Kõltsu mõis

Kõltsu mõis (saksa keeles Wellenhof) oli suvituskoht (saksa keeles "Villa"; vene keeles "дача") ja poolmõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Praegu asub omaaegne mõis Laulasmaa küla lähedal^[1] Lääne-Harju vallas Harju maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1689. aastal oli sellenimeline hajatalu Keila kihelkonna Põllküla mõisa koosseisus. Lahustükk Ahtma küla ning Kellso (Kõltsu) ja Fiskare hajatalu eraldati Meremõisa mõisast arvatavasti 1646. aastal vendade Erik ja Friedrich Wartmanni vahel sõlmitud pärandijagamise lepingu alusel. 1806. aasta juulis loovutas Põllküla mõisa pandipidaja Joachim Friedrich von Wrangell pandiõiguse Fiskare ja Kelso talule (kokku 0,25 adramaad talumaad) 2000 bankorubla eest Meremõisa mõisa rentnikule vabahärra Georg Robert Wilhelm von Uexküllile. Ahtma küla jäi endiselt Põllküla mõisa juurde kuuluvaks. Kõltsu maaüksuse praeguseni säilinud suvituskoha hoonestuse rajas paruniproua Benedicte von Uexküll 19. sajandi lõpul, mil eelmainitud talud likvideeriti ning maaüksus jagati viieks suvituskohaks (villa Wellenhof, villa Seehof, villa Koppelmann, villa Tannensee ja villa Koske). Tol aastal kuulus mõisale 100 tiinu maad. 1878. aastal müüsid parunessid Louise ja Friedrike von Uexküll Kõltsu mõisa küljest 1640 ruutsülla suuruse mõisamaakoha Seehof (mereäärne koht) Theodor von Mohrenschildtile, kes müüs selle 1883. aastal Victor von Maydellile^[2].

1891. aastal valmis ka Kõltsu mõisa härrastemaja, mille katust katsid Soomest toodud sindlid. Rahvasuu räägib, et Benedicte armastanud väga roose ja istutanud neid lisaks häärberi ümbrusele ka randa, nii et sealt levinud kurdlehised roosid teistessegi ümbruskonna randadesse.^[3] Alates 1909. aastast kuni ümberasumiseni kuulus Kõltsu nime kandev suvituskoht von Mohrenschildtidele. Kuna tegemist ei olnud rüütlimõisaga, ei laienenud sellele 1919. aasta maaseadusega kehtestatud sundvõõrandamine.

Hiljem tegutses seal suviti pansion. Suvitajaid kutsus rannast lõunale kell, mille helin olevat kostnud vaikse ilmaga ka Kersalu randa.

Teise maailmasõja järel tegutses mõisa peahoones Leen Kullmani nimeline Klooga I pioneerilaager. Laste jaoks ehitati uued hooned, kasvatajad elasid häärberis.

2007. aastal koostati mõisahoone taastamise projekt. Projekti autorid olid arhitekt Jüri Irik ning sisekujundajad Kaire Kemp-Tišler ja Ea Andla. Sepistatud piirdeaia ja väravad valmistas Heigi Jelle, vitraažid lõi vitraažikunstnik Valev Sein. Aia projekteerisid aiandusarhitektid Ülle Grišakov ja Triin Järve.