjeldatud lamedana.
Olenemata Maa tegelikust kujust võib enamiku ülesannete lahendamisel Maa pinna väikest piirkonda pidada lamedaks. Suures mastaabis on Maa kuju oluline ainult suurte vahemaade puhul. Vanaajal oli Maa kuju oluline ainult meremeestele, astronoomidele, filosoofidele ja teoloogidele.
Ettekujutused lamedast Maast vanaajal[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt pidi Maa inimestele tunduma lamedana.
Vana-Hiinas peeti Maad lamedaks ja ruudukujuliseks ning taevast ümmarguseks. See kujutlus püsis lääne astronoomia sissetoomiseni 17. sajandil.
Vana-India ettekujutuse järgi on Maa plaat, mida kannab kolm elevanti, kes omakorda toetuvad ääretus ookeanis ujuvale kilpkonnale. India matemaatik ja astronoom Ārjabhata (6. sajand pKr) väitis aga juba, et Maa on kerakujuline ning tegi üsna täpselt kindlaks selle ümbermõõdu.
Mesopotaamias kujutleti Maad ookeanis ujuva liikumatu plaadina, mis toetub tugevatele kivisammastele. Neid ümbritseb igast küljest ookean, mille äärte ja mäetippude küljes on taevavõlv. Üle taevavõlvi sõidab iga päev oma laevaga päikesejumal.
Muinasheebrealaste ettekujutuse järgi oli Maa kas lame või mäekujulise poolkera kujuline ning selle kohal oli taevavõlv. Lamedale Maale paistab viitavat kirjakoht Jesaja raamatus (40:22): see on tema, kes istub maasõõri kohal.
Vana-Kreekas peeti Maad algselt lamedaks kettaks, mis ujub mööda merd. Maaketta keskel kõrgub Olümpose mägi, kus elavad Olümpose jumalad. Taevast peeti kummulipööratud teeklaasi sarnaseks.
Lamedaks pidas Maad ka näiteks varajane kreeka õpetlane Hekataios. Anaximandrose järgi oli Maa pind küll lame, kuid Maa ise oli sambataolise silindri kujuline. Kuigi Pythagoras pidas Maad kerakujuliseks, oli ta enamiku Sokratese-eelsete pütaagorlaste arvates lame. Aristotelese teatel pidasid Maad lamedaks ka Leukippos ja Demokritos, ning hiljem oli samal seisukohal nende järgija Lucretius, kes pidas absurdseks antipoodide olemasolu.
On arvatud, et Maa mittelameduse peale tulid kõigepealt meresõitjad. Alates Pythagorasest kinnistus kerakujulise Maa idee. Eratosthenes mõõtis ka Maa ümbermõõdu ning tema ettekujutus kerakujulisest Maast oli põhimõtteliselt samasugune nagu tänapäeva geograafidel. Plinius Vanem (1. sajand eKr) ütleb juba, et kõik on nõus, et Maa on kerakujuline, ehkki vaieldakse, kuidas on võimalikud antipoodid ja kuidas veepind püsib kõverana.
Hilisantiigis pärast Ptolemaiost on teada vähe autoreid, kes Maa kerakujulisust eitasid:
- Lactantius (245–325) nimetab absurdseks ettekujutust, et Maa vastaspoolel elavad inimesed (antipoodid) seisavad, pea alaspidi ning vihm sajab alt üles. Ta kirjutab raamatus "Divinae institutiones", Maa kerakujulisuse pooldajate argumentide esituse järel: "Aga kui te küsite nendelt, kes kaitsevad neid imepäraseid väljamõeldisi, miks kõik asjad ei kuku tollesse taeva alumisse ossa, siis nad vastavad, et niisugune on asjade loomus, et rasked kehad kanduvad keskele ning et liituvad keskme poole kokku, nagu me näeme kodaraid rattas; aga et need kehad, mis on kerged, nagu udu, suits ja tuli, kanduvad keskmest eemale, just nagu püüeldes taeva poole. Ma olen nõutu, mida öelda nende kohta, kes olles kord eksinud, jäävad oma hullusele kindlaks ja kaitsevad ühte tühja asja teisega." Mikołaj Kopernik kritiseerib teda oma teoses "De revolutionibus" (1543).
- Kyrillos Jeruusalemmast (315–386) mõistis Maad vee peal ujuva maismaana. Pole siiski selge, kas ta mõtles seda piiblil põhineva luulelise väitena või teadusliku väitena.
- Johannes Kuldsuu (349–407) nägi Maa kerakujulisuses vastuolu piibliga. Ta tugines vaatele, et Maa hõljub vee peal taevavõlvi all (Psalm 24: 1,2: Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad. Sest tema on selle rajanud merede peale ja on jõgede peale selle kinnitanud.)
- Lameda maa pooldajad olid Severianos Gabalast, Gabala piiskop (umbes 408), Diodoros Tarsosest (umbes 394) ja Theodoros Mopsuestiast (350–428).
- Kosmas Indikopleustes (547) nimetas oma "Kristlikus topograafias" Maad "lamedaks ja neljast rööpkülikust ümbritsetud rööpkülikuks".
Nende autorite mõju oli enamasti äärmiselt väike: Lactantiust peeti tema Jumala-käsituse tõttu ketseriks ning talle hakkasid tähelepanu pöörama alles humanistid; Kosmas Indikopleustese kreekakeelne töö sai Õhtumaal tuttavaks alles 18. sajandi alguses. Ka Theodoros Mopsuestiast ja Kosmas kui nestoriaanid-monofüsiidid ei olnud õigeusu ja katoliku kirikule vastuvõetavad.
Basileios Kaisareast pidas Maa kuju küsimust teoloogiliselt tähtsusetuks. Ta ütleb "Hexaemeroni" 9. jutluses: "Need, kes on kirjutanud maailma loomusest, on pikalt arutanud Maa kuju. Kas ta on kera- või silindrikujuline, kas ta meenutab ketast või on igalt poolt ühtlaselt ümar, või kas (...) ta on keskelt õõnes; kõiki neid oletusi on kosmograafid välja pakkunud, igaüks oma eelkäija oma kummutades. Mind ei pane maailma loomisele vähem tähtsust omistama see, et Jumala sulane Mooses vaikib kujude kohta; ta ei öelnud, et maa ümbermõõt on sada kaheksakümmend kaheksandikmiili; ta ei mõõtnud, kui suurele õhu ulatusele tema vari end heidab, kui päike tema ümber pöörleb, ega väitnud, kuidas see vari end kuu peale heites varjutusi tekitab. Ta on vaikides kui kasutust mööda läinud kõigest, mis on meile tähtsusetu. Kas ma siis eelistan alpi tarkust Püha Vaimu oraaklitele?"
Lameda Maa müüt[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Lameda Maa müüt
Uusajal levis ettekujutus, nagu oleks Euroopas keskajal usutud, et Maa on lame. Seda ettekujutust on nimetatud lameda Maa müüdiks[1] ning Historical Society of Britain on seda nimetatud levinuimaks ajalooalaseks eksiarvamuseks[1]. Uuemad uurimused alates 1990. aastatest[2] on näidanud, et "peale väga väheste erandite ei uskunud alates 3. sajandist eKr ükski haritud inimene Lääne ajaloos, et Maa on lame," ning Maa kerakujulisus jäi alatiseks valitsevaks seisukohaks[1]. Tänapäeva eksiarvamus, et keskaja inimene uskus Maa lamedusse, levis alles 19. sajandil, eelkõige Washington Irvingi fiktiivse jutustuse "Christoph Kolumbuse elu ja reisid" (1828) mõjul.[1]
Ettekujutus lamedast Maast keskajal[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi keskaja Lääne-Euroopas olid haritlased osalt Aristotelesele toetudes üldiselt veendunud Maa kerakujulisuses, säilis siiski ka Jeruusalemma lameda Maa keskpunktiks pidava ettekujutuse mõju. Vastuolu lahendamiseks kasutati kompromisse, näiteks paigutati lame maa saarekesena maakerale, mida katab valdavalt ookean. Maa kerakujulisus ei sobinud ka ettekujutusega, et all on kuri, üleval hea; maailma keskpunktiks osutus Jeruusalemma asemel Maa keskpunkt, mis tundus sobivat pigem põrgu asupaigaks.
.jpg)
Ka 15. sajandi kunstnikud kujutasid Maad lamedana, näiteks Hieronymus Bosch triptühhoni "Lõbude aed" välispaneelidel, millel on kujutatud maailma loomise kolmandat päeva. Lame Maa on paigutatud kristallsfääri sisse. Üldine maailmapilt muutus alles pärast Christoph Kolumbuse ja Fernão de Magalhãesi reise.
Ettekujutus lamedast Maast tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]
Flat Earth Society pooldab õpetust lamedast Maast kui ainsat, mis on piibliga kooskõlas. Maa keskpunktiks peetakse põhjapoolust ja perifeeriaks Antarktikat. Tõendeid Maa kerakujulisuse kasuks peetakse fabritseerituiks.
Eestis on lameda Maa teooriast kirjutanud portaal Telegram, samuti pälvis 2015. aastal meedia tähelepanu Facebookis loodud selleteemaline eestikeelne grupp.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Jeffrey B. Russell. The Myth of the Flat Earth, American Scientific Affiliation, 14. märts 2007
- ↑ Vt nt Klaus Anselm Vogel (1995), Jeffrey Burton Russell (1997), Reinhard Krüger (1998)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Reinhard Krüger. Das Überleben des Erdkugelmodells in der Spätantike (ca.60 v.u.Z.–ca 550) (Eine Welt ohne Amerika II), Berlin 2000.
- Reinhard Krüger. Das lateinische Mittelalter und die Tradition des antiken Erdkugelmodells (ca. 550–1080) (Eine Welt ohne Amerika III), Berlin 2000.
- W. G. L. Randles. De la terre plate au globe terrestre, Librairie Armand Colin, Paris: 1980.
- Jeffrey Burton Russell: Inventing the Flat Earth. Columbus and modern historians, Praeger, New York, Westport, London 1991.
- Klaus Anselm Vogel: online Sphaera terrae: Das mittelalterliche Bild der Erde und die kosmographische Revolution, phil. Diss., Göttingen 1995.