Lambiharikromosoom

Allikas: Vikipeedia

Lambiharikromosoom (inglise lampbrush chromosome) on kromosoomi suuremõõtmeline erivorm, mis esineb mitmete nii selgroogsete kui ka selgrootute loomade primaarsetes ootsüütides ja Drosophila spermatotsüütide meioosi esimese profaasi keskosa diploteenis.

Neile kromosoomidele on iseloomulik kromatiidide paljudest kromomeeridest lateraalselt välja ulatuvad ja ajas muutuva paiknevusega sajad lingud. Need on varieeruva pikkusega ning tõenäoliselt on neist igaüks geen, millelt toimub aktiivne transkriptsioon ehk RNA süntees. Seetõttu on lingud kaetud RNA ja valkudega ning nad kaovad niipea kui RNA süntees lõppeb. Lingude lõplik kadumine leiab aset siis kui munarakk läbib diploteeni. Näiteks inimese ootsüütides võib see seisund kesta aastaid – alustades looteea 6–7 kuust kuni fertiilse ea lõpuni. See tähendab, et kromosoomidel võib labiharja-taoline struktuur olla väga pikka aega.

Üks ling sisaldab endas alati sama DNA järjestust, mille pikkus on tavaliselt 50 000 kuni 200 000 DNA aluspaari, kuid on võimalik ka koosnemine enam kui miljonist aluspaarist. Neilt kromosoomiosadelt toodetakse suures koguses RNA-d, mis on vajalik valgusünteesiks. Suurem osa DNA-st jääb aga siiski tugevalt kondenseerunuks kromosoomi tsentraalsele teljele ning sealsed geenid ei avaldu.

Kõige paremini on lambiharjakromosoomid jälgitavad kahepaiksete oogeneesis, kui toimub esimene profaas. Sel ajal on homoloogilised kromosoomid, mis on eelnevalt duplitseerunud ja koosnevad seetõttu kahest tütarkromatiidist, läbi teinud ristsiirde ning veel kiasmide kohtades koos. Neil on pikkust kuni 800 μm, mistõttu saab neid vaadelda isegi valgusmikroskoobiga. Sabakonnaliste ovotsüütides ongi lambiharikromosoomid kõige suuremad ning seal neid ka esmakordselt vaadeldi (Walther Flemming 1882. aastal salamandril Ambystoma mexicanum).

Lambiharikromosoomidest on olnud kasu kromosoomide transkriptsiooniaktiivsuse uurimisel. See on võimalik tänu sellele, et erinevalt biosünteetiliselt inertsetest mitoosi kromosoomidest ja täiesti lahtipakitud ning lootusetult sassis interfaasi kromatiinist, mis ei luba ühte kromosoomi teisest eristada, on lambiharikromosoomidel hästi näha tugevalt kondenseerunud tütarkromatiidide osad ja lateraalsed lingud ehk individuaalsete kromatiidide transkriptsiooniliselt aktiivsed piirkonnad. Näiteks tõendati lambiharikromosoomide tsütoloogilistele uuringutele toetudes see, et kromosoomi moodustab algusest lõpuni üks DNA molekul.

Lambiharikromosoomid võivad olla isegi suuremad kui kahetiivaliste polüteensed kromosoomid, mis on sarnaselt esimestega erandlikud ja sisaldavad lahtikeerdunud kohti ehk puhve (puff), mis näitavad interfaasi ajal kohti, kus toimub aktiivne RNA süntees. Puhvid tekivad ja kaovad teatud kromosoomipiirkondades kindlates arengustaadiumides või vastusena keskkonnamõjutustele.

Termin "lambiharikromosoom" tuleneb arvatavasti sellest, et 19. sajandi lõpu tsütoloogidele meenutasid need kromosoomid petrooleumlambi klaasi puhastamisel kasutatud lambiharja. Tänapäevane vaste lambiharjale võiks olla pudelihari.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]