Kyniska
,_Museum_of_the_Olympic_Games_in_Antiquity,_Ancient_Olympia.jpg)
Kyniska (kreeka keeles Κυνίσκα, sünd. 442 eKr) oli vanakreeka sportlane, esimene naissoost olümpiavõitja.[1]
Kyniska oli Sparta printsess, Arhidamos II tütar ja Agesilaos II õde. Ta soovis juba nooruses saada olümpiavõitjaks.[2]
Erinevalt ülejäänud Kreeka linnriikidest oli Spartas naiste elu vabam, kuna kodused tööd olid jäetud helootidele.[3] Ka julgustati sealseid naisi spordiga tegelema, kuna usuti, et tugevamad naised annavad ka tugevamaid järglasi.[4] Antiikolümpiamängud olid mõeldud üksnes meessoost isikutele. Abielus naistel oli keelatud isegi mänge vaadata, rääkimata neil osalemisest.[5]
Noorusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Nii Xenophon kui ka Plutarchos mainivad seda, et Kyniska vend Agesilaos innustas Kyniskat tegelema hobuste treenimisega, kuna hobuste võiduajamine oli ainus ala, kus Kyniska sai osaleda. Vastavalt mängude reeglitele võitis hobuste võiduajamise nimelt hobuste treener ja kaariku omanik, mis tähendas Kyniskale võimalust võita, kuigi abielunaisena ei tohtinud ta Olümpiasse minna. Antiikautorid leiavad, et Agesilaos soovis sellega näidata, kui ebamehine spordiala kaarikute võiduajamine on.[6][7] Kaasaegsed autorid seavad siiski selle oletuse kahtluse alla, kuna Kyniska oli Spartas kultuskangelanna isegi pärast oma surma ja selle kultuse eesotsas oli Agesilaos. Nii oletataksegi, et Agesilaos kasutas Kyniskat ära oma perekonna huvide edendamisel.[8]
Olümpiamängud[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 396 eKr saatis Kyniska oma neljahobusekaariku olümpiamängudele ja tuli olümpiavõitjaks. Ta kordas seda tulemust samal alal ka järgmistel olümpiamängudel aastal 392 eKr.[9] Oma võidu tähistamiseks püstitas ta Zeusi templisse oma pronkskuju, kus seisab kiri: Σπάρτας μὲν βασιλῆες ἐμοὶ :πατέρες καὶ ἀδελφοί, ἅρματι δ’ ὠκυπόδων ἵππων :νικῶσα Κυνίσκα εἰκόνα τάνδ’ ἔστασεν μόναν :δ’ ἐμέ φαμι γυναικῶν Ἑλλάδος ἐκ πάσας τόν[-] :δε λαβεν στέφανον. Ἀπελλέας Καλλικλέος ἐπόησε. (Sparta kuningad, kes on mu isa ja vennad Kyniska, kes on võidukas kiirejalgsete hobustega kaarikul on püstitanud selle kuju. Ma kuulutan end ainsaks naiseks kogu Hellases, kes selle tiitli on võitnud. Kalliklese poeg Apelleas tegi selle kuju.)[10]
Mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Kyniskale püstitati hiljem Sparta pühasse plaatanisallu kangelaspühamu; seni olid selle au osaliseks saanud üksnes suurte kangelastegudega tuntuks saanud Sparta kuningad ja Kyniska oli esimene selle au osaliseks saanud naine.[11]
Kyniska saavutused inspireerisid neid kordama ka teisi naisi. Kokku tuli antiikajal olümpiavõitjaks 12 naist, neist edukaim oli Makedooniat esindav Bilistihhe, kes võitis kolmel korral. Oletatakse aga, et Kyniska saavutused olid inspiratsiooniks ja eeskujuks ka meestele, millele viitab tema pühamu asupaik Sparta noorte meeste treeninguväljaku kõrval.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ROK
- ↑ Pausanias, Hellase kirjeldus, 3.8.1–3.
- ↑ P. Christesen. “Athletics and Social Order in Sparta in the Classical Period.” Classical Antiquity, vol. 31, no. 2, 2012, lk. 193–255.
- ↑ Xenophon, Lakedaimonlaste põhiseadus, 1.4
- ↑ Pausanias, 5.6.7; 5.13.10; 6.20.9
- ↑ Xenophon, Agesilaos 9.1 §6.
- ↑ Plutarchos, Paralleelsed elulood, Agesilaos, 20.1
- ↑ Millender, Ellen G., “Spartan Women” lk. 500-525. Teoses Companion to Sparta, toim. Anton Powell, Kd. 1
- ↑ Ancient Olympic Superstars and the Remarkable Skills They Could Teach Today’s Athletes, The Sport journal, Raymond Stefani
- ↑ Pausanias, Hellase kirjeldus, 6.1–6.
- ↑ Pausanias, Hellase kirjeldus, 6.1–6.
- ↑ Pomeroy, Sarah B. “Spartan Women among the Romans: Adapting Models, Forging Identities.” Memoirs of the American Academy in Rome. Supplementary Volumes, vol. 7, 2008, lk. 221–234.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Paul Cartledge, The Spartans: An Epic History, 2003.
- Stephen Hodkinson, Property and Wealth in Classical Sparta, The Classical Press of Wales, 2000. ISBN 0-7156-3040-7
- S. B. Pomeroy. Spartan Women, Oxford University Press, 2002
- G. P. Schauss, S. R. Wenn. Onward to the Olympics: Historical Perspectives on the Olympic Games, Wilfrid Laurier University Press, 2007