Kärbseseen

Allikas: Vikipeedia
Kärbseseen
Punane kärbseseen Amanita muscaria Albin Schmalfuß, 1897
Punane kärbseseen Amanita muscaria
Albin Schmalfuß, 1897
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycetes
Alamklass Agaricomycetidae
Selts Šampinjonilaadsed Agaricales
Sugukond Kärbseseenelised Amanitaceae
Perekond Kärbseseen Amanita
Pers.
Tüüpliik
Punane kärbseseen
Liigid

Umbes 600 liiki

Kärbseseen (Amanita) on kandseente perekond kärbseseeneliste sugukonnast.

Kärbseseente perekonda kuuluvate seente kübar on keskmine või suur, lihakas, tihti üldloori jäänustest ebemeline. Üld- ja rõngasloor on nahkjas või vatjasebemeline, jalg alati tupega.[1]

Kärbseseened on suvel ja sügisel metsades ja puisniitudel kasvavad mükoriisaseened. Eestist on seni leitud 17 liiki, mis jaotatakse kolme alamperekonda.

Punased kärbseseened elavad sümbioosis nii kase, kui kuuse ja männiga – neid võib leida nii kaasikutest, kuusikutest ning männikutest.

Tavaline on, et kärbseseened võivad kasvada nn „nõiaringides“ (seeneringid).

Liike[muuda | muuda lähteteksti]

Toksilisus[muuda | muuda lähteteksti]

Surmavalt mürgised on valge kärbseseen ja roheline kärbseseen. Mõlemad põhjustavad amanitiinimürgistust.

Kärbseseenemürgistust ehk „mükoatropiinimürgistust”, iboteenhappe-mustsimoolimürgistust või pantherina-sündroomi põhjustavad kärbseseene (Amanita) perekonna punase kärbseseene alamperekonda Amanita kuuluvate seente mürkained, mis halvavad kesknärvisüsteemi tegevuse.[2]

Need mürkained tekitavad inimesel motoorset ja psüühilist erutust, joovet, ebatavalist elevust, hallutsinatsioone jms nähte.[3] Kärbseseentes sisalduvad ained sarnanevad toimelt atropiiniga, mistõttu varem antigi neile koondnimetus „mükoatropiin”.[2] Hiljem selgus, et sellist mürkainet nagu mükoatropiin pole keemiliselt olemas ja mürgistust põhjustavad hoopis muud ained.[2] Ka närvisüsteemi kahjustavale muskariinile on kärbseseentes sisalduvad atropiinitaolise toimega mürkained hoopis vastupidise toimega.[4]

Kärbseseenemürgistust põhjustavad Euroopas viis kärbseseeneliiki:

  • punane kärbseseen (Amanita muscaria),
  • kuning-kärbseseen (Amanita regalis),
  • panter-kärbseseen (Amanita pantherina),
  • nartsiss-kärbseseen (Amanita gemmata) ja
  • beež kärbseseen (Amanita eliae).[5]
Kärbseseen looduses

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Punast kärbseseent on kasutanud läbi aastatuhandete šamaanid üle maailma oma rituaalides, et viia ennast transsi ja küsida seenelt nõu ja juhatust ning samuti ravi eesmärgil.

Osades kultuurides on kasutatud kärbseseeni ravimina ja peetud pühadeks seenteks - tõenäoliselt kasutati punast ja panterkärbseseent erinevates leotistes ja salvides, ning kasutati ka seespidiselt näiteks parasiitide puhul.

Eestis on näiteks põllumajandusteadlane Aleksander Heintalu tegelenud punase kärbseseene mõju ja ravitoimete uurimisega.

Seene kasvupiirkondades on valmistatud kärbseseene põhjal, piima, seene (ja magusainega) leotist, mis toimib putukamürgina.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Niitla, T., Jeletsky, E., Korzets, V. Korilase käsiraamat, Nõiaraamat, 2004, lk 70
  2. 2,0 2,1 2,2 Kuulo Kalamees Mürkseened ja seenemürgistused V. Kärbseseenemürgistus
  3. Bresinsky, Andreas; Besl, Helmut 1985. Giftpilze. Wissenschaftliche Verlagsgesellschaft mbH, Stuttgart
  4. Kalamees, Kuulo. 2011. Mürkseened ja seenemürgistused. II Muskariinimürgistus. – Eesti Loodus 62 (6/7): 44–45
  5. Knudsen, Henning; Vesterholt, Jan (eds.) 2008. Funga Nordica. Nordsvamp. Copenhagen.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]