Läänemeremaade Nõukogu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Läänemeremaade Nõukogu (LMN) (inglise Council of the Baltic Sea States (CBSS) on Läänemere-äärsete riikide koostöö tugevdamiseks ja tihendamiseks loodud organisatsioon.

Liikmesriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Asutati 5.–6. märtsil 1992, kui Kopenhaagenis kohtusid Taani ja Saksa välisministrite kutsel Soome, Rootsi, Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Venemaa välisministrid ning Euroopa Komisjoni esindajad. Idee LMN loomisest pärineb Hans-Dietrich Genscherilt ja Uffe Ellemann-Jensenilt, kes soovisid peale külma sõja lõppu tagada Läänemere regiooni tasakaalustatud areng. Välisministrite kohtumise lõppdokumendina kinnitati Kopenhaageni deklaratsioon, mis sai aluseks Läänemeremaade Nõukogu asutamisele. Island liitus Läänemeremaade Nõukoguga 1995. aasta maikuus Gdanskis toimunud välisministrite kohtumisel. 12. liikmena osaleb LMNi töös ka Euroopa Komisjon.

LMNi koostöös osaleb tänaseks päevaks ka 10 vaatlejariiki: Ukraina, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Holland, Slovakkia, Hispaania, Rumeenia ja Valgevene.

Tööorganid[muuda | muuda lähteteksti]

LMNi kõrgeim põhikirjajärgne tööorgan on välisministrite istung, mis toimub iga kahe aasta tagant. 2015. aasta juunis toimus välisministrite kohtumine Eestis. Välisministrite istungite vahelisel ajal korraldab Läänemeremaade Nõukogu tööd Vanemametnike Komitee (VAK, CSO – Committee of Senior Officials), mis koguneb keskmiselt kord kuus. Komitee on peamine institutsioon, mis koordineerib töögruppide tegevust ja keskne organ, kuhu koondub informatsioon regioonis eri valdkondades toimuvast koostööst.

Läänemeremaade valitsusjuhtide tippkohtumised toimuvad kord kahe aasta jooksul. Kohtumised ei ole LMNi ametlik struktuuriline koostisosa, küll aga on need poliitiliseks ja tööalaseks suunaandjaks. Kuna LMNi osa regionaalse koostöö koordineerijana on kasvanud, on suurenemas ka valitsusjuhtide tippkohtumiste määrav roll LMNi arengus ja organisatsiooni töö hindamisel.

Eesistujariigid[muuda | muuda lähteteksti]

LMNi eesistumine toimub aastaste juulikuus algavate ja juunikuuga lõppevate perioodide kaupa. Esimeseks eesistujariigiks oli 1992. aastal Soome. Eesistujariigi välisminister on nõukogu töö poliitiline organiseerija, samuti juhib ta nõukogu tööd. Eesistuja määrab aasta töö põhisuunad oma eesistumisprogrammiga. LMN institutsiooni töö üldise järjepidevuse ja sujuvuse tagamiseks kasutatakse nn troika formaati, mis koosneb eelmisest, ametis olevast ja tulevasest eesistujariigist.

Eesti on olnud Läänemeremaade Nõukogu eesistuja 1993 – 1994, 2003 – 2004 ja viimati 2014 - 2015. Eesti lähtus oma eesistumise prioriteetide välja töötamisel järjepidevusest ja kinnitatud Eesti pikaajalistest prioriteetidest nagu keskkond, inimkaubandus, hariduse ja kultuuri ning muinsuskaitse alane koostöö.

Eesti jaoks on LMN üks paljudest Läänemere piirkonna mitmepoolses valitsustevahelises koostöös tegutsevatest organisatsioonidest. Eesti on LMNi pragmaatilisemaks ja projektipõhisemaks kujundamise üks suuremaid toetajaid. Eesti seisukoht on, et koostöö Läänemere regiooni erinevate koostööformaatide vahel võiks olla nähtavam, rollijaotus selgem ja tegevus koordineeritum. Eestile on oluline LMN-is loodud ja töötav võrgustik ning toimiv poliitilise dialoogi foorum ministrite või valitsusjuhtide kohtumiste raames.

Alaline Sekretariaat [muuda | muuda lähteteksti]

Eesistujariigi abistamiseks loodi 1998. aasta sügisel LMNi Alaline Sekretariaat asukohaga Stockholmis. Sekretariaadi ülesanne on abistada eesistujat tehnilises, organisatoorses ja analüütilises töös. Lisaks süstematiseerib ja säilitab Sekretariaat institutsiooni tegevusega seotud dokumente ja haldab LMNi kodulehekülge http://www.cbss.org.

Koostöösuunad[muuda | muuda lähteteksti]

LMNi olulisemad koostöösuunad võeti vastu Läti eesistumise ajal 2008. aastal, mil käivitus ulatuslik LMNi reformimise programm. Eesmärgiks oli muuta organisatsiooni tegevus efektiivsemaks, enam ekspertide koostööle tuginevaks ning projektipõhiseks, samuti paremini koordineerida koostööd teiste võrgustikega regioonis. 3.-4. juunil 2008 toimunud valitsusjuhtide kohtumisel kinnitati LMNi pikaajalised prioriteedid[1], milleks olid:

  • Keskkond
  • Majanduslik areng
  • Energia
  • Haridus ja kultuur
  • Tsiviilühiskonna turvalisus

Soome eesistumise ajal 2013–2014 reformeeriti seniseid koostöösuundi ning uuteks prioriteetideks seati kolme valdkonna arendamine:[2]

  • regiooni identiteet
  • jätkusuutlikkus
  • tsiviiljulgeolek

Samuti kinnitati Soome eesistumise ajal uued koostöösuunad ja olulisimad elemendid Vilniuse deklaratsiooni elluviimise dokumendis („Visioon Läänemere regiooni arengust kuni 2020“).[3]

Koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

LMN panustab Euroopa Liidu Läänemere strateegia elluviimisse, olles vastutav strateegia kolme prioriteedi eest.[4] LMN teeb koostööd kümne vaatlejariigi ja seitsmeteistkümne organisatsiooni/ strateegilise partneriga.[5][6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Declaration on the reform of the Council of the Baltic Sea Stateshttp://www.am.gov.lv/en/cbss/Summit-CBSS/declaration-on-reform/
  2. Decision by the Council of the Baltic Sea States on the Revision of Long Term Priorities
  3. Vilnius Declaration 2010 on A Vision for the Baltic Sea Region by 2020[1]
  4. http://www.balticsea-region-strategy.eu/
  5. http://www.cbss.org/council-2/cooperation/http://www.balticsea-region-strategy.eu/
  6. http://www.cbss.org/council-2/cooperation/

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]