Mine sisu juurde

Lõuna-Kurdistan

Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib kurdide asualast Iraagis. Poolautonoomse piirkonna kohta vaata artiklit Iraagi Kurdistan.
Kurdide umbkaudsed asualad Iraagis

Lõuna-Kurdistan (kurdi keeles باشووری کوردستان, Başûrê Kurdistanê; ka Iraagi Kurdistan) on kurdidega asustatud ala Iraagi põhjaosas.[1][2][3][4] See on üks Suur-Kurdistani neljast osast Lääne-Aasias, ülejäänud kolm on Põhja-Kurdistan Türgi kaguosas, Lääne-Kurdistan Süüria põhjaosas ja Ida-Kurdistan Iraani loodeosas.[5][6] Lõuna-Kurdistan kattub geograafiliselt ja kultuuriliselt suures ulatuses Iraagi Kurdistani piirkonnaga, mis on Iraagi põhiseaduse järgi Iraagi poolautonoomne osa.[7][8] Nagu ülejäänud Kurdistan ning erinevalt ülejäänud Iraagist on Lõuna-Kurdistan mägine sisemaa.[9]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]
Erbil, Iraagi Kurdistani pealinn

Nime "Kurd" täpne etümoloogia ei ole teada. Järelliide "-stan" on iraani keeltes "piirkond". Seega on "Kurdistan" otsetõlkes "Kurdide Maa".

Vanaaegne alternatiivne nimekuju sellele piirkonnale oli Gordiene.[10][11]

Geograafia

[muuda | muuda lähteteksti]
Dukani järv
Suur Zab Erbili lähedal

Lõuna-Kurdistan on mägine, kõrgeim punkt on 3611 meetrit üle merepinna ulatuv Cheekha Dari mägi. Lisaks on Iraagi Kurdistanis Z̄āgrose mäed, Sinjari mäed, Hamrini mäed, Nisir ja Qandili mäed. Piirkonnas on palju jõgesid, mis muudavad pinnase viljakaks. Suur Zab ja Väike Zab voolavad läbi Lõuna-Kurdistani idast läände. Tigris voolab Lõuna-Kurdistani Põhja-Kurdistanist ehk Türgist.

Mägine pinnamood, piirkonniti väga erinev temperatuur ja suur hulk veekogusid muudavad Kurdistani heaks kohaks põllumajanduse ja turismi jaoks. Suurim järv on Dukani järv. Piirkonna idaosa on mägisem kui muud osad.

Kliima

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagi Kurdistan on muust Iraagist jahedam ja palju niiskem. Suurem osa Kurdistanist on lähistroopilise vahemerelise ning edelaosa poolkuiva kliimaga.

Keskmine õhutemperatuur on suvekuudel üle 30 °C, aga talvekuudel võib langeda alla nulli.

Erbili ilmastikuandmed ()
Andmestik Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember Aasta
Absoluutne maksimum (°C) 20 27 30 34 42 44 48 49 45 39 31 24 '
Keskmine maksimumtemperatuur (°C) 12,4 14,2 18,1 24,0 31,5 38,1 42,0 41,9 37,9 30,7 21,2 14,4 27,2
Keskmine temperatuur (°C) 7,4 8,9 12,4 17,5 24,1 29,7 33,4 33,1 29,0 22,6 15,0 9,1 20,2
Keskmine miinimumtemperatuur (°C) 2,4 3,6 6,7 11,1 16,7 21,4 24,9 24,4 20,1 14,5 8,9 3,9 13,2
Absoluutne miinimum (°C) −4 −6 −1 3 6 10 13 17 11 4 −2 −2 '
Vihm (mm) 111 97 89 69 26 0 0 0 0 12 56 80 540
Vihmasajuga päevi (≥ 1 mm) 9 9 10 9 4 1 0 0 1 3 6 10 59
Lumesajuga päevi (≥ 1 mm) 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1
Suhteline õhuniiskus (%) 74,5 70 65 58,5 41,5 28,5 25 27,5 30,5 43,5 60,5 75,5 50
Allikas: Climate-Data.org, My Forecast, What's the Weather Like.org, Erbilia
Kanjon Rawandizi lähedal
Shanidari koobas on ümbritsetud Vahemerelise taimestikuga

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraagi Kurdistani majandus

Duhoki, Erbili ja Sulaymanyahi provintsid on viljakad põllumajanduspiirkonnad, kus kasvatatakse nisu ja muud teravilja.[12] Peamiselt kasutatakse vihmavett, kuid on rajatud ka väiksemaid niisutussüsteeme. Arendatakse ka turismi, Erbil oli 2014. aastal Araabia Turisminõukogu turismipealinn.[13][14]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Kurdide ajalugu

Islamieelne ajajärk (7000 eKr – 600 pKr)

[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajaloolistel aegadel elasid piirkonnas neandertaallased, kellest on jälgi leitud näiteks Shanidari koopast. Umbes 7000 aastat eKr oli piirkonnas Jarmo kultuur. Umbes 8000 aastat vana on piirkonna esimene neoliitikumi muistis Hassuna.

Pronksiajal oli praeguse Lõuna-Kurdistani piirkonna nimi Subartu ning seal elasid hurri keelt kõnelevad subartulased ning gutilased ja lullubilased.[15] Aastal 2200 eKr vallutas piirkonna Akadi Riigi juht Naram-Sin ja aastaks 2150 eKr oli see gutilaste võimu all. Selle ajajärgu põhilised linnad olid muuhulgas Mardaman, Ninive, Arrapha, Kurda ja Urbilum (praegune Erbil).[16][17][18][19][20]

Teisel aastatuhandel oli piirkond Kurda Kuningriigi kontrolli all, kui välja arvata 20 aasatat 18. sajandil eKr, mil selle vallutas amoriidi päritolu Shamshi-Adad I ja see liideti Ülem-Mesopotaamia Kuningriigiga.[21][22][23][24][25][26] Umbes aastal 1760 eKr tungisid Kurda Kuningriiki Babüloonia-Elami sõja ajal Elam ja Eshnunna ning kuningriik asus lõpuks Mari ja Babüloonia poolele.[27][28][29][30]

16. sajandil eKr liitsid mitanlased piirkonna oma Hurrilaste Riigiga. Kui hetid 14. ja 13. sajandil eKr mitanlaste riigi purustasid, sattus piirkond järk-järgult Assüüria kontrolli alla.[31][32][33][34][35] Lõplikult vallutas ala Kesk-Assüüria Riigi juht Tukulti-Ninurta I 13. sajandil eKr, kes pani ühe oma alamatest valitsema Kurdat ja seda ümbritsevaid asulaid. Kurdast sai provints, praeguse Sinjari ümbruses.[36][37] Erbili nimeks sai akadipärane Arba-ilu ja Uus-Assüüria Riigi ajal kummardati seal taevajumalannat Ištari.[38][39][40][41] 1. sajandi alguses eKr oli Lõuna-Kurdistan osaliselt Urartu ja Musasiri Riigi võimu all.[42] Urartulaste jaoks oli tähtis usukeskus praegune Rawandizi linn.

7. sajandil eKr vallutasid piirkonna meedlased. Hiljem oli see Ahhemeniidide võimu all, kuid siiski seotud Meedia Riigiga.[43] Kui Xenophon 4. sajandil eKr piirkonnast läbi reisis, elasid seal meedlased.[44][45] Aastal 332 eKr vallutas piirkonna Aleksander Suur ning see liideti kreeka Seleukiidide Riigiga. 2. sajandi keskpaigas eKr langes Lõuna-Kurdistan Parthia Riigi ja Mithridates I kätte. Neli sajandit kestnud Parthia ajal (247 eKr – 226 pKr) oli piirkond pooleldi iseseisev ning võimukeskused olid Barzani ja Shahrizori vürstiriik.[46] 1. sajandil oli osa Lõuna-Kurdistanist juutide Adiabene Riigi all.[47][48][49] 3. ja 4. sajandil valitses piirkonnas Sassaniidide Riik ning 380. aastal nimetati ala Nodshēragāniks.[50] Piirkond pöörati 1.–5. sajandini järk-järgult ristiusku ja Erbilist sai Idakiriku keskus ning loodi piiskopkonnad.[51][52][53][54]

Islami aeg (600–1916)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Islami levik kurdide seas
Osmanite Vani ja Mosuli vilajetid aastal 1899. Praegune Iraagi Kurdistan asub Mosuli vilajeti aladel (roheline).
Aastatel 1922–1924 koostatud piirkonna etnograafiline kaart: kurdid (roheline), araablased (kollane) ja jeziidid (lilla)

Moslemitest araablased vallutasid piirkonna 7. sajandil. Lõuna-Kurdistan langes moslemite kätte pärast lahinguid Mosulis ja Tikritis.[55] Kurdide viimane linnus oli Erbil, mis langes aastal 641.[56] Piirkond oli järjestikku Rashiduni, Ummaijaadide ja Abbasiidide kalifaatide võimu all. Pärast seda võimutsesid piirkonnas erinevad iraani, turgi ja mongoli emiraadid. 16. sajandil lagunes Aq Qoyunlu Riik ja Iraagi Kurdistan läks Safaviidide Iraani kätte.

16.–17. sajandil konkureerisid praeguse Iraagi Kurdistani (mille moodustasid Baban, Badinan ja Soran) pärast Safaviidid ja Osmanid. Lõpuks õnnestus Osmanitel piirkond pärast Osmanite-Safaviidide sõda 1639. aastal sõlmitud Zuhabi lepinguga endale saada. 18. sajandi alguses oli Lõuna-Kurdistan lühikest aega Afshariidide Iraani ja Nader Shahi võimu all. Nader suri aastal 1747 ning Osmanid said piirkonna taas endale, aastast 1831 oli Lõuna-Kurdistan otseselt Osmanite Riigi valdus. Osmanite võim kestis kuni nad said Suurbritannialt esimeses maailmasõjas lüüa.

Briti aeg ja kurdide vastuhakk (1916–1946)

[muuda | muuda lähteteksti]
Mahmud Barzanji oli kurdide vabadusvõitluse juht Briti võimu vastu

Esimese maailmasõja ajal jagasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Sykesi-Picot' lepinguga omavahel mõjusfäärideks. Sèvresi rahu (mis ei jõustunud) ja Lausanne'i rahuga kujundati kaasaegne Lääne-Aasia ja Türgi Vabariik. Rahvasteliit lõi Prantsusmaa mandaadi Süüriasse ja Liibanoni ning Briti mandaadi Palestiinasse, Transjordaaniasse ja Iraaki.

Kurdistani Kuningriik (1923)

1922. aastal tõid britid võimule tagasi šeik Mahmud Barzanji, kuna arvasid, et ta organiseerib kurdid turkide vastu. Turkidel olid territoriaalsed nõudmised Mosulile ja Kirkukile. Britte eirates kuulutas Barzanji välja Kurdistani Kuningriigi, mille kuningaks ta ise hakkas. Kahe aastaga õnnestus brittidel maa- ja õhuväe toel kurdid taas maha suruda ning Barzanji läks maapakku.

1930. aastal võeti Iraak vastu Rahvasteliitu ning šeik Mahmud Barzanji algatas kolmanda ülestõusu, mis samuti maha suruti.[57][58]

Aastaks 1927 oli Barzani klann saanud Iraagis häälekaks kurdide õiguste eest võitlejaks. Aastal 1929 nõudsid nad Põhja-Iraaki kurdide provintsi loomist. Aastal 1931 nõudsid kurdid Rahvasteliidult iseseisva kurdi valitsuse loomist. Sama aasta lõpus algatas Ahmed Barzani Iraagi vastu ülestõusu, mis suruti küll mõne kuuga maha, kuid oli vabadusvõitlejatele innustuseks. Sellest ülestõusust sirgus hilisem vabadusvõitleja Mustafa Barzani.

Teise maailmasõja ajal tekkinud võimuvaakum oli kurdidele kasulik ning 1945. aastani õnnestus Põhja-Iraagis sisuliselt iseseisev olla. 1945. aastal said Iraak ja Suurbritannia taas jõudu koguda ning võtsid kurdide alad uuesti endale. Samal aastal oli Mustafa Barzani sunnitud Suurbritannia ja Iraagi survel Iraani põgenema. Kui Mahabadi Vabariik 1946. aastal lagunes, kolis ta edasi Nõukogude Liitu.[59][60]

Barzani mäss (1958–1973)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Esimene Iraagi-Kurdi sõda
Barzani mäss (juuni 1932)

Kui monarhia 1958. aastal kukutati, kutsus peaminister Abdul-Karim Qasim Mustafa Barzani eksiilist tagasi ning ta võeti soojalt vastu.[61] Qasim ja Barzani leppisid kokku, et Qasim annab kurdidele autonoomia ning Barzin toetab vastutasuks tema valitsust. Ajutise põhiseaduse järgi oli Iraak osa araabia maailmast, kuid kurde tunnustati partneritena Iraagi riigis ning vapile pandi nii araabia mõõk kui kurdi pistoda. 1950. aastate lõpus liitus Barzani Kurdistani Demokraatliku Parteiga (KDP), mis legaliseeriti aastal 1960. 1960. aasta alguseks oli selgeks saanud, et Qasim oma lubadust kurdidele autonoomia anda ei täida ning KDP hakkas olukorra vastu protesteerima. Kurdide pahameele kasvades õhutas Qasim Barzanide klanni vastu üles nende põlised vastashõimud ning aastatel 1960–1961 toimusid klannidevahelised lahingud.

Mustafa Barzani ja Abd al-Karim Qasim

Veebruariks 1961 oli Barzani valitsusmeelsed hõimud alistanud ning kindlustanud enda positsiooni kurdide juhina. Ta käskis oma vägedel kõik keskvalitsuse ametnikud kurdide aladelt välja ajada. Bagdadis sellesse muidugi hästi ei suhtutud ning Qasim teatas, et kurdid ei ole eraldi rahvas ja hakkas valmistuma sõjaliseks sekkumiseks, et riigi põhjaosa taas endale allutada. Juunis 1961 koostas KDP Qasimile nimekirja oma nõudmistest, muuhulgas taotleti kurdi keelele kurdidega asustatud aladel ametliku keele staatust. Qasim ignoreeris kurdide nõudmisi.

Kurdide ülestõus algas tõeliselt 10. septembril 1961, kui kurdid korraldasid Iraagi armee kolonnile varitsuse. Qasim andis õhuväele käsu pommitada kurdi asulaid ning verine pommituskampaania kihutas kogu kurdi rahvast liituma Barzaniga. Kuna Qasim ei usaldanud armeed ning ei eraldanud armeele meelega piisaval hulgal relvastust, ei õnnestunud vastuhakku kiiresti maha suruda. Suutmatus kurde alistada tekitas sõjaväe juhtkonnas pahameelt ning see oli üks põhjustest, miks 1963. aasta veebruaris baathistid Qasimi kukutasid. Aasta jooksul toimus baathistide tsiviiltiiva ja sõjaväelaste vahel võimuvõitlus kuni novembris haaras võimu Abdul Salam Arif. Pärast järjekordset läbikukkunud rünnakut kuulutas Arif veebruaris 1964 välja relvarahu, mis tekitas omakorda lõhe kurdi linnaelanikest radikaalide ja Barzani-juhitud Pešmerga vahel.

Barzani oli relvarahuga nõus ning heitis radikaalid erakonnast välja. Aprillis 1966 Abdul Salam Arif suri ning võimule tuli tema vend Abdul Rahman Arif, Iraagi väed asusid taaskord rünnakule. Ka see pealetung kukkus läbi, mais 1966 purustasid kurdid Handrini mäe lahingus Rawandizi lähistel valitsusväed taaskord.[62][63] Arif sai aru, et sõjategevusega pole mõtet jätkata ning tegi juunis 1966 12-punktilise rahuettepaneku, mida ei jõutudki rakendada, kuna juulis toimus järjekordne riigipööre, mille käigus haaras võimu Baathi Partei.

Uus valitsus algatas taaskordse pealetungi, mis jäi toppama 1969. aastal. Valitsuse sõjategevust segasid võimuvõitlus ladvikus ning pinged Iraaniga. Lisaks avaldas Nõukogude Liit Iraagile survet Barzaniga rahule jõuda. Märtsis 1970 avaldati rahuplaan, mille järgi pidid kurdid saama laiema autonoomia. Nelja aasta jooksul lubati tekitada kurdidele ka võimuasutustesse esindus.[64] Teisalt algatas Iraagi valitsus naftarikastel Kirkuki ja Khanaqini aladel arabiseerimisprogrammi.[65]

Järgmiste aastate jooksul lõppes pealinnas võimuvõitlus ja aprillis 1972 sõlmis Iraak Nõukogude Liiduga sõbralike suhete lepingu ning lõpetas sellega ka oma isolatsiooniperioodi araabia maailmas. Samas olid kurdid sõltuvad Iraani sõjalisest abist ning ei suutnud enda vägesid märgatavalt tugevdada.

Teine Kurdi-Iraagi sõda ja Alžiiri leping (1973–1975)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Teine Iraagi-Kurdi sõda
Kurdistani autonoomne piirkond aastal 1975

Aastal 1973 sõlmisid Ameerika Ühendriigid ja Iraani šahh salajase kokkuleppe, mille järgi hakati kurde läbi Luure Keskagentuuri (CIA) ja Iisraeli Mossadi rahastama.[66] Aastal 1974 asus Iraak uuele pealetungile ning surus kurdid Iraani piirile. Iraak andis Iraanile teada, et on nõus tulema teistele nõudmistele vastu kui Iraan lõpetab kurdide abistamise. Märtsis 1975 jõudsid Iraan ja Iraak Alžeeria presidendi Houari Boumédiène vahendusel ametliku lepinguni.[67] Iraani toetus lõppes ning kurdid olid ilma selleta võimetud. Barzani põgenes mõnede oma toetajatega üle piiri Iraani. Iraaki jäänud mässulised kapituleerusid.

Iraagi keskvalitsusel õnnestus pärast 15 aastat lõpuks Lõuna-Kurdistan enda kontrolli alla saada. Algas arabiseerimine, Põhja-Iraagi naftarikastele aladele asustati araablasi, eriti tugev oli kampaania Kirkuki lähedal, kus elas hulgaliselt türkmeene, kurde ja kristlasi.[68] Repressioonidest kurdide vastu tekkisid 1977. uued kokkupõrked.

Arabiseerimine ja KPL-i ülestõus (1975–1980)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites KPL-i ülestõus ja Baathistide arabiseerimiskampaaniad Põhja-Iraagis

Baathistlik Iraagi valitsus arabiseeris ja küüditas riigi vähemusi (kurde, jeziide, assüürlasi, šabakke, armeenlasi, tükmeene ja mandalasi) alates 1960. aastatest kuni 2000. aastateni. Põhja-Iraaki araablaste enamuse tekitamiseks kasutati asunikke. Alates 1970. aastate keskpaigast saatis Şaddām Ḩusayn vähemusi ka riigist välja.[69] Aastatel 1978–1978 põletas keskvalitsus maha 600 kurdide küla ja küüditas teistesse riigi piirkondadesse 200 000 kurdi.[70]

Etnilise puhastuse ajal kestis edasi ka pikaajaline Iraagi-Kurdi konflikt, mis sai kurdide ja araablaste erimeelsustest tuld juurde. Baathistliku Iraagi puhastuskampaania kõrgaeg oli 1970. aastate lõpp. Valitsuse poliitikat on vahel nimetatud ka "sisekolonialismiks".[71]

Iraani-Iraagi sõda ja Anfali kampaania (1980–1990)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 1983.–1986. aasta kurdi ülestõusud Iraagis
Halabja veresauna ohvrite hauad
Iraagi kurdid põgenemas lahesõja ajal Türki (aprill 1991)

Iraani-Iraagi sõja (1980–1988) ajal ajas Iraagi valitsus selgelt kurdivastast poliitikat ja puhkes ka de facto kodusõda. Rahvusvaheline kogukond mõistis Iraagi tegevuse laialdaselt hukka, kuid reaalseid samme valitsuse peatamiseks ei tehtud. Muuhulgas kasutas Iraak kurdide vastu keemiarelvi, mille tõttu hukkus tuhandeid inimesi.[72] Anafali kampaania (1988) tähendas Iraagi kurdide süsteemset hävitamist ehk genotsiidi.

Teine suurem vägivallalaine toimus aastatel 1987–1989, kui Iraagi väed viisid Saddam Husseini ja ‘Alī Ḩasan al-Majīdi juhtimisel kurdide vastu läbi genotsiidikampaania, mida iseloomustasid inimõigusrikkumised, nagu keemiarelvade kasutamine ning vähemalt 2000 kurdi ja nende 50 000 elaniku hävitamine. Täielikult hävitati näiteks 70 000 elanikuga Qaladiza linn. Samal ajal vahetati naftarikaste piirkondade elanikkonda araablaste vastu.[73]

Autonoomsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Lahesõja-järgne aeg (1991–1998)

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi autonoomias lepiti kokku juba aastal 1970, ei erinenud Kurdistani rahva olukord muude iraaklaste eluolust. See hakkas muutuma pärast lahesõda 1991. aastal, kui lahvatasid ülestõusud üle maa. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 688 (5. aprill 1991) kehtestati kurdidele turvaline varjupaik – Ameerika Ühendriigid ja lahesõja koalitsiooniriigid kehtestasid Põhja-Iraagis lennukeeluala.[74] Siiski jäid lennukeelutsoonist välja mitmed kurdide asualad, nagu Sulaymaniyah ja Kirkuk. Verised kokkupõrked Kurdistani ja Iraagi vahel kestsid, kuni oktoobris 1991 suudeti saavutada habras vaherahu, Iraagi väed lahkusid piirkonnast ning Iraagi Kurdistan sai de facto iseseisvaks. Piirkonda hakkasid juhtima põhiliselt kaks erakonda: Kurdistani Demokraatlik Partei (KDP) ja Kurdistani Patriootlik Liit (KPL). Piirkonnal oli oma lipp ja hümn.

Keskvalitsus kehtestas Kurdistanile majandusblokaadi ning kurdidel hakkas puudu tulema toidust ja kütusest.[75] Aastal 1992 toimusid valimised, mis ei saanud otsustavat tulemust, kuna KDP ja KPL (ning nende liitlased) said parlamendis põhimõtteliselt võrdselt kohti. 1990. aastatel sattus Lõuna-Kurdistan topeltembargo ohvriks, kuna ühelt poolt kehtestas ÜRO kogu Iraagile embargo ning teiselt poolt kehtestas Saddam Hussein omakorda Kurdistanile siseriikliku kaubanduskeelu. Kasvav vaesus tekitas niigi väheste ressursside pärast kahe erakonna vahel tülisid.[76] Septembriks 1993 olid KDP ja KPL-i suhted juba ohtlikult tulised.[77]

Aastal 1996 hakkas Kurdistan saama 13% Iraagi naftatuludest, mis leevendas piirkonna majanduslikku olukorda.[78] Vastutasuks hakkas KDP lubama Saddam Husseinil smugeldada naftat läbi enda alade, asjaga oli otseselt seotud ka Barzani perekond. Kuna lisaks transiiditasudele sai naftatarneid esmalt maksustada Iraagi-Kurdi piiril ning taaskord Kurdi-Iraagi piiril, oli Dohuki ja Zakhot kontrollival osapoolel võimalik teenida nädalas miljoneid dollareid.[79] Ameerika Ühendriigid vahendasid septembris 1998 Iraagi ja Kurdistani ametliku relvarahu. Aastast 1997 kehtinud nafta toidu eest programm aitas samuti suhete stabiliseerumisele kaasa.[80]

Kurdi Liit aastal 1998

Ameerika Ühendriikide sissetung Iraaki (2003–2005)

[muuda | muuda lähteteksti]

Kurdid mängisid Iraagi sõjas (2003–2011) tähtsat rolli, nad liitusid lahingutegevusega 2003. aasta kevadel valitsusvägede vastu. Pešmerga aitas kaasa Saddam Husseini kukutamisele, kuid ei tahtnud suuri vägesid Bagdadisse saata, kuna kartsid mässida ennast pikka sõtta.[81]

Uus põhiseadus võeti vastu aastal 2005 ning selle järgi hakkas Iraak koosnema piirkondadest ja kubernerkondadest. Kurdistani piirkond koosneb Erbili, Sulaymaniyahi ja Duhiki kubernerkondadest.[82] Need kubernerkonnad on aastast 1992 rakendanud Iraagi Kurdistani valitsuse seadusandlust. Seaduse järgi on kubernerkondadel võimalik piirkondi juurde luua, nendega liituda ja neist lahkuda. Aastaks 2025 ei ole siiski Iraagis ühtegi uut piirkonda loodud ning Iraagi Kurdistani piirkond on endiselt ainus.

KPL-i juht Jalāl aţ-Ţalabānī valiti uueks Iraagi presidendiks ning KDP juhist Mesûd Barzanîist sai Iraagi Kurdistani president.[83]

Ameerika Ühendriikide lahkumine (2011–)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Põhja-Iraagi vaidlusalused alad ja 2017. aasta Iraagi Kurdistani iseseisvusreferendum
Põhja-Iraagi vaidlusalused alad enne 2014. aasta suvist pealetungi
██ Disputed and part of the Kurdish Regional Government since 1991.
██ Disputed and under the control of central government.

Pinged Iraagi Kurdistani ja Iraagi valitsuse vahel tugevnesid 2011. ja 2012. aastal tülide tõttu seoses võimujagamise, naftatootmise ja alade jagamisega. Aprillis 2012 andis Iraagi Kurdistani president Masoud Barzani võimudele aega septembrini, et kurdide nõudmistele vastata ning ähvardas vastasel juhul riigist lahku lüüa.[84]

Septembris 2012 nõudis Iraagi valitsus, et Iraagi Kurdistani võimud annaksid Pešmerga väed keskvalitsusele. Pinged kasvasid veelgi kui keskvalitsus lõi vaidlusalustele aladele uue sõjaväeringkonna.[85]

16. novembril 2012 toimus Iraagi relvajõudude ja Pešmerga vahel kokkupõrge, milles hukkus üks inimene. Tuz Khurmatu linnas toimunud tulevahetuses hukkus 2 (kellest 1 Iraagi sõdur) ning 10 sai vigastada.[86]

Aastaks 2014 olid pinged Kurdistani piirkonna ja keskvalitsuse vahel veelgi kasvanud piiriküsimuste, naftaekspordi ja eelarveküsimuste tõttu. Iraagi Kurdistan tegutses sisuliselt iseseisvalt. Iraagi sisekonflikti teravnedes hakkasid kurdid aina häälekamalt arutama keskvalitsusest täielikult lahtilöömist. Juunis 2014 toimunud pealetungi käigus võttis Iraagi Kurdistan endale Kirkuki koos seda ümbritsevate aladega ning suure osa vaidlusalustest aladest. Juulis 2014 teatas Masoud Barzani, et iseseisvusreferendum toimub loetud kuude jooksul.[87] Varem Kurdistani iseseisvusele vastu olnud Türgi andis samuti märku, et toetaks iseseisvat Kurdistani.[88] Juulis 2014 hõivas Kurdistani valitsus ka Bai Hassani ja Kirkuki naftamaardlad, mille Bagdad sügavalt hukka mõistis. Keskvalitsus hoiatas kurde vastulöögiga.[89]

Iseseisvusmeelne miiting Erbilis (september 2017)

Augustis 2014 algasid Ameerika Ühendriikide õhulöögid, et kaitsta Erbili ja teisi kurdi alasid Islamiriigi eest.[90]

Septembris 2014 teatasid kurdide juhid, et lükkavad referendumi edasi, et keskenduda Islamiriigi hävitamisele.[91] Novembris 2014 esitas Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja Välisasjade Komitee esimees Ed Royce eelnõu, mille järgi oleksid ameeriklased saanud hakata kurde otse relvastama ning ei oleks enam vajanud kohalikke valitsusi.[92]

Veebruaris 2016 teatas Barzani uuesti, et oleks õige aeg referendum korraldada ning tõi näiteks sarnased referendumid Šotimaal (2014), Kataloonias (2017) ja Quebecis (1995).[93] Märtsis 2017 teatas Barzani, et referendum saab toimuma enne sama aasta oktoobrit ning aprillis pandi kokku referendumi korraldamise komitee.[94][95]

2017. aasta Iraagi Kurdistani iseseisvusreferendum leidis aset 25. septembril 2017, iseseisvuse poolt hääletas 92,73% hääletanutest.[96] Vastutasuks käivitas keskvalitsus sõjalise operatsiooni ning vallutas tagasi Kirkuki ja seda ümbritsevad alad.[97] Keskvalitsus sundis Kurdistani piirkonna valitsust referendumi tulemused annulleerima.[98] Mõnede ekspertide hinnangul tuli Kirkuki kaotamine KDP-le ja Barzani klannile kasuks, kuna see oli KPL-i tugipunkt.[99] Pärast referendumit on Iraagi keskvalitsus võtnud veel meetmeid, et Kurdistani autonoomiat vähendada ning mõned kurdid kardavad, et siht on naasta ühtse riigikorralduse juurde.[100][101] Septembris 2023 saatis Kurdistani uus president Masrour Barzani Ameerika Ühendriikide presidendile abipalve ning hoiatas Iraagi Kurdistani ja föderaalsüsteemi kokkuvarisemise eest.[102]

Kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Iraagi kultuur ja Kurdi kultuur

Kurdi kultuur on aegade jooksul saanud mõjutusi paljudelt ümberkaudsetelt rahvastelt. Enim sarnaneb kurdi kultuur pärsia kultuuriga. Uut aastat ehk newrozi (Iraanis nowruz) tähistatakse 21. märtsil, kuna see on kurdi kalendrikuu xakelêwe ja kevade algus.[103]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ali, Othman (oktoober 1997). "Southern Kurdistan during the last phase of Ottoman control: 1839–1914". Journal of Muslim Minority Affairs. 17 (2): 283–291. DOI:10.1080/13602009708716377.
  2. ↑ "مێژوو "وارماوا" له‌ كوردستان" (kurdi). Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2022. Vaadatud 24. detsembril 2019.
  3. ↑ Yassin, Borhan (2008). عێراقی دوای سەددام و چارەنووسی باشووری کوردستان. Lund University (Catalog record) (kurdi). Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2021. Vaadatud 24. detsembril 2019.
  4. ↑ "Ala û sirûda netewiya Kurdistanê" (kurdi). Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2022. Vaadatud 24. detsembril 2019.
  5. ↑ Bengio, Ofra (2014). Kurdish Awakening: Nation Building in a Fragmented Homeland. University of Texas Press. Lk 2. Hence the terms: rojhalat (east, Iran), bashur (south, Iraq), bakur (north, Turkey), and rojava (west, Syria).
  6. ↑ Khalil, Fadel (1992). Kurden heute (saksa). Europaverlag. Lk 5, 18–19. ISBN 3-203-51097-9. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 6. novembril 2020.
  7. ↑ "Iraq". CIA - The World Factbook.”Iraq’s constitution also established the Kurdistan Regional Government (KRG), a semi-autonomous region that administers the governorates of Erbil, Dahuk, and As Sulaymaniyah.”
  8. ↑ "Archived copy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. november 2016. Vaadatud 15. novembril 2016.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. ↑ Jason Dittmer, Jo Sharp (2014). Geopolitics: An Introductory Reader.
  10. ↑ N. Maxoudian, "Early Armenia as an Empire: The Career of Tigranes III, 95–55 BC", Journal of the Royal Central Asian Society, Vol. 39, Issue 2, April 1952, pp. 156–163.
  11. ↑ A.D. Lee, The Role of Hostages in Roman Diplomacy with Sasanian Persia, Historia: Zeitschrift für Alte Geschichte, Vol. 40, No. 3 (1991), pp. 366–374 (see p.371)
  12. ↑ "The Republic of Iraq, Drought in northern parts of the country" (PDF). ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon. 11. juuni 2021. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 26. september 2021. Vaadatud 8. augustil 2021.
  13. ↑ "Shaqlawa". Ishtar Broadcasting Corporation. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2016. Vaadatud 21. jaanuaril 2017.
  14. ↑ "UNPO: Iraqi Kurdistan: Erbil Best Arab Tourism Capital". unpo.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2021. Vaadatud 8. augustil 2021.
  15. ↑ Liverani, Mario (1993). Akkad: The First World Empire: Structure, Ideology, Traditions (inglise). Sargon. Lk 139. ISBN 978-88-11-20468-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  16. ↑ Ur, Jason Alik; De Jong, Lidewijde; Giraud, Jessica; Osborne, James F.; MacGinnis, John (2013). "Ancient Cities and Landscapes in the Kurdistan Region of Iraq: The Erbil Plain Archaeological Survey 2012 Season" (PDF). Iraq (Ameerika inglise): 99. ISSN 0021-0889. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 21. aprill 2021. Vaadatud 21. aprillil 2021.
  17. ↑ Liverani, Mario (1993). Akkad: The First World Empire: Structure, Ideology, Traditions (inglise). Sargon. Lk 139. ISBN 978-88-11-20468-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  18. ↑ Westenholz, Joan Goodnick (2004). "The Old Akkadian Presence in Nineveh: Fact or Fiction". Iraq. 66: 7–18. DOI:10.2307/4200552. ISSN 0021-0889. JSTOR 4200552.
  19. ↑ Potts, D. T. (2020). The Oxford History of the Ancient Near East: Volume I: from the Beginnings to Old Kingdom Egypt and the Dynasty of Akkad (inglise). Oxford University Press. Lk 731. ISBN 978-0-19-068785-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  20. ↑ Cotsen, Lloyd E. (1998). Urkesh and the Hurrians: Studies in Honor of Lloyd Cotsen (inglise). Undena Publications. Lk 91–2. ISBN 978-0-89003-501-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  21. ↑ Heimpel, Wolfgang (2003). Letters to the King of Mari: A New Translation, with Historical Introduction, Notes, and Commentary (inglise). Eisenbrauns. Lk xx, 48. ISBN 978-1-57506-080-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  22. ↑ Michael C. Astour (1987). History of Ebla, in " Eblaitica: Essays on the Ebla Archives and Eblaite Language" (inglise). Eisenbrauns. Lk 169. ISBN 978-1-57506-060-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. Kurda was one of the five most influential states in Upper Mesopotamia.
  23. ↑ Altorientalische Forschungen (saksa). Akademie-Verlag. 2001. Lk 94. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. Kurda must have fallen into the hands of Šamši - Adad around the time that he took Šubat - Enlil , hence around 20 - 25 years before the end of his reign and the advent of Zimri - Lim .
  24. ↑ Caubet, Annie; Pouyssegur, Patrick (1998). The Ancient Near East: The Origins of Civilization (inglise). Terrail. Lk 97. ISBN 978-2-87939-152-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  25. ↑ Liverani, Mario (4. detsember 2013). The Ancient Near East: History, Society and Economy (inglise). Routledge. Lk 226. ISBN 978-1-134-75091-7. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  26. ↑ Mieroop, Marc Van De (3. august 2015). A History of the Ancient Near East, ca. 3000-323 BC (inglise). John Wiley & Sons. Lk x. ISBN 978-1-118-71816-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  27. ↑ Mieroop, Marc Van De (30. aprill 2008). King Hammurabi of Babylon: A Biography (inglise). John Wiley & Sons. Lk 51. ISBN 978-0-470-69534-0. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. King of Elam to King of Kurda: Keep Subartu under your control and don't give troops to the prince of Babylon. Send a message to Zimri-Lim of Mari that also he should give none to the prince of Babylon
  28. ↑ Ross, James F. (1970). "Prophecy in Hamath, Israel, and Mari". Harvard Theological Review (inglise). 63 (1): 1–28. DOI:10.1017/S0017816000004004. ISSN 1475-4517. S2CID 161096506. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. aprill 2021. Vaadatud 21. aprillil 2021. Eshnunna also demanded that Kurda remain neutral and hold on to Subartu.
  29. ↑ Heimpel, Wolfgang (juuni 2000). "Mari Archive Letters ARM 2 23" (PDF). Nouvelles Assyriologiques Brèves et Utilitaires (2): 39. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 21. aprillil 2021. Kurda resisted the Elamite attempt of controlling the area of the upper land.
  30. ↑ Gordon, Cyrus Herzl; Rendsburg, Gary; Winter, Nathan H. (1. jaanuar 1987). Eblaitica (inglise). Eisenbrauns. Lk 98. ISBN 978-1-57506-060-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. for the Old Babylonian kings, Subartu is neither Assyria nor Ekallatum but the agglomeration of the little city-kingdoms in northern Mesopotamia
  31. ↑ Düring, Bleda S. (30. jaanuar 2020). The Imperialisation of Assyria: An Archaeological Approach (inglise). Cambridge University Press. Lk 41. ISBN 978-1-108-47874-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. Between 1500 and 1200 BCE Assyria successfully transformed from a relatively insignificant small city state into one of the great powers of the Amarna Age
  32. ↑ Bryce, Trevor (2009). The Routledge Handbook of the Peoples and Places of Ancient Western Asia: From the Early Bronze Age to the Fall of the Persian Empire (inglise). Taylor & Francis. Lk 60, 67. ISBN 978-0-415-39485-7. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. Early in 1st millennium ,the city, now called Arbela (Assyrian Arbail) became part of the Neo-Assyrian Empire. p.60. and "Arrapha was incorporated into Assyria after the destruction of Mitanni. p.67
  33. ↑ Bang, Peter Fibiger; Scheidel, Walter (31. jaanuar 2013). The Oxford Handbook of the State in the Ancient Near East and Mediterranean (inglise). OUP USA. Lk 138. ISBN 978-0-19-518831-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021. during 1360-1100 BCE Assyria rose to power and transitioned from a city state to empire
  34. ↑ Tinney, Steve; Sonik, Karen (17. mai 2019). Journey to the City: A Companion to the Middle East Galleries at the Penn Museum (inglise). University of Pennsylvania Press. Lk 251. ISBN 978-1-931707-14-5. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  35. ↑ Bang, Peter Fibiger; Bayly, C. A.; Bayly, Vere Harmsworth Professor of Imperial and Naval History C. A.; Scheidel, Professor of Classics and by Courtesy History Walter; Scheidel, Walter (16. detsember 2020). The Oxford World History of Empire: Volume Two: the History of Empires (inglise). Oxford University Press. Lk 82–3. ISBN 978-0-19-753276-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  36. ↑ Bonatz, Dominik (1. aprill 2014). The Archaeology of Political Spaces: The Upper Mesopotamian Piedmont in the Second Millennium BCE (inglise). Walter de Gruyter. Lk 73–4. ISBN 978-3-11-026640-5. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  37. ↑ SMEA (itaalia). Edizioni dell'Ateneo & Bizzari. 1984. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  38. ↑ Llop, Jaume. "The Development of the Middle Assyrian Provinces". Altorientalische Forschungen, 2012, 39(1):87-111.
  39. ↑ Postgate, Nicholas (13. jaanuar 2014). Bronze Age Bureaucracy: Writing and the Practice of Government in Assyria (inglise). Cambridge University Press. Lk 98. ISBN 978-1-107-51327-3. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  40. ↑ Lacheman, Ernest René (1981). In Honor of Ernest R. Lacheman on His Seventy-fifth Birthday, April 29, 1981 (inglise). Eisenbrauns. Lk 11. ISBN 978-0-931464-08-9. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  41. ↑ Barton, George Aaron (1902). A sketch of Semitic origins: social and religious. The Macmillan Company. Lk 262. ishtar shrine arbela.
  42. ↑ Chahin, M. (2001). The Kingdom of Armenia: A History (inglise). Psychology Press. Lk 90. ISBN 978-0-7007-1452-0. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  43. ↑ Dandamaev, M. A. (1989). A Political History of the Achaemenid Empire (inglise). BRILL. Lk 43. ISBN 978-90-04-09172-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  44. ↑ Joseph, John (2000). The Modern Assyrians of the Middle East: A History of Their Encounter with Western Christian Missions, Archaeologists, and Colonial Powers (inglise). BRILL. Lk 8. ISBN 978-90-04-11641-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  45. ↑ Anabasis III.IV.10-11.
  46. ↑ Mclachlan, Keith (10. november 2016). The Boundaries of Modern Iran (inglise). Routledge. ISBN 978-1-315-39936-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  47. ↑ Marciak, Michał (17. juuli 2017). Sophene, Gordyene, and Adiabene: Three Regna Minora of Northern Mesopotamia Between East and West (inglise). BRILL. Lk 278–81. ISBN 978-90-04-35072-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  48. ↑ Wills, Lawrence M., toim (14. november 2002), "The Royal Family of Adiabene", Ancient Jewish Novels: An Anthology, Oxford University Press, lk 213–226, DOI:10.1093/0195151429.003.0010, ISBN 978-0-19-515142-8
  49. ↑ Tameanko, M. 2005: 'Adiabene, the Ancient Jewish Kingdom, and its Coins' Shekel 38, 16–25.
  50. ↑ Frye, Richard Nelson (1984). (1984). The History of Ancient Iran. C.H.Beck. Lk 222. ISBN 978-3-406-09397-5.
  51. ↑ Encyclopaedia Iranica (inglise). Routledge & Kegan Paul. 1985. Lk 459. ISBN 978-0-7100-9090-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  52. ↑ Crone, Patricia (28. juuni 2012). The Nativist Prophets of Early Islamic Iran: Rural Revolt and Local Zoroastrianism (inglise). Cambridge University Press. Lk 63. ISBN 978-1-139-51076-9. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  53. ↑ Daviau, P. M. Michèle; Weigl, Michael; Wevers, John W. (1. juuni 2001). The World of the Aramaeans: Studies in Honour of Paul-Eugène Dion, Volume 3 (inglise). A&C Black. Lk 171. ISBN 978-0-567-63737-6. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  54. ↑ Bābak (PDF). in: Encyclopaedia of Islam, THREE, Edited by: Kate Fleet, Gudrun Krämer, Denis Matringe, John Nawas, Everett Rowson. Lk 82. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 21. aprill 2021. Vaadatud 21. aprillil 2021.
  55. ↑ Houtsma, M. Th (1993). E. J. Brill's First Encyclopaedia of Islam, 1913-1936 (inglise). BRILL. Lk 1136. ISBN 978-90-04-09790-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  56. ↑ Morony, Michael G. (2005). Iraq After the Muslim Conquest (inglise). Gorgias Press. Lk 264. ISBN 978-1-59333-315-7. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  57. ↑ Dahlman, C. (2002). "The Political Geography of Kurdistan". Eurasian Geography and Economics. 43 (4): 271–299 [p. 286]. DOI:10.2747/1538-7216.43.4.271. S2CID 146638619.
  58. ↑ Eskander, Saad (2000). "Britain's Policy in Southern Kurdistan: The Formation and Termination of the First Kurdish Government, 1918-1919". British Journal of Middle Eastern Studies. 27 (2): 139–163 [pp. 151, 152, 155, 160]. DOI:10.1080/13530190020000501. S2CID 144862193.
  59. ↑ Harris, G. S. (1977). "Ethnic Conflict and the Kurds". Annals of the American Academy of Political and Social Science. 433 (1): 112–124 [p. 118]. DOI:10.1177/000271627743300111. S2CID 145235862.
  60. ↑ Saedi, Michael J. Kelly (2008). Ghosts of Halabja: Saddam Hussein and the Kurdish genocide. Westport, Conn.: Praeger Security International. Lk 18. ISBN 978-0-275-99210-1. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2016. Vaadatud 12. oktoobril 2015.
  61. ↑ Hassanpour, Amir (1992). Nationalism and Language in Kurdistan, 1918-1985 (inglise). Mellen Research University Press. Lk 119. ISBN 0-7734-9816-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2023. Vaadatud 4. mail 2021.
  62. ↑ O'Ballance, Edgar (1973). The Kurdish Revolt, 1961–1970. Hamden: Archon Books. ISBN 0-208-01395-4.
  63. ↑ Pollack, Kenneth M. (2002). Arabs at War. Lincoln: University of Nebraska Press. ISBN 0-8032-3733-2.
  64. ↑ Harris, G. S. (1977). "Ethnic Conflict and the Kurds". Annals of the American Academy of Political and Social Science. 433 (1): 112–124 [pp. 118–120]. DOI:10.1177/000271627743300111. S2CID 145235862.
  65. ↑ "Introduction: GENOCIDE IN IRAQ: The Anfal Campaign Against the Kurds (Human Rights Watch Report, 1993)". Hrw.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2010. Vaadatud 28. detsembril 2010.
  66. ↑ "A Chronology of U.S.-Kurdish History", PBS. Retrieved 20 Aug 2011.
  67. ↑ "Page 9 – The Internally Displaced People of Iraq" (PDF). The Brookings Institution–SAIS Project. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. mai 2013. Vaadatud 22. augustil 2012.
  68. ↑ Harris, G. S. (1977). "Ethnic Conflict and the Kurds". Annals of the American Academy of Political and Social Science. 433 (1): 112–124 [p. 121]. DOI:10.1177/000271627743300111. S2CID 145235862.
  69. ↑ Eva Savelsberg, Siamend Hajo, Irene Dulz. Effectively Urbanized – Yezidis in the Collective Towns of Sheikhan and Sinjar. Etudes rurales 2010/2 (n°186). ISBN 978-2-7132-2295-5
  70. ↑ Farouk-Sluglett, M.; Sluglett, P.; Stork, J. (juuli–september 1984). "Not Quite Armageddon: Impact of the War on Iraq". MERIP Reports: 24.
  71. ↑ Prof. Rimki Basu. International Politics: Concepts, Theories and Issues:p103. 2012.
  72. ↑ "Death Clouds: Saddam Hussein's Chemical War Against the Kurds". Dlawer.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuli 2011. Vaadatud 28. detsembril 2010.
  73. ↑ "Human Rights Watch Report About Anfal Campaign, 1993". Hrw.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2010. Vaadatud 28. detsembril 2010.
  74. ↑ Fawcett, L. (2001). "Down but not out? The Kurds in International Politics". Review of International Studies. 27 (1): 109–118 [p. 117]. DOI:10.1017/S0260210500011098. S2CID 146771496.
  75. ↑ Leezenberg, M. (2005). "Iraqi Kurdistan: contours of a post-civil war society" (PDF). Third World Quarterly. 26 (4–5): 631–647 [p. 636]. DOI:10.1080/01436590500127867. S2CID 154579710. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 7. märts 2020. Vaadatud 17. detsembril 2019.
  76. ↑ Barkey, H. J.; Laipson, E. (2005). "Iraqi Kurds And Iraq's Future". Middle East Policy. 12 (4): 66–76 [p. 67]. DOI:10.1111/j.1475-4967.2005.00225.x.
  77. ↑ Stansfield, G. R. V. (2003). Iraqi Kurdistan: Political Development and Emergent Democracy. New York: Routledge. Lk 96. ISBN 0-415-30278-1.
  78. ↑ Gunter, M. M.; Yavuz, M. H. (2005). "The continuing Crisis In Iraqi Kurdistan". Middle East Policy. 12 (1): 122–133 [pp. 123–124]. DOI:10.1111/j.1061-1924.2005.00190.x.
  79. ↑ Stansfield, G.; Anderson, L. (2004). The Future of Iraq: Dictatorship, Democracy, or Division?. New York: Palgrave Macmillan. Lk 174. ISBN 1-4039-6354-1.
  80. ↑ Leezenberg, M. (2005). "Iraqi Kurdistan: contours of a post-civil war society" (PDF). Third World Quarterly. 26 (4–5): 631–647 [p. 639]. DOI:10.1080/01436590500127867. S2CID 154579710. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 7. märts 2020. Vaadatud 17. detsembril 2019.
  81. ↑ Abdulrahman, Frman. "Kurds Reluctant to Send Troops to Baghdad". IWPR Institute for War & Peace Reporting. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2010. Vaadatud 28. detsembril 2010.
  82. ↑ Zadeh, Yoosef Abbas; Kirmanj, Sherko (2017). "The Para-Diplomacy of the Kurdistan Region in Iraq and the Kurdish Statehood Enterprise". Middle East Journal. 71 (4): 588. ISSN 0026-3141. JSTOR 90016497.
  83. ↑ Kharroub, Tamara. "The Quiet Kurdish Rivalry over Iraq's Presidency". Arab Center Washington DC (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2022. Vaadatud 25. mail 2022.
  84. ↑ "Iraqi Kurd leader threatens secession unless power share demands met". Al Arabiya. 26. aprill 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2014. Vaadatud 15. augustil 2016.
  85. ↑ Coles, Isabel (18. november 2012). "Iraqi Kurdish leader says region will defend itself". Reuters. Vaadatud 1. mail 2016.
  86. ↑ Tawfeeq, Mohammed (16. november 2012). "Two dead, 10 wounded after Iraqi, Kurdish forces clash in northern Iraq". CNN. Vaadatud 1. mail 2016.
  87. ↑ Agence France Presse (1. juuli 2014). "Kurdish Leader: We Will Vote For Independence Soon". Business Insider. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2017. Vaadatud 1. juulil 2014.
  88. ↑ "The tide is finally turning for the Kurds – Especially in Turkey". Business Insider. 3. juuli 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2014. Vaadatud 5. juulil 2014.
  89. ↑ "Tensions mount between Baghdad and Kurdish region as Kurds seize oil fields". Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuli 2014. Vaadatud 11. juulil 2014.
  90. ↑ {{cite web |last=Arun |first=Neil |url=https://www.bbc.co.uk/news/world-middle-east-28711493 |title=BBC News – Iraq conflict: Why Irbil matters |publisher=Bbc.co.uk |date=1970-01-01 |access-date=2014-08-09 |archive-url=https://web.archive.org/web/2014080917
  91. ↑ Gutman, Roy (5. september 2014). "Kurdish leaders are postponing plans for a referendum on independence and say they instead will devote their efforts to forging a new Iraqi government". The Toronto Star. ISSN 0319-0781. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. märts 2016. Vaadatud 30. märtsil 2016.
  92. ↑ McLEARY, PAUL (20. november 2014). "House Republican Wants To Work Around Baghdad, Arm the Kurds". www.defensenews.com. Gannett. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. november 2014. Vaadatud 20. novembril 2014.
  93. ↑ By Rudaw. "Barzani: Time is ripe for referendum; Kurdish independence brings the region peace". Rudaw. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. oktoober 2018. Vaadatud 29. oktoobril 2018.
  94. ↑ "Barzani: Kurdistan will hold referendum before October". Kudistan24. Märts 23, 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga juuni 17, 2016. Vaadatud juunil 25, 2016.
  95. ↑ "Kurdistan will hold independence referendum in 2017, senior official". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2017. Vaadatud 2. aprillil 2017.
  96. ↑ "Massive 'yes' vote in Iraqi Kurd independence referendum". Rappler. 27. september 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. oktoober 2021. Vaadatud 11. augustil 2020.
  97. ↑ "Iraqi forces seize oil city Kirkuk from Kurds in bold advance". Reuters. 17. oktoober 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2018. Vaadatud 11. augustil 2017.
  98. ↑ "Iraq's Kurdistan says to respect court decision banning secession". Reuters. 14. november 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. august 2020. Vaadatud 11. augustil 2020.
  99. ↑ Nicola Degli Esposti (2021) The 2017 independence referendum and the political economy of Kurdish nationalism in Iraq, Third World Quarterly, 42:10, 2317-2333, doi:10.1080/01436597.2021.1949978
  100. ↑ "A House Divided: Can Kurdistan preserve its Autonomy?". Washington Institute. “These rulings come as the latest in a series of developments reshaping the relationship between Erbil and Baghdad since the 2017 Kurdish independence referendum signalled a turning point for KRG autonomy. Since this failed bid at complete independence from Baghdad, there has been a gradual but consistent erosion of self-governance in the KRI.”
  101. ↑ "Iraqi court decisions divide Kurdistan's ruling parties". Rudaw. “The KDP’s politburo said that the court ruling was a continuation of its “unconstitutional rulings against the Kurdistan Region in the past four years” and an attempt to “return Iraq to a centralized system.”
  102. ↑ "In letter to Biden, Barzani warns of Iraqi Kurdistan's collapse, urges mediation". Al Monitor. Barzani wrote, “I write to you now at another critical juncture in our history, one that I fear we may have difficulty overcoming. …[W]e are bleeding economically and hemorrhaging politically. For the first time in my tenure as prime minister, I hold grave concerns that this dishonorable campaign against us may cause the collapse of … the very model of a Federal Iraq that the United States sponsored in 2003 and purported to stand by since.”
  103. ↑ "Cultural Orientation Resource Center". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2001. Vaadatud 22. oktoobril 2008.{{cite web}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
Ajalugu
Territoorium
Valitemine ja poliitika
Majandus
Kultuur
Hümn · Lipp · Kurdid
Julgeolekujõud
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lõuna-Kurdistan&oldid=6908571"