Laimuvastane Liiga

Organisatsiooni logo

Laimuvastane Liiga (Anti-Defamation League ehk ADL; kuni 2009. aastani B'nai B'rithi Laimuvastane Liiga) on rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon, mis asutati antisemitismi, aga ka muude sallimatuse ja diskrimineerimise vormide vastu võitlemiseks. Tema peakorter asub New Yorgis.

Ajalugu

Asutamine

1913. aastal mõisteti Atlanta B'nai B'rithi president Leo Frank süüdi 13-aastase naistöötaja vägistamises ja mõrvas tehases, kus ta oli juhataja. Pärast seda, kui Georgia lahkuv kuberner muutis Franki surmanuhtluse 1915. aastal eluaegseks vangistuseks, röövis lintšijõuk Franki vanglast ja tappis ta. 1986. aastal pärast ADL-i taotlusi andis Georgia osariik talle postuumselt armu. Antud intsidendist, mida elavalt kajastas tollane USA meedia sündisid nii ADL, kui ka Ku Klux Klan.

Juudid pidasid Franki alusetult süüdi mõistetuks kohaliku antisemitismi ja kohaliku ajakirjanduse juudivaenulikkuse tõttu.

ADL asutati 17. septembril 1913. aastal Chicago juudi soost advokaadi Sigmund Livingstoni poolt, kui USA vabamüürliku juudilooži B'nai B'rithi Chicago komitee. B'nai B'rithi sõnul oli ADLi loomise põhjuseks "juutide suutmatus laimu vastu võidelda muul viisil, kui vaikse kriitikaga." "Juba aastaid on Ameerika elus ilmnenud kalduvus juute laval ja filmides karikeerida ja laimata. Selle mõju mõtlematule avalikkusele on loonud tervest rahvast vale ja kahjuliku mulje ning paljastanud juudid teenimatu põlguse ja naeruvääristamise osaliseks. Karikatuurid keskenduvad väheste iseärasustele, mida mõtlematu avalikkus peab sageli kogu rahva keskseks tunnuseks."

Algselt esindas liiga peamiselt Kesk-Lääne ja Lõuna juute, keda vihastas juutide antagonistlik kujutamine popkultuuris koos sotsiaalse ja majandusliku diskrimineerimisega. ADL-i varajane strateegia oli survestada ajalehti, teatreid ja teisi ettevõtteid, mida peeti juute laimavateks või diskrimineerivateks; meetodite hulka kuulusid boikott ja reklaamijate survestamine ning kaaluti ka teatrietenduste süžee eelnevat läbivaatust antisemitismi hindamise seisukohast (vastasel juhul kehtestus juutide boikott).

Kahe maailmasõja vahel

Üks ADL-i varajastest kampaaniatest toimus 1920. aastatel, kui see korraldas meediakampaania ja tarbijaboikoti Ameerika autotöösturi Henry Fordi väljaande "The Dearborn Independent" vastu. Väljaanne sisaldas raevukalt antisemiitlikke artikleid ja tsiteeris rohkelt antisemiitlikku laimuraamatut „Siioni vanemate protokollid“. ADL ja liitlasorganisatsioonid avaldasid Fordile survet, kuni ta 1927. aastal vabanduse esitas.

1930. aastatel koordineeris ADL koos Ameerika Juudi Komiteega USA juudi rühmitusi üle kogu riigi, jälgides Saksa-Ameerika Bundi ja selle natsimeelsete liitlaste tegevust USAs. Paljudel juhtudel maksid need kogukonnapõhised kaitseorganisatsioonid informaatoritele, et need neisse rühmitustesse sisse imbuksid ja avastuste kohta aru annaksid. Nendest Ameerika juudi vastupanuorganisatsioonidest oli kõige kauem tegutsenud ja tõhusam Los Angelese Juudi Kogukonna Komitee (LAJCC), mida toetasid rahaliselt Hollywoodi filmitööstuse juutidest juhid. LAJCC igapäevast tegevust juhendas juudi advokaat Leon L. Lewis, kes oli aastatel 1925–1931 Chicagos ADLi esimene riiklik sekretär ja aastast 1931 juhtis Los Angelese ADLi. Ta tegeles ka juutide kuvandi monitoorimisega Hollywoodi filmides. Oma tegevusega hoidis ta ära mitmete Hollywoodi tähtede (nende hulgas vasaksümpaatiatega Charlie Chaplini) mõrvamise ja Los Angeles asuva USA sõjalennukite tehase õhkimise.

Külm sõda

1950. aastatel viskas ADL kommunistid oma ridadest välja ja toetas avalikult juudi soost füüsikute Julius ja Ehtel Rosenbergi hukkamist, kes reetsid USA tuumasaladusi NSV Liidule. Neile surmaotsuse teinud kohtunik Irving Kaufman oli ADLi liige. 1952. aastal kirjutas Lucy Dawidowicz ajakirjas "Commentary", et juudi kommunistid pidasid ADL-i ja teisi peavoolu juudi organisatsioone "reaktsioonilisteks, fašistide kollaboreeruvateks oligarhideks ja vandenõulasteks, nii demokraatia, kui ka omaenda rõhutud rahva vaenlasteks". 1952. aasta ADL-i dokumendis väideti, et "kommunistid pakuvad oma ülemaailmses propagandarünnakus süüdimõistetud aatomispioonide Etheli ja Julius Rosenbergi kaitsmiseks ilmeka näite tehnikast, kus vandenõu varjamiseks esitatakse valeväiteid antisemitismi kohta."

Kodanikeõiguste liikumine USAs

ADL võitles kodanikuõiguste seadusandluse, sealhulgas 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse ja 1965. aasta hääleõiguse seaduse eest, mis andis õigused kõigile hoolimata rassilisest kuuluvusest. Pärast Teist maailmasõda võitles ADL ka kiriku ja kooli lahus hoidmise eest.

1960. aastal tellis ADL Berkeley California Ülikooli sotsioloogidelt uuringud antisemiitlike meelsuste mõõtmiseks Ameerika Ühendriikides. Projekti tulemusel avaldati rida publikatsioone, millest said Ameerika antisemitismi kõige rangemad ja detailsemad uuringud. Osa uuringu tulemustest esitas ADL-i esindaja Teisel Vatikani kirikukogul ning need aitasid kaasa antisemitismi hukkamõistmisele ja juutide süü idee eitamisele Jeesus Kristuse surmas 1965. aastal kirikukogu poolt.

1970. aastatel hakkas ADL välja töötama holokausti-alaseid haridusprogramme üldhariduskoolidele, ülikoolidele, ettevõtetele ja politseile. 1977. aastal asutas ADL Rahvusvahelise Holokaustiuuringute Keskuse (nüüd tuntud kui Brauni Holokausti Instituut - Glicki Holokaustiuuringute Keskus), millest sai üks USA esimesi ametlikke holokaustialase hariduse institutsioone.

1979. aastal käivitas ADL iga-aastase uuringu antisemiitlike ohtude, ahistamise ja vägivalla kohta Ameerika Ühendriikides ehk antisemiitlike intsidentide auditi. Kümme aastat hiljem ühines ADL teiste rühmitustega, et lobitööd teha 1990. aastal vastu võetud vihakuritegude statistika seaduse nimel, mis kohustas osariike kindlaks tegema, kas kuriteod – nii füüsilised vägivallaaktid kui ka vägivallale viidata võivad avaldused – pandi toime ohvri rassi, etnilise kuuluvuse, usu või seksuaalse sättumuse tõttu; seadus kohustas osariike ka edastama selle teabe föderaalsesse andmebaasi, mida saaks jagada õiguskaitseametnikega üle kogu riigi. ADL jälgis tähelepanelikult ka ekstremiste ja paramilitaarseid rühmitusi ning surus peale seadusandlust nende tegevuse piiramiseks.

ADL koostas 1980. aastatel vihakuritegude näidisseaduse, mis on eeskujuks enamike osariikide poolt vastu võetud vastavatele seadustele.

1970. aastatel algas tihe koostöö ADLi ja USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) vahel. 1977 avas ADL kontori Jeruusalemmas. ADLi luurejuht oli Irwin Suall, kes juhtis 1960. aastatest kuni 1997. aastani oma üleriigilist agentide ja informaatorite võrgustikku ADL-i New Yorgi peakorterist.

Kohtuprotsessid 1993-1996

San Francisco politsei otsis 1993. aasta aprillis läbi kaks ADL-i kontorit, kahtlustades ADLi tuhandete inimeste jälgimises; läbiotsimise käigus konfiskeeriti politseidokumente, sealhulgas sõrmejälgi ja konfidentsiaalsete aruannete koopiaid. Juurdluse käigus ütles ADL-i palgatud eradetektiiv Roy H. Bullock politseile, et ta oli jälginud skinheade, valgeid ülemvõimu pooldajaid, araablasi ja Iisraeli kriitikuid. Ta tunnistas, et püüdis leida Lõuna-Aafrika apartheidivastase aktivisti piiskop Desmond Tutu kohta "mis tahes seksuaalset sobimatut sättumust." Tema spioonide võrgustik kogus salaja teavet enam, kui 12 000 inimese ja enam, kui 950 Ameerika usu-, töö-, rahu- ja inimõiguste rühmituse kohta. Tema sihtmärkide hulka kuulus vähemalt kaheksa juudi rahurühmitust, samuti valik Palestiina-meelseid organisatsioone. Peamine sihtmärk oli Ameerika-Araabia Diskrimineerimisvastane Komitee. Bullock ütles, et esitab oma aruanded ADL-i tegevdirektorile San Franciscos Richard Hirschhautile, kes on ka Los Angelese Ameerika Juudi Komitee piirkondlik direktor. Bullockiga tegi salaja koostööd Thomas Gerard, San Francisco politseiosakonna luureüksuse detektiiv ja kolm aastat CIA-s töötanud veteran. Gerard varustas Bullocki ebaseaduslikult politsei ja FBI arvutifailidest kogutud konfidentsiaalsete andmetega ameeriklaste kohta, kellest paljud olid Palestiina-meelsed aktivistid ja kes olid ADL-i sihtmärgid. Lõpuks avastasid uurijad, et Gerard pidas toimikuid 7011 inimese kohta. Bullock ja Gerard võtsid ameeriklasi sihikule ka Lõuna-Aafrika apartheidivalitsuse nimel – kes oli tol ajal Iisraeli äärmiselt lähedane liitlane. David Gurvits, ADL-i endine agent Los Angeleses, rääkis San Francisco politseiosakonna uurijatele, et ADL pidas arvestust kõigi USA araablaste üle, kellel oli „Iisraeli-vastane meelsus” või kes kirjutasid meediaväljaannetele sellise suhtumisega kirju. Uurimine näitas selgelt ka seda, kui tihedalt tegi ADL koostööd Iisraeli valitsuse ja selle luureorganisatsioonidega. Spioneerimise peamised sihtmärgid olid palestiinlased ja USA araablased. „ADL on aastaid hoidnud araabia tegevuse ja propaganda väga olulist ja konfidentsiaalset uurimistööd,“ seisis 1961. aasta ADL-i sisedokumendis. „Lisaks sellele, et meie teave on meie endi operatsioonide jaoks hädavajalik, on see olnud väga väärtuslik ja kasulik nii Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile, kui ka Iisraeli valitsusele. Kõik andmed on tehtud kättesaadavaks mõlemale riigile, teades täielikult, et meie olime allikas.“ Selle ADL-i ja Iisraeli salajase ja pikaajalise koostöö paljastamine, milles USA oli täielikult osalenud, oleks olnud mõlemale riigile sügavalt piinlik. Seetõttu üritas Iisrael selle avalikuks tulekut kiiresti lõpetada. FBI 29. märtsi 1993. aasta salajase memorandumi kohaselt on „SFPD [San Francisco politseiosakond] saanud usaldusväärselt allikalt teavet, et kaks isikut, keda kirjeldatakse kui „Iisraeli kindraleid”, viibivad Washingtonis või on sinna reisimas seoses pealkirjadega [st ADL-i juhtumiga]. Nende reisi eesmärk on proovida külastada justiitsministrit, et survestada FBI uurimisi [redigeeritud] ja [redigeeritud] [tõenäoliselt Bullocki ja Gerardi] osas lõpetama. SDPD andmetel põhjustab FBI uurimine nendes küsimustes suurt sekkumist B’nai B’rithi Laimuvastase Liiga (ADL) tegevusse USA-s ning seetõttu püüab Iisrael ADL-i nimel sekkuda.“ FBI lõpetas juhtumi kiiresti ja jättis süüdistuse esitamise San Francisco ringkonnaprokuratuuri hooleks. Kuid novembris 1993 loobus ringkonnaprokuratuur süüdistuse esitamisest ja leppis ADLi lubadusega mitte tegeleda Californias sobimatu teabe kogumisega – st spioneerimisega ja ühtlasi pidi ADL maksma 75 000 dollarit San Francisco maakonnale vihakuritegudega võitlemiseks. ADL jäktas töösuhet oma staarspioon Bullockiga.

1993. aastal esitasid afroameeriklasi ja ameerika araablasi esindavad rühmitused, kelle järel ADL oli spioneerinud, tema suhtes kohtuhagi. ADL väitis, et ta pole rikkunud ühtegi seadust. 3. septembril 1996 saavutati Los Angelese ringkonnakohtus nende vahel kokkuleppe, millega ADL ei tunnistanud ühtegi rikkumist, kuid nõustus keelava ettekirjutusega, mis keelas tal hankida teavet riigiteenistujatelt, kes ei saa seaduslikult sellist teavet avaldada. ADL nõustus panustama 25 000 dollarit fondi, et toetada programme ja projekte, mis püüavad parandada suhteid juudi, afroameeriklaste ja teiste vähemuskogukondade vahel Ameerika Ühendriikides. ADL nõustus oma California ja New Yorgi kontorites läbi vaatama teatud toimikuid , et tuvastada ja eemaldada teatud konfidentsiaalne teave, kui selline teave leitakse.

2000nded aastad

ADL iseseisvus B'nai B'rithist 2009. aastal, jättes oma nimest välja viite teisele organisatsioonile.

2015. aasta juulis sai ADLi uueks rahvuslikuks direktoriks Jonathan Greenblatt, endine Silicon Valley tehnoloogiajuht ja endine president Barack Obama administratsiooni ametnik (sotsiaalse innovatsiooni ja kodanikuosaluse büroo direktor).

ADL süüdistas 2016. aasta USA presidendivalimiste ajal korduvalt Donald Trumpi antisemiitliku retoorika kasutamises.

2020. aastal koolitas ADL oma töötajaid redigeerima Vikipeedia lehekülgi, kuid peatas selle projekti 2021. aasta aprillis, kui Vikipeedia toimetajad kritiseerisid seda huvide konfliktina.

2021. aasta jaanuari alguses kutsus ADL vastuseks USA Kapitooliumi ründamisele üles Donald Trumpi presidendi kohalt tagandama. 2021. aasta aprillis nõudis Jonathan Greenblatt Fox Newsi vallandama oma kommentaatorit Tucker Carlsoni, kui viimane oli oma saates toetanud vandenõuteooriat nn. "valgete genotsiidist."

2023. aasta septembris käivitas ADL Meedia- ja Meelelahutusinstituudi, mille eesmärk on kaasata Hollywoodi siseringi tegelasi ja maitsekujundajaid võitluseks antisemitismi vastu ja parandamaks juutide kuvandit meelelahutustööstuses. Instituudi juht on dokumentaalfilmide produtsent ja ajakirjanik Deborah Camiel.

2023. aasta detsembris teatas ADLi asepresident hariduse alal Clara Hess suurest muudatusest: ADL lõpetab järk-järgult oma lipulaevaks oleva eelarvamustevastase haridusprogrammi A World of Difference (AWOD). 1985. aastal asutatud ja peamiselt piirkondlike ADL-i osakondade juhitud AWODi eesmärk oli koolitada õpilasi ja õpetajaid ära tundma eelarvamusi kõigis nende vormides, uurima mitmekesisuse väärtust ja parandama etniliste rühmade vahelisi suhteid. Viimastel aastatel oli AWOD ADL-i suurim koolitusprogramm, kus igal aastal osales kümneid tuhandeid inimesi. AWOD-le keskendunud töötajad töötavad nüüd teiste programmide kallal, millest enamik käsitlevad antisemitismivastast haridust. ADLi sõnul ajakohastavad nad oma haridusressursse, et keskenduda „antisemitismile, holokaustile ja juudi identiteedile.“ AWOD likvideeriti 2023. aasta lõpuks. Kriitikute sõnul tagab ADL-i valik eraldada antisemitismi mõistmine kõigist muudest eelarvamuste vormidest ja ülimuslikkuse süsteemidest, et organisatsioon saab edendada oma sidumatu toetuse Iisraelile ja jääda Trumpi liikumise soosingusse.

ADL on vastu seisnud USA ja Euroopa püüdlustele keelustada alaealiste ümberlõikamine vanemliku ja usuvabaduse alusel, viidates ümberlõikamise olulisusele judaismis ja islamis. 2018. aasta märtsis saatis Greenblatt Islandi parlamendile kirja kavandatava imikute ümberlõikamise keelustamise kohta riigis, väites, et keeld tuleks ümberlõikamise religioosse tähtsuse ja tervisele kasulike omaduste tõttu tagasi lükata. Greenblatt ütles ka, et kui keeld vastu võetakse, tervitavad seda neonatsid. Ta väitis, et see takistab USA turistide tulekut Islandile ja kahjustab Islandi majandust. Ajaleht "Reykjavík Grapevine" kirjeldas seda kirja ähvardusena.

Donald Trumpi teisel ametiajal on täheldatav ADLi soovimatus USA juhtkonda kritiseerida. Pärast Trumpi teist ametisseastumist pidas ärimees Elon Musk kõne, milles ta pani kaks korda käe rinnale, enne kui tõstis käe sarnaselt natside tervitusega. ADLi sõnul tegi Musk lihtsalt "kohmaka žesti" ja ta ei sooritanud natsitervitust.

Suhtumine Iisraeli ja Iisraeli-Araabia konflikti

ADL-i kirjeldatakse kui Iisraeli-meelset rühmitust. Vikipeedia toimetajad on tunnistanud ADLi usaldusväärseks allikaks ainult siis, kui see pole seotud Iisraeli ega sionismi teemaga ning usaldusväärsus sõltub igast juhtumist eraldi.

2005. aastal kirjutas USA juudi rahvusest politoloog Norman Finkelstein, et sellised organisatsioonid nagu ADL on alates 1970. aastatest erinevatel intervallidel esitanud süüdistusi uue antisemitismi kohta, "mitte antisemitismi vastu võitlemiseks, vaid pigem juutide ajalooliste kannatuste ärakasutamiseks, et Iisraeli kriitika eest immuniseerida."

2022. aasta kõnes ADL-i juhtidele ütles Greenblatt, et "antisionism on antisemitism." Ta kirjeldas USA-s tegutsevaid Palestiina organisatsioone Students for Justice in Palestine (SJP), Jewish Voice for Peace (JVP) ja Council on American Islamic Relations (CAIR) – kõik need organisatsioonid seisavad palestiinlaste õiguste eest – kui „ekstremistlikke“ ja „äärmusparempoolsete fotoinversiooni“ ning seostas neid antisemiitlike vihakuritegude sagenemisega.

25. oktoobril 2023 saatis ADL avaliku kirja rohkem, kui 200-le USA kolledžile ja ülikoolile, milles väideti, et kõrgkoolide juures tegutsev organisatsioon "Students for Justice in Palestine" (SJP) võib saada raha terrorirühmituselt Hamas. SJP lükkas ADLi väited ümber.

ADL hõlbustab USA politseidelegatsioonide saatmist Iisraeli terrorismivastase võitluse koolitusele. ADLi õiguskaitsealgatuste direktor avaldas lootust, et Iisraeli politseid peetakse USA politsei eeskujuks ning ütles, et Iisraeli reisidel osalevad politseinikud "tulevad tagasi ja nad on sionistid."