Kuusiku vasallilinnus
Kuusiku vasallilinnus (saksa keeles Saage) oli väike vasallilinnus Rapla kihelkonnas ajaloolisel Harjumaal Raplast 6 km edelas Märjamaa maantee ääres praeguse Kuusiku aleviku territooriumil[1] Ühe versiooni järgi said linnus ja mõis oma saksakeelse nime läänimeeste Saxenite (Sagede) järgi,[2] teine versioon viitab Zögedele (hilisem Zoege von Manteuffel).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuusiku linnus asus põlisel asustusalal, muinasajal olid piirkonnas suured külad. Omaaegne Taani kuninga vasalli valdus paiknes suhteliselt lähedal Saare-Lääne piiskopkonna piirile.
1219-1220 toimunud ja Taani preestrite poolt läbi viidud Põhja-Eesti ristimise käigus on olemas olnud 3 küla, mis hiljem kuulusid Kuusiku (Saage) mõisa alla: Kuusiku kõrval olnud Iira (Hiræ) küla ja Jalase (Iales) ning Pühatu (Piatæ) külad, millistes hiljem olid Saage abimõisad.[3]
1343 aastal, kui puhkes Jüriöö ülestõus, suri 9 vasalli; ilmselt enamjaolt ülestõusnute käe läbi. Teiste hulgas on teada rüütel Helmoldus de Zaghe nimi, mis näitab, et Kuusikul või sealkandis võis olla olnud juba siis sellenimeline mõis.[4] Zaghe nime peetakse samaseks Zoegedega (Soye). Ürikutes kohtab esimest korda 11. juunil 1325 Gerardus Soye nime, kelle esivanemad olevat tulnud Baltikumi Pommerist juba XIII sajandil. Zögedel oli palju kindlustatud mõisaid hiljem ka Tallinna lähedal Saientackeni kihelkonna piiride ääres.
1389 on mõisaasemena mainitud Jalase küla.[5] Jalase kuulus hiljem Kuusiku mõisale.
1467 ilmub allikatesse esimest korda Kuusiku mõis[6], kui mõisahärrana mainitakse Dietrich I Kalffi, kes päris valduse oma isalt ja vennalt. Iira põlisküla läänistamisega seostatakse Kuusiku mõisa rajamist. Ilmselt rajati siis mõisasse esmase kaitse vajaduseks ka väike tornlinnus.
1484. aastal läks valdus Soiedelt (Zögedelt) üle Wrangelite perekonnale, kelle omanduses püsis see 1710. aastani[7].
1493 andis Jacob Deckeni lesk Gerdrud mõisa oma vennale Jürgen Jürgeni poeg Wrangellile.[8]
1544. aastal läänistati mõis Ewert Wrangellile. Liivi sõja järel oli mõisa suuruseks 10 adramaad.
1694 on omanik Moritz Wrangel. Adramaade arvuks anti 6.
1695. aastal on mainitud Kuusiku mõisa alal katoliku kabelit, millest oli tolleks ajaks järel ainult müürid[9], rahvasuus tuntud ka kui "kloostriase".
1700 läks Jalase küla leitnant Hastferi kätte, kes rajas Koiksesse mõisa. XVIII sajandi algul sai ta omale ka Kuusiku, kusjuures Koikse taandus hiljem Kuusiku abimõisaks.
1732. aasta adramaarevisjoni kirjelduse järgi olid Kuusiku mõisas kõik uued ja korras hooned.[2] XVIII sajandi viimasel veerandil ehitati seoses hoogustunud majandustegevusega mõisa välja hulk tööstushooneid. Tegutsesid oma tellisepõletajad, linnusemüüre ehitusmaterjaliks ei lammutatud.
1816 sai mõisa omanikuks maanõunik von Lilienfeld.
1905. aasta põletamistest Kuusiku peaaegu pääses. Hävis ainult paar majandushoonet.
1919 mõis võõrandati Otto von Lilienfeldi käest ja sinna asus 1923 põllumajanduslik katsejaam.
1930. aastal nimetas rahvapärimus linnust pikliku kujuga kaunis kõrgeks hooneks, millel olid kõrged kaaraknad ja punane kivikatus ning mida seetõttu hüüti kabeliks. Tegelikult hoiti seal aedvilju ja vahepeal ka kanu. Algsest ilmest olevat vähe säilinud, kuna hoonet mitmed korrad ümber ehitati. Loomulikult olnud ka legendid maa–alustest käikudest, millest üks viinud Raikküla mõisa ja teine Paka metsa, kus kunagi olnud "Munga linn". Vanadel mõisaplaanidel on hoonet nimetatud ka aiamajaks (Gartenhaus).
Pärast sõda oli mõisas Nõukogude armee sõjaväeosa. Sellal on oluline osa varemetest hävinud
1976 koostas kunstiteadlane Juhan Maiste mõisa inventariseerimisakti, kus märgitakse pargis asuvaid keskaegse linnuse varemeid.[10]
Tänapäeval on vasallilinnuse koht tuntud, kui nn. "Munga ait".
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus on arvatavasti olnud ristkülikukujulise u. 14*10 m põhiplaaniga maja- või tornlinnuse tüüpi rajatis, mis asudes Vigala jõe ääres ja külgnedes allikate ja tiigiga tugines vähemalt osaliselt veekaitsele. Enne teise maailmasõja tehtud foto järgi ei saa kahjuks öelda, kas oli tegemist rohkem ait-linnusega, või oli see kasutusel ka elutornina. Tundub, et hoone pindala on olnud suurem, kui allesoleva keldrilae ulatus arvata lubab. Keskse tugipiilariga võlvitud keldri suurus on u. 6*7 meetrit. Linnus on olnud vähemalt 2-korruseline ning ehitatud paest ja maakividest[11].
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus asub Vigala ehk Konovere jõe põhjakaldal väikese oja ääres ja jääb peahoonest 190 m läände.[12] Linnuse asukohta kaitseb lõunast Vigala jõgi, idast oja. Loodes on tiik, põhja pool madal soine ala. Lääne pool jooksevad teadmata ajal kaevatud augud ja kraavid. Osaliselt võib tegemist olla vesilinnuse tüüpi rajatisega.
Vasallilinnusest on tänaseks alles umbes 2 m kõrgune rusuküngas, mille all on üks kesksambale toetuvate võlvidega ja osaliselt rusudega täitunud kelder. Sellest ruumist ida suunas läheb käigulaadne avaus, mis on tõenäoliselt kunagine sissepääs ruumi. Ruumi lääneosas on ka jäänused mingist vaheseinast. Keldriruumi pääseb rusukünka loodeotsa varisenud võlvinurgast. Ehitis vajaks kiiret konserveerimist ja puude eemaldamist võlvidelt. Kohalikud nimetavad rusuküngast "Munga keldriks". XV sajandi II poolel omas piirkonnas suuri valdusi Padise klooster[13] – lisaks Raikkülale omati 1478. aasta paiku Raplat (Rappel), Mõisaaseme (Moysennassme) ja Mällu (Mole) küla.[14]
Teisel pool oja linnuse vastas asetseb eraldiseisev mõisa kelder ja ojas graniitplokkidega ääristatud allikas. Linnus on praegu üks osa kunagisest mõisaansamblist.[15]
-
Keldriruumi edelanurk -
Keldri vana ukseava -
Keldri idasein vana sissepääsuga -
Keldriruumi läänesein vaheseina jäänustega
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kuusiku – Rapla kaart
- ↑ 2,0 2,1 Ajalooline õiend
- ↑ Harjumaa ristimine 1219-1220, Tõnu Raid, kirjastus Ema ja Isa, 2016, lk. 220-221
- ↑ Edgar V. Saks. Eesti soost vasallkond. Jüriöö mäss. Philadelphia, Wilmington, 1971, lk. 31
- ↑ Die Estlandliste des Liber Census Daniae (LCD), Paul Johansen, Kopenhagen – Reval 1933, lk. 382
- ↑ LCD, op. cit., lk. 363
- ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk. 95
- ↑ Fondiloend
- ↑ R. Winkler, Ueber Kirchen, lk. 17
- ↑ Kultuurimälestised
- ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk. 95-96, ISBN 978-9949-38-861-5
- ↑ Mõisa plaan
- ↑ J. C. Brotze, "Estonica", Estopol OÜ 2006, lk. 452, ISBN 978-9985-9722-0-5
- ↑ Padise klooster, Jaan Tamm, Tallinn 2010, TEA Kirjastus, lk. 27, ISBN 978-9985-71-998-5
- ↑ Mõisa plaan II