Lützeni lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lützeni lahing (1632)
Osa Kolmekümneaastasest sõjast
Death of King Gustav II Adolf of Sweden at the Battle of Lützen (Carl Wahlbom) - Nationalmuseum - 18031.tif
"Gustav II Adolfi surm Lützeni lahingus" Carl Wahlbomi 1855. aasta maal.
Toimumisaeg 6. november 1632 (vkj)
16. november 1632 (ukj)
Toimumiskoht Lützeni küla lähistel, Leipzigist edelas, Saksimaal
Tulemus Pyrrhose võit Rootsi jaoks
Osalised
Flag of Sweden.svg Rootsi
Flag of Electoral Saxony.svg Saksimaa kuurvürstiriik
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Saksa-Rooma riik
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus
  • Kokku: 19 000 meest
  • 12 800 jalaväelast
  • 6200 ratsaväelast
  • 20-60 kahurit
  • Kokku: 19 200–22 000 meest
  • 10 000–13 000 jalaväelast
  • 7000–9000 ratsaväelast
  • 24–30 kahurit
Kaotused
3400 langenut
1600 haavatut või desertööri
5000 langenut
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Kolmekümneaastase sõja raames toimunud lahingust; Kuuenda koalitsiooni sõja raames toimunud lahingu kohta vaata artiklit Lützeni lahing (1813).

Lützeni lahing peeti 16. novembril 1632 (ukj) Saksa-Rooma riigi ja Katoliikliku Liiga ning protestantliku Rootsi ja Saksimaa ühendvägede vahel Kolmekümneaastase sõja raames Põhja-Saksamaal Leipzigi linnast 20 kilomeetrit edelas Lützeni küla lähistel. Seda peetakse sõja üheks olulisemaiks lahinguks.

Rootsil Kuningriigile oli lahing Pyrhhose võit: katoliiklaste pealetung Saksimaal löödi tagasi, kuid kaotati ligi 6000 meest ja lahingus langes protestantlike vägede ülemjuhataja Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Saksa-Rooma riik kaotas lahingus umbes 5000 meest, välimarssal krahv Gottfried Heinrich zu Pappenheim sai lahingus raskelt haavata ja suri järgmisel päeval.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks päeva enne Lützeni lahingut 14. novembril otsustas Saksa-Rooma keisririigi väejuht Wallenstein jagada oma väed kaheks ning taganeda oma vägedega Leipzigi linna. Ta eeldas, et erakordselt külma sügise tõttu Rootsi armee ei tungi enam edasi, kuna külm oli muutnud tõttu välilaagris olemise oli raskeks ning kurnavaks.[1]

Gustav II Adolfi armee jätkas liikumist Wallensteini viimase positsiooni suunas ning lootis üllatada katoliiklaste armeed. Rootslased kaotasid üllatusmomendi, kuna sattusid peale Wallensteini poolt maha jäetud Rudolf von Colloredo poolt juhitud üksusele 15. novembri pärastlõunal. Ootamatu kohtumislahingu tõttu viibis rootslaste pealetung mitme tunni võrra ning öö saabudes olid kaks armeed üksteisest kahe kuni kolme kilomeetri kaugusel ning lahing lükkus edasi 16. novembrile. Wallenstein saatis kindral zu Pappenheimi juurde käskjala käsuga kiirelt naasta üksustega.

Öö jooksul paigutas Wallenstein oma väed Lützen-Leipzig tee äärde kaitsepositsioonidele ning valmistus järgneval päeval rootsi vägesid vastu võtma. Wallensteini sõdurid kaevusid, kuid säilitasid kompaktsuse, et viia üksusi kiiresti ühelt tiivalt teisele. Wallenstein paigutas Lützeni linnaäärsele künkale kaudtulerelvad ning külgedele ratsaväe eesmärgiga takistada vastase tiibmanöövreid. Kuna Pappenheim polnud veel tagasi jõudnud, pidi Wallenstein juhtimisega improviseerima ning määrama vasakule tiivale uue juhi. Katoliiklaste ülemjuhataja juhtis ise paremat tiiba, kuid ei jäänud sinna kogu lahingu ajaks.

Albrecht von Wallenstein teadis, et katoliiklik vägi peab viivitama Gustav II Adolfi vägesid seni kuni Pappenheim jõuab neile appi. Gustav II Adolf sai aru, et lahingu võitmise võti peitub Wallensteini armee purustamises enne kui talle Pappenheim jõuab oma jõududega appi.[1]

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Hommikuks oli aga lahinguväljale tõusnud sedavõrd tihe udu. Nähtavus oli oluliselt halvenenud ning seetõttu ei saanud vägesid liigutada enne koitu, nagu oli eelnevalt planeeritud. Ilmaolude paranemisel hakkas Gustav II Adolf oma vägesid Lützenile lähemale liigutama.[2]

Wallensteini vasak tiib oli nõrk ning sealt otsustaski Gustav II Adolf rünnata. Rootslaste rünnakut takistas aga tihe udu, mistõttu viibis rootslaste rünnak. Pärast udu hajumist ründasid Rootsi üksused Wallensteini vasakut tiiba ning see rünnak oleks Wallensteini väed purustanud, kuid rootslaste hommikune viibimine andis Pappenheimile võimaluse oma ratsaväeüksustega Wallensteini juurde tagasi jõuda ning rootslaste rünnak tiivale nurjata. Lahingu käigus sai Pappenheim surmavalt haavata.[1]

Samaaegselt liikus Rootsi armee jõudsalt edasi ning vallutasid Wallensteini liini keskel asunud suurtükid. Hõivatud suurtükid suunati katoliiklaste vastu ning tundus, et rootslatel on võit käeulatuses, ent rootsi vägede edasist manööverdamist segas udu ning lahingutegevusse tekkis paus. Wallenstein kasutas lahingpausi ära oma vasaku tiiva kindlustamiseks Piccolomini kürassiiridega ning liini keskpaigas asunud rootslaste vallutatud suurtükid võeti katoliiklaste poolt tagasi.

Rootsi vägede vasak tiib, Bernhard von Sachsen-Weimari juhtimisel, oli Wallensteini tugeva surve all ning oli oht, et rinne murtakse läbi. Gustav II Adolf otsustas seetõttu sekkuda koos Smålandi ratsaväerügemendiga ning juhtis isiklikult vasturünnakut oma vägede eest. Peaaegu kohe sai ta surmavalt haavata ning tundus, et katoliiklased on initsiatiivi haaramas ning võidu endale kallutanud.

Bernard von Sachsen-Weimar võttis Rootsi vägede juhtimise üle ning suutis kindlustada Rootsi vasaku tiiva ning jätkata keskelt pealetungi. Saabunud Pappenheimi jalavägi ei suutnud lahingusse enam pööret tuua ning Wallenstein otsustas pimeduse saabudes eemalduda ning kontaktist lahti murda. Rootsi väed ei asunud neid jälitama, kuna mõlemad osapooled olid kandnud raskeid kaotusi ning lahingust kurnatud üksustel olid jõuvarud ammendunud.

[muuda | muuda lähteteksti]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

[3] Strateegilisest küljest oli Lützeni lahing protestantide võit, kuid taktikalisel tasandil ei jäänud kumbki osapool otsustavalt peale. Kindlustatud positsioone rünnanud rootslased kandsid küll suuremaid kaotusi, ent võtsid lahinguvälja oma kontrolli alla ning sundisid katoliiklased taganema. Pikemas perspektiivis tekkis protestantide leeris segadus ja killustatus, kuna protestandid ühise eesmärgi alla ühendanud Gustav II Adolf oli langenud ning

Wallenstein ei suutnud rootslasi Läänemerest ära lõigata ning pidi talvituma oma vägedega tänapäeva Tšehhis.

Gustav Adolfi surm võimaldas katoliiklastel tugevamat kontrolli Habsburgide vastase liidu üle. Rootsi uus kuningas pidi aga leppima aga sellega et tema võim polnud enam nii suur.

Ametlik vaherahu sõlmiti 1648. aastal Vestfaali rahuga.


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 David Chandler (1998). A Guide to the Battlefields of Europe. Hertfordshire: Wordsworth Editions Limited. Lk 148. 
  2. Richard Brzezinski (2001). Lützen 1632 Climax of the Thirty Years War. Oxford, UK: Osprey Publishing. Lk 43. 
  3. Harald Sack. "The Battle of Lützen and the Death of the Swedish King Gustavus Adolphus". Scihi, 16. November 2016. Vaadatud 22.08.19.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]