Mine sisu juurde

Léon Blum

Allikas: Vikipeedia
Léon Blum 1936. aastal

André Léon Blum (9. aprill 1872 Pariis – 30. märts 1950 Jouy-en-Josas) oli Prantsuse jurist, kirjanduskriitik ja poliitik, kolmekordne Prantsusmaa peaminister (1936–1937, 1938, 1946–1947).

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus ja õpingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis keskklassi kuuluvasse assimileerunud juudi perekonda, isa oli kaupmees. Peres peeti au sees Prantsusmaa vabariiklike väärtusi. Ta ise ei olnud eriti usklik, kuid oli alati väga uhke oma juudi päritolu üle. Teda mõjutasid rohkem Prantsuse valgustusajastu ratsionalistlikud ja antiklerikaalsed ideed, kui judaism. Ta pidas end alati nii prantslaseks, kui ka juudiks ning ta tundis erilist uhkust Prantsuse revolutsiooni pärandi üle, mis tema jaoks tähistas kodanikuühiskonna ja ilmaliku ühiskonna algust, kus religioonil polnud tähtsust. Ta kirjutas, et juudina kuulus ta "rassi, mis võlgnes Prantsuse revolutsioonile vabaduse ja võrdsuse, mida ei saa kunagi unustada".[1]

Õppis esmalt Charlemagne'i lütseumis, kuid tänu õppeedukusele viidi üle elitaarsesse Henri IV lütseumisse. 1890. aastal astus Prantsusmaa prestiižikaimasse ülikooli École normale supérieure'i ja saavutas seal suurepäraseid tulemusi, kuid langes aasta hiljem välja ja astus Pariisi ülikooli õigusteaduskonda, saades 1894. aastal diplomi nii õigusteaduse, kui kirjanduse alal.[2][3]

Riigiametnik ja kirjanduskriitik

[muuda | muuda lähteteksti]

1895. aastal sooritas riigiametniku eksamid Prantsumaa kõrgeima halduskohtu - Riiginõukogu juures ning asus Riiginõukogu juures tööle (algul audiitorina, siis palvete läbivaatajana ning alates 1910. aastast valitsuskomissarina (kohtu tippjurist, kes valmistas ette kohtumaterjalid)), kust lahkus 1919. aastal saades Auleegioni roseti ja eluaegse pensioni. Hilisem Prantsusmaa välisminister Georges Bonnet imetles tema esinemisi: "Leon Blum oli briljantne valitsuskomissar.[...] Tema järeldusi imetleti nii vormi elegantsuse, kui peene ja läbitungiva arutlusjõu pärast." Blumi soovitused kohtule said osaks Prantsusmaa permanentsest haldusjurisprudentsist ja on Prantsusmaa ülikoolides tänini õppevahendina kasutusel.[4]

1892. aastast kirjutas kirjandusarvustusi ajakirjale "La Revue Blanche", saades kuulsaks Pariisi intellektuaalsetes ringkondades. Samuti kirjutas ta luulet ajakirjadele "La Conque" ja "Le Banquet." Blumi mõjutas suuresti Stendhal ja temast sai üks maailma juhtivaid Stendhali eksperte.[5]

1896. aastal abiellus Pariisi Suures Sünagoogis Lise Blochiga. 1897. aasta septembrist alates võitles spionaažis süüdimõistetud juudi rahvusest Prantsuse armee kapteni Alfred Dreyfus'i süütuks mõistmise eest. Siis algas ka tema huvi sotsialismi vastu, mis edendas internatsionalismi ja ilmalikkust. Ta veendus, et antisemitismi õhutasid suuresti katoliku kirik ja ülemklass töö ning sotsialism Prantsusmaal lõpetaks antisemitismi igaveseks.[6] 1897. aastast algas tema lähedane sõprus Prantsuse reformistlike sotsialistide juhi Jean Jaurès'iga.[7] 1904. aastal osales sotsialistliku päevalehe "L'Humanité" asutamises ja liitus Tööliste Internatsionaali Prantsuse sektsiooniga (SFIO), kus temast sai SFIO peamine teoreetik.[8] Kuid juba 1905. aastal lahkus "L'Humanité" juurest ja kaugenes SFIO-st, andes viimasele peamiselt õigusabi. Poliitikast taganemise põhjusteks oli hirm ohverdada mugavat elu, mis oli jagatud riiginõukogu ja teatrietenduste vahel; tema naise vastuseis, kes ei jaganud tema poliitilisi vaateid; ja pettumust nähes, kuidas SFIO organiseerus Guesde'i dogmaatilise ja revolutsioonilise marksismi, mitte aga Jaurèsi humanistliku ja reformistliku sotsialismi ümber.[9]

Aastatel 1905–1907 kirjutas ta tolle aja kohta väga vastuolulise ja palju kõneainet pakkunud kriitilise essee „Du Mariage” 19. sajandi lõpu traditsioonilise abielu probleemidest, arvestades selle religioosset ja majanduslikku tausta ning tugevat rõhuasetust naistele, kes peavad hoidma oma neitsilikkust abielupäevani. Tema väitel peaksid nii mehed, kui naised nautima "polügaamse" vaba seksuaalelu perioodi, et kogeda hilisemas abielus küpsemat ja stabiilsemat suhet: "Nii meeste kui ka naiste jaoks peab seikluslik elu eelnema abielule, instinkti elu peab eelnema mõistuse elule".[10] Ta sattus katoliiklike ja parempoolsete ringkondade avaliku rünnaku objektiks.[11] 14. oktoobril 1912 pidas mõõgaduelli näitekirjanik Pierre Veberiga, kes protesteeris Blumi kohaloleku vastu oma näidendi peaproovil Théâtre des Artsis.[12] Duell lõppes Veberi haavata saamisega ja võeti filmilindile.[13]

Aastatel 1905–1914 kujunes ta tuntud ja lugupeetud draamakriitikuks. Tema kirjutisi avaldasid laia lugejaskonnaga väljaanded nagu "La Grande Revue", "Comœdia" ja "Le Matin." See tegi temast teatrielu vaatleja, keda näitekirjanikud nii ihaldasid, kui ka kartsid.[14]

Poliitik (kuni 1936)

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkedes vabastati ta lühinägelikkuse tõttu sõjaväest, ühtlasi loobus ta siis oma kirjanduslikest ambitsioonidest.[15] Augustist 1914 detsembrini 1916 oli Prantsusmaa valitsuse avalike tööde ministri Marcel Sembati kabinetiülem. 1917. aasta aprillis tervitas ta USA astumist Esimesse maailmasõtta, mida ta kujutas kui võitlust Saksamaa militaristliku monarhia ja Prantsuse demokraatliku vabariigi vahel. 1917. aastal sai temast Sotsialistliku Partei "tsentristliku" rühmituse juht, mis toetas sõja jätkamist, kuid oli mitmes mõttes ideoloogiliselt sõjavastasele rühmitusele lähemal. 1917. aasta novembris mõistis ta hukka bolševike riigipöörde Venemaal.[16] 1919. aastal ründas ta Versailles' rahulepingut, mida ta nimetas liitlasvägede põhimõtete "eitamiseks ja reetmiseks".[17]

1919. aastal valiti Prantsusmaa Sotsialistliku Partei täitevkomitee esimeheks. 1919. aasta novembris valiti Pariisi esindajana Rahvusassambleesse kuhu ta jäi Kolmanda Vabariigi lõpuni 1940. aasta juunis.

1920. aasta sügisel mõistis Kominterni juht Grigori Zinovjev avalikus kirjas "kõigile Prantsuse sotsialistidele ja proletaarlastele" kõige ägedamalt hukka Prantsuse sotsialistide juhid Esimese maailmasõja toetamise eest. Uskudes, et "head diktatuuri" pole olemas, oli Blum vastu osalemisele Kominternis ja võitles jõuliselt Zinovjevi tingimuste aktsepteerimise vastu.[18] 1922. aasta kõnes väljendas Blum oma lahkarvamust kommunismiga, öeldes, et Venemaa bolševike režiim ei ole "proletariaadi diktatuur", vaid pigem "diktatuur proletariaadi üle".[19] Kogu 1920. aastate jooksul pidas Blum oma peamisteks konkurentideks Prantsuse kommuniste ja seetõttu võttis ta sõnavõttudes sageli äärmuslikuma vasakpoolse hoiaku, kui ta tegelikult oli, püüdes takistada sotsialistlike valijate üleminekut kommunistide poolele.[20]

1920-1930ndatel juhtis SFIO tegevust. Oma korraliku ülikonna ja näpitsprillidega ei mõjunud ta visuaalselt veenvana töölisklassi juhina, kuid ta oli suurepärane oraator ja pälvis oma kaasvõitlejate lugupidamise südikuse eest kommunistide solvangutele ja vägivallaähvardustele vastu astuda.[21] Kuna kommunistid võtsid oma kontrolli alla juhtiva sotsialistliku ajalehe "L'Humanité" võttis Blum 6. aprillil 1921 endale ajalehe "Le Populaire" olles selle toimetaja.[22] Läbi 1920ndate ja 1930ndate esimesel poolel tegi ta koostööd vasaktsentristliku Radikaalse Parteiga, kuid hoidus nendega koos valitsust moodustamast kartes oma toetajaskonna osalist nihkumist kommunistide poolele. Ta pooldas lepituspoliitikat Saksamaaga ja diplomaatiliste suhete sõlmimist N Liiduga.[23] Ka pärast natside võimuletulekut 1933. aastal Saksamaal ei toetanud ta Prantsusmaa kaitsekulutuste tõstmist väites, et parim viis Hitleriga suhtlemiseks oli Prantsusmaa desarmeerimine samale tasemele, nagu Versailles' rahu oli Saksamaa desarmeerinud, mis tema arvates lõpetaks igasuguse Saksamaa poolse ohu.[24] Kui 6. veebruaril 1934 äärmusparempoolsed ründasid Prantsusmaa parlamendihoonet, muutis ta oma seisukohti ja leidis, et peavaenlane on nüüd fašism.[25] 7. veebruaril 1934 tegi ta Radikaalsele Parteile ettepaneku luua liit fašistide vastu. 27. juulil 1934 sõlmis Blum kommunistidega pakti antifašistliku platvormi loomiseks.[26] Samas valis ta vastuolulise seisukoha, toetades desarmeerimist, kui parimat viisi rahu saavutamiseks, väites samal ajal, et ta on fašistlike riikide agressiooni vastu.[27]

Peaminister (1936-1937 ja 1938)

[muuda | muuda lähteteksti]

14. juulil 1935 moodustas ta koos radikaalide ja kommunistidega Rahvarinde,[28] mis saavutas 1936. aasta mais toimunud parlamendivalimistel ülekaaluka võidu. Temast sai esimene sotsialistist ja juudist peaminister Prantsusmaa ajaloos. Esmakordselt oli valitsuskabinetis kolm naist väiksemates rollides, kuigi naistel ei olnud hääleõigust. Valitsusse kuulus 20 sotsialisti, 13 radikaali ja kaks sotsialistlikku vabariiklast. Kommunistid toetasid valitsust, kuid ei osalenud valitsuses.[29][30]

7. juunil 1936 sõlmis ta ametiühingutega nn. Matignoni lepingud, mis kehtestasid streigiõiguse, neljakümnetunnise töönädala, riigiteenistujate palkade tõstmise ja kahe nädala tasustatud puhkuse. Palgad tõusid järsult, kahe aastaga tõusis riigi keskmine palk 48 protsenti, kuid ka inflatsioon oli 46%.[31] Kohustuslik kooliiga tõsteti 14. aastale, keskkoolidest kaotati õppemaks, Pariisi politsei sai uue peadirektori ja Prantsusmaa Pank uue presidendi. Loodi spordi ja vaba aja sekretariaat.[32]

Enne peaministriks saamist toimus 13. veebruaril 1936 tema vastu jõhker rünnak, kui antisemiitide ja rojalistide rühmitus Camelots du Roi tiris ta autost välja ja peksis poolsurnuks. Võimule tulles saatis ta laiali äärmusparempoolsed fašistlikud liigad. Rahvarinde vastu võitlesid omakorda aktiivselt parempoolsed ja äärmusparempoolsed liikumised, mis kasutasid Blumi ja teiste juudi ministrite vastu sageli antisemiitlikke solvanguid. 16. märtsil 1937 puhkesid Pariisi Clichy linnaosas verised kokkupõrked tema pooldajate ja vastaste vahel, kus politsei avas tule meeleavaldajate pihta. Hukkus 6 ja sai haavata ligi 300 inimest, kaks politseinikku surid hiljem saadud vigastustesse ja 255 korrakaitsjat said vigastada.[33][34]

1936. aasta juulis puhkenud Hispaania kodusõjas üritas ta algul abistada vabariiklasi, kuid Suurbritannia vastuseisu tõttu lõpetas selle peatselt. Ta kartis ka sõja levikut Prantsusmaa pinnale. Ta püüdis parandada suhteid Saksamaaga, et vältida sõda (Hitler keeldus temaga kategooriliselt kohtumast)[35], püüdes samal ajal tugevdada Prantsusmaa liite ja sõlmida liit Suurbritanniaga.[36] Vastuseisuks Saksamaale tegi ta lähenemiskatse Itaaliale, mis lükati viimase poolt tagasi.[37]

1936. aasta septembris võttis valitsus vastu Prantsuse armee ümberrelvastumise programmi, relvatööstus oli juba riigistatud. Kuid juba 1937. aasta veebruariks ületasid esialgsed kaitsekulutused kaugelt kogu programmi lõplikuks kogusummaks kavandatud 14 miljardit franki. Oli selge, et samaaegselt ei saa ellu viia nii ulatuslikku sotsiaal-, kui sõjareformi. Tema suutmatus saada Prantsuse Senati heakskiitu veel viie miljardi frangi suurusele riigilaenule 1937. aasta juunis ajendas teda tagasi astuma.[38]

Tema teine ametiaeg peaministrina kestis 13. märtsist 10 aprillini 1938. Selle jooksul jõudis ta saata Hispaania vabariiklastele relvastust, sealhulgas raskesuurtükke. 15. märtsil 1938 tegi ta valitsusistungil ettepaneku, et Prantsusmaa sekkuks vabariiklaste poolel Hispaania kodusõtta, mis enamuse valitsusliikmete poolt tagasilükati.[39][40] Ta koostas 1938. aasta alguses uue relvastusplaani, mis oli tema sõnul "analoogne Venemaa viisaastakuplaanide või Göringi nelja-aastaplaanidega". See lükati Senatis 5. aprillil 1938 tagasi, mis sundis teda peaministri kohalt tagasi astuma.[41] Üldiselt ollakse nõus, et alguses tekitas Blumi juhitud Rahvarinde valitsus vasakpoolsetes tohutut elevust ja ootusi, kuid lõpuks ei suutnud see oma lubadust täita.[42]

Poliitik (1938-1940)

[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1938 alustas Suurbritannia konservatiivist parlamendiliige Winston Churchill Blumiga kirjavahetust, milles ta julgustas teda toetama taasrelvastumist ja vastu seisma leppimisele Saksamaaga.[43] Müncheni kokkuleppe hääletusel saadikutekojas 4. oktoobril 1938 hääletas ta kokkuleppe poolt. Ta rääkis parlamendis: „See sügavalt tunnetatud ja kirglik rahuloov ei saa panna rahvast kõike aktsepteerima; vastupidi, see tugevdab otsusekindlust võidelda, ohverdada end vajadusel iseseisvuse ja vabaduse nimel, see ei kaota õiglase ja ebaõiglase vahet.“ [44] Järgnevatel kuudel muutus ta Saksamaaga lepituspoliitika suhtes kriitilisemaks.[45] Sotsialistliku Partei kongressil Montrouge'is 1938. aasta detsembris kutsus ta oma parteid üles loobuma patsifismist ja toetama Prantsusmaa taasrelvastumist. Ta teatas, et ei soovi sõda, kuid pooldab taasrelvastumist, et vältida „kohutavat valikut alistumise ja sõja vahel“. Ta pooldas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu liitu Saksamaa vastu.[46] Ta mõistis 23.08.1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti teravalt hukka, kirjutades: "Vaevalt suudaks keegi näidata suuremat julgust, põlgust maailma arvamuse vastu ja avaliku moraali eiramist."[47]Seejärel kutsus ta Prantsuse kommuniste Kominternist lahku lööma, kutsudes neid üles "taas vabadeks meesteks saama", lõpetades Moskva käskude täitmise.[48]

Teise maailmasõja puhkedes hääletas ta 2. septembril 1939 valitsusele sõjakrediitide eraldamise poolt ja kutsus valitsust Poolale appi minema.[49] Talvesõja ajal kiitis ta Soomet vapruse eest Nõukogude Liidule vastu hakata.[50]Ta kritiseeris lääneriikide "kummalist sõda" 1939-1940, kus tegelikku sõjategevust ei alustatud.[51]

Sõda (1940-1945)

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa vägede lähenedes Pariisile juunis 1940, põgenes ta Bordeaux'sse, kuhu saabus ka Prantsusmaa valitsus. Politsei käskis Blumil enda turvalisuse huvides Bordeaux'st lahkuda, kuna paremäärmuslased marssisid tänavatel ja mõistsid hukka kõik, keda nad pidasid Saksamaale sõja kuulutamise eest vastutavaks, mistõttu ta suundus Toulouse'i, kus elas Vincent Aurioli juures.[52] Vaherahu sõlmimist 22. juunil mäletas ta, kui üht oma elu mustemat päeva, nagu ta meenutas: "Lugesin sõna otseses mõttes, oma silmi uskumata".[53] Ta pidas vaherahu eriti "jäledaks", kuna see nõudis Prantsuse politseilt kõigi Prantsusmaal elavate natsivastaste saksa ja austria pagulaste kokkukogumist ja Reichi tagasisaatmist, mis tema sõnul rikkus Prantsuse traditsioonilist varjupaiga andmise tava. Üks tema sõpradest, Rudolf Hilferding, silmapaistev juudi rahvusest sotsiaaldemokraatlik juht, kes oli 1933. aastal Prantsusmaale põgenenud, arreteeriti Prantsuse politsei poolt vaherahu tingimuste kohaselt ja saadeti Saksamaa vahi alla, kus ta surnuks peksti.[54]

4. juulil 1940 saabus ta Vichy'sse kuhu kogunes Prantsusmaa parlament. Samal päeval pidas ta ägeda sõnavahetuse uue Vichy valitsuse tulevase peaministri Pierre Lavaliga. Ta märkis, et tundis Lavali alates 1915. aastast, kuid sel päeval 1940. aastal oli ta teda näinud nagu ei kunagi varem, kuna Laval oli "uskumatust uhkusest paistes...jagamas käske ilma edasikaebamiseta...proovides end nähtavalt despoodi rollis". 8. juulil 1940 kutsus Blum kokku kõigi sotsialistlike saadikute ja senaatorite kohtumise, et arutada, kuidas Lavali põhiseaduslikele muudatustele vastu seista.[55] 9.–10. juulil Vichy Grand Casinos toimunud Rahvusassamblee mõlema koja ühisistungil, kus arutati põhiseaduse muutmise taotlust, oli Laval altkäemaksuga paljud sotsialistlikud saadikud ja senaatorid enda poole ostnud. Oma 9. juulil peetud peakõnes väitis Laval, et rahvarinne oli Prantsusmaad nõrgestanud sedavõrd, et see põhjustas 1940. aasta lüüasaamise. Kõigi kohalviibijate pilgud pöördusid Blumi poole, kes otsustas mitte anda vastulauset olles sel päeval nähtust, eriti oma fraktsiooni korruptsioonist, liiga murtud.[56] 10. juulil hääletas ta põhiseaduse muutmise taotluse vastu kuuludes nende 80 parlamendiliikme hulka, kes keeldusid marssal Pétainile täielike volituste andmisest. Sama parlament, mis oli alates 1936. aastast toetanud Rahvarinde programmi, hääletas ülekaalukalt marssal Philippe Pétaini diktaatoriks nimetamise ja kõigi Prantsuse Kolmanda Vabariigi saavutuste tühistamise poolt.[57]

Pärast seda naasis ta Toulouse'i lähedal asuvasse tallu, kus kuulas BBC prantsuskeelseid saateid.[58] 1940. aasta juulis käskis ta noorel sotsialistlikul poliitikul Daniel Mayeril mitte minna Londonisse de Gaulle'i Vaba Prantsusmaa liikumisega liituma, vaid minna Lõuna-Prantsusmaa okupeerimata tsooni vastupanurühma organiseerima.[59]

15. septembril 1940 arreteeris Prantsuse politsei ta riigireetmise süüdistusega. See toimus suure politseioperatsioonina, kus osalesid kümned relvastatud politseinikud.[60] Esimesed kaks kuud hoiti teda Château de Chazeroni tornis, kus tema kongikaaslased olid Prantsuse Kolmanda Vabariigi tipp-poliitikud ja sõjaväelased Édouard Daladier, Paul Reynaud, Georges Mandel ja kindral Maurice Gamelin. Hiljem kirjutas ta, et tema vangistus Château de Chazeronis oli vähemalt talutav, kuna ta veetis oma päevad memuaare kirjutades ja aknast renessansiaja aedu imetledes. Blum alustas oma memuaare karmi läbikukkumise tunnistamisega, märkides, et tema põlvkond, kes sai täiskasvanuks 1890. aastatel, ei olnud suutnud saavutada ühtegi oma unistust ja lootust, mis neil noore mehe ja naisena olid olnud. 1940. aasta lüüasaamises süüdistas ta Prantsuse kodanlust, väites, et see oli isekas ja väiklane inimene, kes oli huvitatud materialismist ja omakasust, mis oli Prantsusmaa "ära mädanenud".[61]

8. oktoobril 1940 esitati talle ametlik süüdistus riigireetmises ja novembris 1940 saadeti ta Bourassoli lagunenud mõisa, Erinevalt mugavast Château de Chazeronist oli mõis kütteta, seal polnud elektrit ega kraanivett.[62] 9. aprillil 1941 sai ta üle saja sünnipäevatelegrammi silmapaistvatelt ameeriklastelt, kellest silmapaistvaim oli esileedi Eleanor Roosevelt, mis teda väga rõõmustas.[63] 16. oktoobril 1941 teatas marssal Pétain raadiopöördumises Prantsuse rahvale, et Poliitiline Justiitsnõukogu (mille kõik liikmed oli tema poolt ametisse nimetatud) oli Blumi, Daladieri, Reynaud', Mandeli ja Gamelini süüdi mõistnud põhiseadusliku akti seitsmenda artikli rikkumises ning seetõttu mõisteti neile kõigile eluaegne vangistus sõjaväevanglas.[64] 22. novembril 1941 saadeti ta Püreneedes asuvas Fort du Portalet'is.[65] Tänu oma minia Renée Blumi ja oma armukese Jeanne Adèle "Janot" Levylieri külaskäikudele vanglas suutis ta säilitada kontaktid sotsialistlike vastupanurühmitustega nii okupeeritud kui ka okupeerimata tsoonides. Blum toetas algusest peale kindral de Gaulle'i juhitud Vaba Prantsuse liikumist. [66]

Saksamaa suursaadik Vichys Otto Abetz tahtis, et Blumile esitataks süüdistus Saksamaale sõja kuulutamises 1939. aastal, millele Pétain ja tema peaminister admiral Darlan vastu seisid, kuna nad ei suutnud tunnistada Prantsusmaa väidetavat "sõjasüüd". Selle asemel otsustasid Pétain ja Darlan süüdistada Blumi Prantsusmaa sõjaks ettevalmistamata jätmises, mis valmistas Abetzile suurt pettumust.[67]

19. veebruaril 1942 alanud kohtuprotsessil Riomis sai ta süüdistuse riigireetmises, kuna ta "nõrgestas Prantsusmaa kaitset", käskides oma arsenali Hispaaniasse saata, jättes Prantsusmaa jalaväe idarindel Saksamaa vastu raskekahurväe toetuseta. Kohtuprotsessile anti palju avalikkuse tähelepanu ja sellel osales üle 200 ajakirjaniku, nii Prantsusmaalt kui ka välismaalt.[68] Oma avakõnes ründas Blum Prantsusmaa saksameelseid poliitikuid. Just Rahvarinde-eelsed valitsused olid Prantsusmaa kaitsmise unarusse jätmises ning just marssal Pétain oli 1934. aasta suurema osa sõjaminister ja Laval peaminister aastatel 1935–1936. Blum rõhutas tõsiasja, et tema valitsus oli 1936. aasta septembris käivitanud Prantsusmaa ajaloo suurima rahuaegse kaitseprogrammi, mida ta kasutas süüdistuse väidete naeruvääristamiseks, et ta oli Prantsusmaa kaitsmise unarusse jätnud.[69] Kohtuprotsess oli Vichy režiimile nii piinlik, et Saksa saadik Abetz käskis Lavalil see peatada. Kohtuprotsess peatati 14. aprillil 1942 (formaalselt lõpetati see 21. mail 1943) ja Blum saadeti Bourassoli vanglasse.[70] Kohtuprotsess tegi Blumist populaarse kangelase, seda kajastati ohtralt eri riikide ajakirjanduses. Oma 70. sünnipäevaks 9. aprillil 1942 sai ta sünnipäevatelegrammi, millele oli alla kirjutanud 200 silmapaistvat ameeriklast, kusjuures nimekirjas oli esimesena taas esileedi Eleanor Roosevelt. [71]

31. märtsil 1943 saabusid Bourassoli vanglasse SS-ohvitserid, kes võtsid kaasa Gamelini, Blumi, Raynaud, Mandeli ja Daladieri ning saabusid nendega järgmisel päeval Buchenwaldi koonduslaagrisse.[72] Kui vastupanuliikumise rünnakud Prantsusmaal 1944. aasta kevadel intensiivistusid, kirjutas Abetz Hitlerile et "teatud Prantsuse isiksuste, kellel on juutide, gaullistide ja kommunistide suhtes tõeline huvi", hukkamine oli ainus viis vastupanuliikumise peatamiseks. Plaani kiitis Hitler 30. mail 1944 heaks. Abetz soovitas hukata Mandeli, Reynaud', Daladier' ​​ja Blumi kui mehi, kes "vastutasid sõja eest". 28. juunil 1944 mõrvati Pariisis kollaboratsionistlik ajakirjanik Philippe Henriot, mis ajendas Abetzi käskima Blumi, Reynaud', Daladier' ​​ja Mandeli Pariisi tagasi saata ja maha lasta. Haruldase vastuhakuavaldusena kirjutas Laval Abetzile, paludes tal Prantsuse juhid säästa, ja seetõttu viidi Pariisist mahalaskmiseks tagasi ainult Mandel. [73] Nähes sõja kaotamist paigutasid sakslased Blumi kõrgematele vangidele reserveeritud tsooni, kus ta oleks tulevaste alistumisläbirääkimiste jaoks pantvangiks. Tema tulevane naine Jeanne Adèle "Janot" Levylier tuli laagrisse vabatahtlikult tema juurde elama ja nad abiellusid seal.[74]

Kui liitlasväed lähenesid Buchenwaldile, viidi ta Dachau koonduslaagrisse Müncheni lähedal. 26. aprillil 1945 pandi Blum ja tema naine autokolonni, mis viis nad Regensburgi laagrisse.[75] Sõja viimastel nädalatel andis natsirežiim käsu ta hukata, kuid kohalikud laagrivõimud otsustasid korraldust mitte täita.[76]

Poliitik (1945-1950)

[muuda | muuda lähteteksti]

14. mail 1945 naasis Blum Pariisi esimest korda pärast 1940. aastat.[77] 22. septembril 1945 sai ta kohtu alla antud Pierre Lavalilt kirja, milles paluti tal enda kaitseks tunnistusi anda. Blum keeldus Lavali kaitseks tunnistusi andmast, kuid kirjutas siiski kaitsekirja, milles öeldi, et Laval päästis ta 1944. aastal hukkamisest, kui Abetz nõudis tema mahalaskmist.[78]

1946. aasta kevadel tegi kahekuulise visiidi USAsse, kus ta koos majandusteadlase Jean Monnet'ga taotles laenu sõjast laastatud Prantsusmaa ülesehitamiseks. President Truman tervitas Blumi Valges Majas auväärse külalisena ning ta oli peakõneleja Roosevelti esimese surma-aastapäeva tähistamiseks toimunud tseremoonial 12. aprillil 1946.[79] 28. mail 1946 allkirjastas Blum Blumi-Byrnesi lepingu, mis kustutas suure osa Prantsusmaa sõjavõlgadest, mis olid seotud Lend-Lease'i abiga; korraldas USAs ülejääva materjali ostmise soodushinnaga ja andis soodustingimustel krediiti USA tööstusseadmete ostmiseks, et asendada sõjas kaotatud Prantsuse tööstusseadmeid. Prantsusmaa turg avati USA toodangule, sealhulgas USA filmidele.[80] Ta toetas Euroopa ülesehitamise Marshalli plaani ning käskis sotsialistlikel saadikutel ja senaatoritel Rahvusassamblees plaani poolt hääletada.[81]

Tärkavas külmas sõjas toetas ta tingimusteta läänemaailma, väites, et Nõukogude Liidu okupeeritud Ida-Euroopa riikides kehtestatud uued kommunistlikud režiimid ei ole demokraatiad.[82] Pärast sõda asus ta toetama sionismi. Ta toetas Iisraeli riigi loomist ja oli Esimese Araabia-Iisraeli sõja ajal aastatel 1948–1949 tugevalt Iisraelimeelne.[83] Ta pooldas Euroopa föderatsiooni kui parimat lahendust Euroopa probleemidele. Ta kutsus prantslasi üles sakslastele andestama, öeldes, et ta on vastu igasugusele ideele Saksamaa kollektiivsest süüst natsismi eest ja et „midagi viljakat, mitte midagi kestvat ei ehitata vihkamisele ja orjastamisele“.[84]

16. detsembrist 1946 kuni 22. jaanuarini 1947 oli ta kolmandat ja viimast korda Prantsusmaa peaminister juhtides ainult sotsialistidest koosnevat valitsust. Tal õnnestus rakendada mitmeid elukallidust vähendavaid meetmeid.

1948. aasta sügisel läks ta pensionile oma koju Jouy-en-Josas's Versailles' lähedal, kus ta suri 30. märtsil 1950 südamerabandusse. Tema riiklikud matused toimusid 2. aprillil 1950 Place de la Concorde'il.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. lk 5–6
  2. ↑ Louis Bodin et Jean Touchard, , Paris, Armand Colin, 1965 (réimpr. 1985), 294 p.
  3. ↑ Joel Colton. Leon Blum. Humanist in Politics. Alfred A. Knopf: Toronto, 1966. P. 24
  4. ↑ Joel Colton. Leon Blum. Humanist in Politics. Alfred A. Knopf: Toronto, 1966. P. 24
  5. ↑ Birnbaum, Pierre (2015). Léon Blum: Prime Minister, Socialist, Zionist. Yale UP. lk 14.
  6. ↑ Birnbaum, Pierre (2015). Léon Blum: Prime Minister, Socialist, Zionist. Yale UP. lk 27–28
  7. ↑ Serge Berstein, "Léon Blum, un intellectuel en politique", Histoire@Politique, Paris, no 5,‎ février 2008, p. 8
  8. ↑ Joel Colton, Leon Blum: Humanist in Politics, 1987, lk 20.
  9. ↑ Serge Berstein, "Léon Blum, un intellectuel en politique", Histoire@Politique, Paris, no 5,‎ février 2008, p. 8
  10. ↑ Blum, Léon (1990). Du mariage / Léon Blum (in French). Paris: Albin Michel.
  11. ↑ Etienne de Montety. Léon Blum et la question du mariage. Le Figaro. 28.04.2021
  12. ↑ Un duel, un attentat. Le Figaro. 18.10.2012
  13. ↑ https://www.youtube.com/watch?v=KFUpbT8SYUA
  14. ↑ Serge Berstein, "Léon Blum, un intellectuel en politique", Histoire@Politique, Paris, no 5,‎ février 2008, p. 8
  15. ↑ Serge Berstein, "Léon Blum, un intellectuel en politique", Histoire@Politique, Paris, no 5,‎ février 2008, p. 8
  16. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 41
  17. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 47
  18. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 50
  19. ↑ Birnbaum, Pierre (2015). Léon Blum: Prime Minister, Socialist, Zionist. Yale UP. p. 68
  20. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 55
  21. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 60
  22. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 62
  23. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 67-68
  24. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 84-85
  25. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 95
  26. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 96, 103
  27. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 119
  28. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 109
  29. ↑ Jean Lacouture, Leon Blum. New York: Holmes & Meier, 1982, pp. 235–304
  30. ↑ Maurice Larkin, France since the popular front: government and people, 1936–1996. Oxford ; New York : Clarendon Press, 1997. Pp. 45–62
  31. ↑ Larkin, France Since the Popular Front: Government and People, 1936–1996 (1997) pp. 55–57
  32. ↑ I.L.O. Year-Book 1936-1937. Geneva, 1937
  33. ↑ L’Œuvre, 17 mars 1937
  34. ↑ Danielle Tartakowsky, Paris, Publications de la Sorbonne, coll. « Histoire de la France au XIXe-XXe siècle » (no 42), 1997. P. 425
  35. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 214
  36. ↑ Cameron, Elizabeth (1953). "Alexis Saint-Léger-Léger". In Gordon A. Craig & Felix Gilbert (ed.). The Diplomats 1919-1939. Princeton: Princeton University Press. pp. 378–405.
  37. ↑ Sullivan, Barry (1999). "More Than Meets the Eye: The Ethiopian War and the Origins of the Second World War"". In Gordon Martel (ed.). The Origins of the Second World War Reconsidered: A.J.P. Taylor and the Historians. London: Routledge. P. 190
  38. ↑ Martin Thomas ""French Economic Affairs and Rearmament: The First Crucial Months, June–September 1936". Journal of Contemporary History 27#4 (1992) pp: 659–670
  39. ↑ Jean Lacouture, Leon Blum (New York, Holmes & Meier, 1982) p. 349.
  40. ↑ Maiolo, Joseph (2010). Cry Havoc: How the Arms Race Drove the World to War, 1931-1941. New York: Basic Books. P. 252
  41. ↑ Maiolo, Joseph (2010). Cry Havoc: How the Arms Race Drove the World to War, 1931-1941. New York: Basic Books. P. 253
  42. ↑ Wall, Irwin M. (1987). "Teaching the Popular Front". History Teacher. 20 (3): 361–378.
  43. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 306-307
  44. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 318
  45. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 319
  46. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 322-325
  47. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 330
  48. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 336
  49. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 330
  50. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 337
  51. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 343
  52. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 364
  53. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 364
  54. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 365
  55. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 370
  56. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 375-379
  57. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 380
  58. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 385
  59. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 431
  60. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 387
  61. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 387-390
  62. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 391-393
  63. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 396
  64. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 398
  65. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 398
  66. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 431
  67. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 400
  68. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 405
  69. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 410
  70. ↑ Judt, Tony (1998). The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron, and the French Twentieth Century. Chicago: University of Chicago Press. P. 34
  71. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. p. 429
  72. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 436-437
  73. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 439
  74. ↑ "Pour l'amour de Léon Blum" Le Parisien, 9.2.2014
  75. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 441
  76. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 445
  77. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 447
  78. ↑ Birnbaum, Pierre (2015). Léon Blum: Prime Minister, Socialist, Zionist. Pp. 141-142
  79. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 454
  80. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 454
  81. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 467-469
  82. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. Pp. 467-468
  83. ↑ Birnbaum, Pierre (2015). Léon Blum: Prime Minister, Socialist, Zionist. P. 157
  84. ↑ Colton, Joel (1966). Leon Blum: Humanist in Politics. Knopf Doubleday Publishing Group. P. 476
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Léon_Blum&oldid=7230004"