Lüsterkeraamika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lüsterkeraamika all mõistame keraamikat, kus savi või portselani katab osaliselt või täielikult metalselt helkiv glasuuri pind. Metallik pind võib paista kuldne, vaskne või hõbedane ning seda võib esineda nõu või eseme servades, motiividel või üle kogu pinna. Lüsterpinnad võivad ka meenutada pärlmutrit, olla värvilised või läikida erinevates metallikvärvides. [1]

Lüstreid võib jagada kolme rühma:

  1. Araabia lüster ehk savipasta lüster (reduktsioonlüster)
  2. Glasuurisisene lüster (reduktsioonlüster)
  3. Glasuuripealne lüster (oksüdatsioonlüster)

Araabia lüster e savipasta lüster[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnevalt glasuuritud ja põletatud eseme pinnale kantakse õhuke kiht savipastat, mille hulka on segatud vase- ja/või hõbeda- ja/või vismutiühendeid. Ese põletatakse ning põletuse lõpus tehakse reduktsioon (tekitatakse hapnikuvaene keskkond), mille käigus hõbeda-, vase- ja vismutiosakesed ühinevad all oleva glasuuri osakestega. Pärast ahju ja eseme jahtumist hõõrutakse savipasta kiht esemelt maha ning selle alt jääb esemele lüsterpind.

Tehnikat kasutati palju islamimaade keraamikas ja see võimaldab graafilisi, teravate kontuuridega pindu. Vanimad reduktsioon-lüsterkeraamika näidised on pärit 9. sajandist, Bagdadist. Väga palju kasutati lüstrit keskajal Pärsias, Egiptuses, Hispaanias ja Itaalias. [2]

Savipastaga maalitud esemed ahjus. EcoCeramics Läti Kunstiakadeemias.

Savipasta lüstri tehnikat kasutas palju 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Suurbritannias Arts and Crafts liikumise oluline meister William De Morgan.

Glasuurisisene lüster[muuda | muuda lähteteksti]

Glasuurisiseselt teostatud lüstrid on pehmete värvide ja hele-tumeduste üleminekutega ning maaliliste pindadega. Lüstreid tekitavad komponendid (samad mis savipasta lüstri puhul) segatakse kohe glasuuride hulka ning sulatatakse ühekordse põletuse käigus glasuuride sisse. Põletuse lõppfaasis tekitatakse ahjus tugevalt hapnikuvaene keskkond. Samuti võib lüstreid tekitavaid metalliühendeid lisada glasuuritud, kuid veel põletamata eseme pinnale.

Ingrid Allik puhastab oma tööd savipastast, alles jääb lüsterjas maaling glasuuril.

Glasuurisisene lüster muutus eriti populaarseks 19. sajandi teisel poolel, juugendstiili ajal. Palju lüsterglasuuridega keraamikat valmistati Ungaris Zsolnay Portselanimanufaktuuris. [3]

Glasuuripealne lüster[muuda | muuda lähteteksti]

Lüster kantakse glasuuritud ja põletatud eseme peale ja põletatakse umbes 800° C hapnikurikkas keskkonnas, tänapäeval enamasti elektriahjus. Lüstrina kasutatakse ka nn vedelat kulda (12% kuld annab parema tulemuse kui lahjem). Vanimad säilinud näidised pärinevad Pärsiast, kuid levinuks muutus tehnika 18. sajandil. Enamasti kasutati kuldamistehnikat näiteks Sèvres ja Meisseni portselani puhul.  

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Margery Clinton. (1991). The Complete Potter. Lustres. London. 
  2. Leo Rohlin. (2003). Keraamika käsiraamat. Tallinn. 
  3. Helen Betts. "'Golden Age of Zsolnay': The Gyugyi Collection".