Läänemeremaade Nõukogu

Allikas: Vikipeedia
Läänemeremaade Nõukogu
Council of the Baltic Sea States
Liikmesriigid
Lühend LMN
Asutatud 1992

Läänemeremaade Nõukogu (LMN; inglise keeles Council of the Baltic Sea States; CBSS) on Läänemere-äärsete riikide koostöö tugevdamiseks ja tihendamiseks loodud organisatsioon.

Liikmesriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsioon asutati 5.–6. märtsil 1992, kui Kopenhaagenis kohtusid Taani ja Saksamaa välisministrite kutsel Soome, Rootsi, Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Venemaa välisministrid ning Euroopa Komisjoni esindajad. Läänemeremaade Nõukogu loomise idee pärineb Hans-Dietrich Genscherilt ja Uffe Ellemann-Jensenilt, kes soovisid pärast külma sõja lõppu tagada Läänemere regiooni tasakaalustatud arengu. Välisministrite kohtumise lõppdokumendina kinnitati Kopenhaageni deklaratsioon, mis sai aluseks Läänemeremaade Nõukogu asutamisele. Island liitus Läänemeremaade Nõukoguga 1995. aasta mais Gdanskis toimunud välisministrite kohtumisel. 12. liikmena osaleb nõukogu töös ka Euroopa Komisjon.

Nõukogul on tänapäeval ka 10 vaatlejariiki: Ukraina, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Holland, Slovakkia, Hispaania, Rumeenia ja Ungari.

3. märtsil 2022 peatasid 11 liikmesriiki deklaratsiooniga Venemaa tegevuse nõukogus, sest Venemaa oli tunginud 24. veebruaril 2022 Ukrainasse. Lisaks peatati vaatleja staatusega Valgevene osalemine Läänemeremaade Nõukogu tegevuses.[1][2] Mais 2022 teatas Venemaa, et lahkub Läänemeremaade Nõukogust.[3]

Tööorganid[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeremaade Nõukogu kõrgeim põhikirjajärgne tööorgan on välisministrite istung, mis toimub iga kahe aasta tagant. 2015. aasta juunis toimus välisministrite kohtumine Eestis. Välisministrite istungite vahelisel ajal korraldab Läänemeremaade Nõukogu tööd Vanemametnike Komitee (VAK, CSO – Committee of Senior Officials), mis koguneb keskmiselt kord kuus. Komitee on peamine institutsioon, mis koordineerib töögruppide tegevust ja keskne organ, kuhu koondub informatsioon regioonis eri valdkondades toimuvast koostööst.

Läänemeremaade valitsusjuhtide tippkohtumised toimuvad kord kahe aasta jooksul. Kohtumised ei ole Läänemeremaade Nõukogu ametlik struktuuriline osa, küll aga on need poliitiliseks ja tööalaseks suunaandjaks. Kuna nõukogu osa regionaalse koostöö koordineerijana on kasvanud, on suurenemas ka valitsusjuhtide tippkohtumiste määrav roll Läänemeremaade Nõukogu arengus ja organisatsiooni töö hindamisel.

Eesistujariigid[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeremaade Nõukogu eesistumine toimub aastaste juulikuus algavate ja juunikuuga lõppevate perioodide kaupa. Esimene eesistujariik oli 1992. aastal Soome. Eesistujariigi välisminister on nõukogu töö poliitiline organiseerija, samuti juhib ta nõukogu tööd. Eesistuja määrab aasta töö põhisuunad oma eesistumisprogrammiga. Nõukogu institutsiooni töö üldise järjepidevuse ja sujuvuse tagamiseks kasutatakse nn troika formaati, mis koosneb eelmisest, ametis olevast ja tulevasest eesistujariigist.

Eesti on olnud Läänemeremaade Nõukogu eesistuja 1993–1994, 2003–2004 ja viimati 2014–2015. Eesti lähtus oma eesistumise prioriteetide välja töötamisel järjepidevusest ja kinnitatud Eesti pikaajalistest prioriteetidest nagu keskkond, inimkaubandus, hariduse ja kultuuri ning muinsuskaitse alane koostöö.

Eesti jaoks on Läänemeremaade Nõukogu üks paljudest Läänemere piirkonnas mitmepoolset valitsustevaheliset koostööd tegevatest organisatsioonidest. Eesti on Läänemeremaade Nõukogu pragmaatilisemaks ja projektipõhisemaks kujundamise üks suuremaid toetajaid. Eesti seisukoht on, et koostöö Läänemere regiooni eri koostööformaatide vahel võiks olla nähtavam, rollijaotus selgem ja tegevus koordineeritum. Eestile on oluline Läänemeremaade Nõukogus loodud ja töötav võrgustik ning toimiv poliitilise dialoogi foorum ministrite või valitsusjuhtide kohtumiste raames.

Alaline sekretariaat [muuda | muuda lähteteksti]

Eesistujariigi abistamiseks loodi 1998. aasta sügisel Läänemeremaade Nõukogu alaline sekretariaat asukohaga Stockholmis. Sekretariaadi ülesanne on abistada eesistujat tehnilises, organisatoorses ja analüütilises töös. Lisaks süstematiseerib ja säilitab sekretariaat institutsiooni tegevusega seotud dokumente ja haldab nõukogu kodulehte.

Alates 2020. aastast on sekretariaadi peadirektor suursaadik Grzegorz Marek Poznanski.

Koostöösuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeremaade Nõukogu olulisemad koostöösuunad võeti vastu Läti eesistumise ajal 2008. aastal, mil hakati ellu viima ulatuslikku Läänemeremaade Nõukogu reformimise programmi. Eesmärgiks oli muuta organisatsiooni tegevus efektiivsemaks, rohkem ekspertide koostööle tuginevaks ning projektipõhiseks, samuti paremini koordineerida koostööd teiste võrgustikega regioonis. 3.-4. juunil 2008 toimunud valitsusjuhtide kohtumisel kinnitati Läänemeremaade Nõukogu pikaajalised prioriteedid[4], milleks olid

  • keskkond
  • majanduslik areng
  • energia
  • haridus ja kultuur
  • tsiviilühiskonna turvalisus

Soome eesistumise ajal 2013–2014 reformiti seniseid koostöösuundi ning uuteks prioriteetideks seati kolme valdkonna arendamine:[5]

  • regiooni identiteet
  • jätkusuutlikkus
  • tsiviiljulgeolek

Samuti kinnitati Soome eesistumise ajal uued koostöösuunad ja olulisimad elemendid Vilniuse deklaratsiooni elluviimise dokumendis („Visioon Läänemere regiooni arengust kuni 2020“).[6]

Koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeremaade Nõukogu panustab Euroopa Liidu Läänemere strateegia elluviimisse, olles vastutav strateegia kolme prioriteedi eest.[7] Nõukogu teeb koostööd 10 vaatlejariigi ja 17 organisatsiooni / strateegilise partneriga.[8][9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States | Ārlietu ministrija". www.mfa.gov.lv (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  2. ↑ Affairs, Ministry of Foreign (3. märts 2022). "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States". Government.no (Briti inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  3. ↑ Nael, Merili. Venemaa lahkub Läänemeremaade Nõukogust. ERR, 17. mai 2022.
  4. ↑ "Declaration on the reform of the Council of the Baltic Sea States". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2014. Vaadatud 15. oktoobril 2014.
  5. ↑ Decision by the Council of the Baltic Sea States on the Revision of Long Term Priorities
  6. ↑ Vilnius Declaration 2010 on A Vision for the Baltic Sea Region by 2020
  7. ↑ http://www.balticsea-region-strategy.eu/
  8. ↑ http://www.cbss.org/council-2/cooperation/http://www.balticsea-region-strategy.eu/[alaline kõdulink]
  9. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. märts 2014. Vaadatud 15. oktoobril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Läänemeremaade_Nõukogu&oldid=6591697"