Lameleib
Lameleib on leib, mis tavaliselt sisaldab jahu, vett, piima, jogurtit või muud vedelikku, ja soola, ning on rullitud lamedaks tainaks.[1]
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba keskmisel kiviajal, need leivad olid lameleivad ning ei olnud hapendatud.[2]. Hapendamata lameleivad on levinud ka tänapäeval (tortilja, roti, matsa). Lameleib võib olla ka hapendatud, nagu naan ja focaccia, lavašš võib olla hapendatud või hapendamata. Lameleiba võidakse küpsetada tandooris, ahjus, pannil või kuumal plaadil. Lameleib erineb pätsileivast, nagu rukkileib, sai ja sepik. Põhja-Euroopas oli ahjusid kütmiseks, mis sobisid pätsileibade küpsetamiseks, mistõttu seal valmistati põhiliselt pätsileiba, kuid enne ahjude kasutuselevõttu valmistati ka seal põhiliselt lameleiba.
Soomes valmistatakse hapendamata lameleiba nimega rieska , Rootsis nimetatakse seda tunnbröd, Norras on lefse ning odrajahust flatbrød. Šotimaal on tuntud bannock, mis algselt oli hapendamata lameleib, kuid hiljem kergitatud leib, millest mitmed on samuti lameleivad.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pasqualone, Antonella (märts 2018). "Traditional flat breads spread from the Fertile Crescent: Production process and history of baking systems". Journal of Ethnic Foods. 5 (1): 10–19. DOI:10.1016/j.jef.2018.02.002. hdl:11586/217814.
- ↑ "Ancient Bread: 14,400-Year-Old Flatbreads Unearthed in Jordan". Biblical Archeology Society (inglise).