Lüsterkeraamika

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lüsterglasuur)
Terrakota, lüstertehnika, glasuuripealne maal
9. sajand, Iraak.
Louvre'i muuseum, Pariis

Lüsterkeraamika on keraamika, mille puhul savi või portselani pinda katab osaliselt või täielikult lüster. Lüstri metalliläikega pind võib paista kuldne, vaskne või hõbedane ning seda võib esineda nõu või eseme servades, motiividel või üle kogu pinna. Lüsterpinnad võivad ka meenutada pärlmutrit, olla värvilised või läikida erinevates metallikvärvides. [1]

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnoloogiliselt liigitatakse lüstrid oksüdatsioon- ja reduktsioonlüstriteks; reduktsioonlüstrites eristatakse ajalooliselt vanemat savipastameetodit ja glasuurisisest lüstrit[2].

  • Araabia lüster ehk savipastalüster (reduktsioonlüster)
  • Glasuurisisene lüster (reduktsioonlüster)
  • Glasuuripealne lüster (oksüdatsioonlüster)

Araabia lüster ehk savipastalüster[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnevalt glasuuritud ja põletatud eseme pinnale kantakse õhuke kiht savipastat, mille hulka on segatud vase- ja/või hõbeda- ja/või vismutiühendeid. Ese põletatakse ning põletuse lõpus tehakse reduktsioon (tekitatakse hapnikuvaene keskkond), mille käigus hõbeda-, vase- ja vismutiosakesed ühinevad all oleva glasuuri osakestega. Pärast ahju ja eseme jahtumist hõõrutakse savipasta kiht esemelt maha ning selle alt jääb esemele lüsterpind.

Tehnikat kasutati palju islamimaade keraamikas ja see võimaldab graafilisi, teravate kontuuridega pindu. Vanimad reduktsioonlüsterkeraamika näited on pärit 9. sajandist Bagdadist. Väga palju kasutati lüstrit keskajal Pärsias, Egiptuses, Hispaanias ja Itaalias. [3]

Savipastaga maalitud esemed ahjus. EcoCeramics Läti Kunstiakadeemias

Savipastalüstri tehnikat kasutas palju 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Suurbritannias, Arts and Craftsi liikumise oluline meister oli William De Morgan.

Glasuurisisene lüster[muuda | muuda lähteteksti]

Glasuurisiseselt teostatud lüstrid on pehmete värvide ja hele-tumeduste üleminekutega ning maaliliste pindadega. Lüstreid tekitavad komponendid (samad mis savipastalüstri puhul) segatakse kohe glasuuride hulka ning sulatatakse ühekordse põletuse käigus glasuuride sisse. Põletuse lõppfaasis tekitatakse ahjus tugevalt hapnikuvaene keskkond. Samuti võib lüstreid tekitavaid metalliühendeid lisada glasuuritud, kuid veel põletamata eseme pinnale.

Ingrid Allik puhastab oma tööd savipastast, alles jääb lüsterjas maaling glasuuril

Glasuurisisene lüster muutus eriti populaarseks 19. sajandi teisel poolel, juugendstiili ajal. Palju lüsterglasuuridega keraamikat valmistati Ungaris Zsolnay Portselanimanufaktuuris. [4]

Glasuuripealne lüster[muuda | muuda lähteteksti]

Lüster kantakse glasuuritud ja põletatud eseme peale ja põletatakse umbes 800 °C hapnikurikkas keskkonnas, tänapäeval enamasti elektriahjus. Lüstrina kasutatakse ka nn vedelat kulda (12% kuld annab parema tulemuse kui lahjem). Vanimad säilinud näited pärinevad Pärsiast, kuid levinuks muutus tehnika 18. sajandil. Enamasti kasutati kuldamistehnikat näiteks Sèvres' ja Meisseni portselani puhul. 

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Margery Clinton (1991). The Complete Potter. Lustres. London.
  2. Kersti Laanmaa. Lüsterglasuurid. - Tehnoloogia keraamikas II
  3. Leo Rohlin (2003). Keraamika käsiraamat. Tallinn.
  4. Helen Betts. "'Golden Age of Zsolnay': The Gyugyi Collection".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]