Laatre mõis (Ruhja)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Põhja-Ruhja kihelkonna mõisast; Sangaste kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Laatre mõis ja Madliena kihelkonna Plātere mõisa kohta vaata Plātere mõis.

Laatre mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 63

Laatre mõis ehk Plātere mõis (saksa keeles Moiseküll, läti keeles Plāteres muiža, ka Lātres muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Põhja-Ruhja kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub see Viljandi maakonnas Mulgi vallas Laatres.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu ja Plated 1504−1730[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordule. Ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas 1504. aastal oma õuekohtunikule Hartwig Platele (suri pärast 1518) Karksi piirkonnas ja Halliste kihelkonnas lääniõiguse alusel 14 ja poole adramaa suuruse maavalduse, mis koosnes Laatre, Nawenkülli ja Veelikse küladest. 1518. aastal läänistas ta Platele veel ühe Ruhja linnuse juures asuva maatüki koos kahe kõrtsiga.[1] Tema järeltulijate ajal rajati Laatresse mõis, mida on esmakordselt mainitud 1542. aastal.[2] 1550. aastal on valdajana nimetatud Hartwig Platet (suri pärast 1550), kes liitis valdusega Claus Mölleri maad.[1] Pärast Liivimaa langemist Rootsi valdusse kinnitas kuningas Gustav II Adolf 10. juulil 1631 mõisa valdusõigust Hermann Platele (suri enne 1638). 1638. aastal kuulus see tema pojale leitnant Johann Albrecht Platele (suri pärast 1646),[3] kelle valdusõigust kinnitati 1646. aastal. 1682. aastal oli Laatre ja Veelikse omanikuks Carl Detloff Plate (suri pärast 1682). Tema järeltulija kapten Carl Detloff Plate (maeti 1734) müüs Laatre 31. märtsil (vkj) 1730 5300 riigitaalri eest Possedele.[4]

Laatre mõis 1855. aasta kaardil

Posse af Säby, Rennenkampff ja Ungern-Sternberg 1730−1855[muuda | muuda lähteteksti]

Posse af Säby suguvõsa vabahärravapp

Uueks omanikuks sai Pärnu sillakohtunik vabahärra Moritz Posse af Säby (1699−1734), kes oli juba 1727. aastal omandanud Platelt ka Veelikse mõisa. Mõlemad mõisad päris tema noorem poeg vabahärra Eberhard Gustav Posse af Säby (1729−1791), keda on omanikuna nimetatud 1765. aastal. Kuna ta jäi vallaliseks ja suri pärijateta, langesid valdused 19. aprillil (vkj) 1794 sõlmitud lepinguga tema vanema venna Liivimaa maanõuniku vabahärra Carl Magnuse poegadele. Sama aasta 1. augustil (vkj) omandas mõlemad mõisad 55 000 hõberubla eest vabahärra Georg Posse af Säby (1758−1801). Ta suri peagi ja mõisad päris tütar vabapreili Maria Posse af Säby (1789−1850), kes peagi naitus Pihkva viitsekuberneri Christer von Rennenkampffiga. Pärast tema surma langesid mõisad pärijatele, kes loovutasid need õdedele-vennale Ungern-Sternbergidele. Viimased müüsid Laatre ja Veelikse mõisad 2. septembril (vkj) 1855. aastal 145 500 hõberubla eest Stryki suguvõsale.[1]

Stryki suguvõsa aadlivapp

Strykid 1855−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisad ostnud kreisisaadik Georg Konstantin von Stryki (1797−1886) nimele korrobeeriti need sama aasta 13. septembil (vkj).[4] 1859. aastal omandas ta lisaks Kürble mõisa,[5] mis oli edaspidi Laatre kõrvalmõis, ehkki säilitas rüütlimõisa õigused. Ta loovutas mõisad juba oma eluajal 1863. aasta 11. mail (vkj) pojale kihelkonnakohtunik Paul Andreas Leonhard von Strykile (1835−1874).[4] Veidi enne surma müüs ta Veelikse mõisa Hermann Lehmanile.[6] Laatre mõis langes tema pärijatele, kelleks oli lahkunu isa ja õed-vennad. Nende ühisomandiks kirjutati valdus 15. jaanuaril (vkj) 1875. Juba sama aasta 23. juulil (vkj) sõlmisid nad omavahel varajagamislepingu, mille alusel sai Laatre omanikuks uuesti Georg Konstantin.[4] 1892. aastal oli omanikuks tema poeg Edgar Johann Friedrich von Stryk (1848−1894).[7] Kuna viimasel lapsi ei olnud, päris mõisa 1894. aastal tema sugulane Taagepera liinist pärit Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk (1860−1941), kes oli omanik veel 1909. aastal. 1895. aastal omandas ta ostu kaudu Veelikse mõisa, mis jäi tema majandada kuni maareformini.[6] Laatre mõis võõrandati 1920. aastal.

Pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on mõisasüda eravalduses.

1905. ja 1917. aasta sündmused Laatres[muuda | muuda lähteteksti]

Aksel Tiideberg kirjeldab sündmusi Laatres 1905. ja 1917. aastal järgmiselt:[8]

„1905. aasta sündmustest osavõtjaid oli Penujas, Laatre ja Abja mõisas. Rahutusi mõjutas lätlaste relvastatud salk, kes käis nendes kohtades. Abja mõisnikult võeti ära relv. Nõuti õllevabriku sulgemist ja metsalaastamise lõpetamist... Revolutsioonilisest liikumisest ei võtnud osa kuigipalju taluteenijaid. Nende olukord peremehe juures ei olnud nii halb, nagu seda aastakümneid on rõhutatud. Taluteenija unistuseks oli koguda raha, et jõuda paremale elujärjele. Ka karistussalkade tegevus mõõdus küllalt rahulikult. Vangistati rahutuste juhid. Kohalikud mõisnikud ja ametivõimud ei taotlenud rahutustest osavõtjate karistamist kohapeal.“

„1917. aastal selles paigas relvastatud kokkupõrkeid ei olnud. Võim võeti üle Penujas. Mõisakülas suleti lühikeseks ajaks linavabrik. Võeti üle ka Laatre mõis.“

Laatre mõisa tallihoone põhjapoolne ots ja munakivi tee läbi mõisa pargi Karpa poole. Foto umbes 1950. aastast

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 3/8 adramaad, sellele allus koos Veelikse mõisaga 443 mees- ning 458 naishinge.[9] Aastal 1641 oli mõisa suurus 5 ja 3/4 adramaad, aastal 1688 aga üheksa adramaad. Aastal 1734 oli adramaid 4 ja 7/8, aastal 1757 aga 9 ja 7/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus neliteist adramaad.[10] Aastal 1832 oli mõisal adramaid kümme, aastal 1881 aga 6 ja 71/80, lisaks allus mõisale 15 ja 30/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[11]

Talude päriseksostmine[muuda | muuda lähteteksti]

Laatre mõisast müüdi talusid järgmiselt: aastatel 1866–1870 17 talu, 1876–1880 kolm ja 1901–1910 üks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 199.
  2. Laatre mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris.
  3. Rev. 1638, lk 79.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 200.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 205.
  6. 6,0 6,1 Kinnistute register. Nr 18. Veelikse mõis.
  7. Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 31.
  8. Tiideberg, Aksel. Abja Vald enne ja nüüd. 2003.
  9. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 243.
  10. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.
  11. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 129 [1].
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 199-200 [2].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]