Kustaa Rovio
Kustaa Adolf Simonpoika Rovio (aastani 1910 Gustav Ravelin, 23. jaanuar 1887 Peterburi, Venemaa – 21. aprill 1938 Nõukogude Liit) oli Peterburi soomlasest pärit vasakpoolne poliitik, kes oli seotud vana Soome töölisliikumisega ja hiljem Nõukogude Karjala haldamisega.
Ta sündis Peterburis soome perekonnas, kes oli pärit Kuhmost. Tema vanemad olid Simeon Henrikinpoika Ravelin ja Eva Loviisa Kaaja. Ta töötas aastatel 1905–1907 Peterburi metallitehastes treialina ning liitus 1905. aasta lõpus nii Soome Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (SDP) kui ka Vene bolševike parteiga.
Ta saadeti oma poliitilise tegevuse eest Siberisse aastatel 1907, 1910 ja 1914. Kahel esimesel korral õnnestus tal Soome põgeneda. Ta töötas kuni 1911. aastani Helsingis tehasetöölisena. Alates 1908. aastast oli ta samaaegselt erinevatel poliitilistel ametikohtadel, sealhulgas Sotsiaaldemokraatliku Partei rändagitaatorina, Sotsiaaldemokraatliku Noorteliidu sekretärina aastatel 1913–1915 ja ametiühinguametnikuna.
Pärast veebruarirevolutsiooni nimetati sotsiaaldemokraadid ametlikult suurima parlamendiparteina ja ta määrati 1917. aasta aprillis Helsingi politseiülema asetäitjaks. Regulaarne politseiülem astus protestiks kohe tagasi ja Roviost sai politseiülema kohusetäitja. 1917. aasta augustis-septembris peitis Rovio bolševike juhti Leninit oma korterisse Hakaniementori ääres aadressil Sörnäisten rantatie 1 B ning edastas talle päevalehti ja teavet Peterburi sündmuste kohta. Lenin oli pärast 1917. aasta juuliülestõusu mahasurumist Soome põgenenud. Pärast Oktoobrirevolutsiooni tegutses Rovio, kes tundis Leninit, sidepidajana SDP ja Venemaa uue juhi vahel. Ta astus tagasi Helsingi miilitsaülema ametikohalt jaanuaris 1918, kui tema asemele asus Edvard Nyqvist.
Soome kodusõja ajal pidas Rovio Soome Rahvadelegatsiooni teenistuses mitmesuguseid ametikohti. Sõja alguses, 31. jaanuaril 1918, võttis ta Rahvadelegaatide volitusel üle Soome Infobüroo ruumid. Veebruari alguses reisis ta Rahvadelegatsiooni toiduesindajana Peterburi ja kohtus seal Leniniga. Ta oli kohal ka siis, kui 1918. aasta märtsi alguses allkirjastati Rahvadelegatsiooni ja Lenini juhitud Nõukogude Valitsuse vaheline riigisuhe. 1918. aasta mais kolis ta alaliselt Nõukogude Venemaale, et hallata Soome Panga Peterburi filiaali fonde, mille olid üle võtnud Soome punased.
Pärast kodusõda juhtis Rovio Soome Kommunistlikku Parteid (SKP). Ta ei osalenud partei asutamiskoosolekul ega valitud kunagi selle keskkomiteesse, kuid oli partei algusaastatel oluline nõunik ning tegutses mõnikord SKP ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) vahelise sidemehena. 1921. aastal edastas Rovio NLKP juhised SKP kolmandale parteikongressile, kus ta keskkomitee valimistel napilt ei läbinud. Aastatel 1919–1920 töötas ta umbes aasta NKP soomekeelsete organisatsioonide keskbüroo sekretärina Peterburis ja samal ajal ajakirja Vapaus toimetajana.
Ta oli SKP sõjaväeorganisatsiooni üks võtmeisikuid aastatel 1918–1926. Ta osales esimestel Soome punaohvitseride kursustel Peterburis jaanuaris-aprillis 1919. Ta teenis aastatel 1920–1926 Peterburis asuva Rahvusvahelise Punaohvitseride Kooli komissarina ja tõusis kindralmajorile vastavaks diviisikomissariks. Ta juhendas kooli õppetööd ning õpetas ise taktikat, aritmeetikat, vene keelt ning fortifikatsiooni- ja suurtükiväe doktriini. 1920. aastal käskis ta Soome punaohvitseride üliõpilastel arreteerida SKP "revolvrivastast" – kelle kohtuprotsessil ta hiljem tõlgina tegutses – ja purustada Peterburi tööliste streigid. Ta osales 1921. aastal Kroonlinna ülestõusu mahasurumises ja oli Karjala rinde peakorteris sideohvitserina Ida-Karjala ülestõusu mahasurumise ajal jaanuaris-veebruaris 1922. Toivo Antikaineni juhitud nn Kiimasjärvi ekspeditsioon toimus Rovio vastutusel, kuna ta oli isiklikult kokku pannud, välja õpetanud ja varustanud ekspeditsioonil osalenud rühma.
Temast sai tsiviilisik 1926. aasta lõpus ja ta töötas NLKP Loode Regionaalbüroo Soome osakonna sekretärina. 1927. aasta detsembris määrati ta Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna rektoriks. 1929. aasta juulis asus ta NKP Karjala oblastikomitee juhiks, asendades J. E. Järvisalot, kes oli surnud Nõukogude Karjala parteijuhina. Tavaliselt olid nõukogude vabariikide parteijuhid ka vabariikide tegelikud juhid, kuid Rovio tegutses pigem peaminister Edvard Gyllingi lojaalse partnerina ja tema soomestamise poliitika toetajana. Nende eesmärk oli majanduslikult arenenud ja iseseisev Nõukogude Karjala, mille peamine keel oleks soome keel. Ta oli ka kirjastusühistu Kirja juhatuse esimees.
Ta oli lähedane Leningradi oblasti parteijuhi Sergei Kiroviga. Olukord muutus soomlaste jaoks palju ebasoodsamaks, kui Andrei Ždanov asus mõrvatud Kirovi asemele 1934. aasta detsembris.
Alates 1933. aastast hakkasid Moskva ja Leningradi parteijuhid karmil toonil kritiseerima Rovio, Gyllingi ja ülejäänud Soome juhtkonna tegevust Nõukogude Karjalas kui kodanlikku "kohalikku natsionalismi", mis mõisteti lõpuks 1935. aastal täielikult hukka. Ta vallandati Karjala partei administratsioonist 1935. aasta augustis ja Ždanov määras tema mantlipärijaks Lätis sündinud Pjotr Irklise. Gylling tagandati ametist mõni kuu hiljem. Rovio kolis Moskvasse, et töötada parteiinstituudi töötajana.
Pärast Stalini algatatud tagakiusamise algust allutati Karjalas elavatele Soome emigrantidele süstemaatilisi puhastusi ja hävitamisi. 1937. aastal töötasid NKVD ja selle Leningradi oblasti direktor Leonid Zakovski välja soomlaste seas riigireetmise ja riigireetmise vandenõu, mida tunti kui "Gyllingi-Rovio afääri", mille alusel vangistati sadu Karjala administratsioonis töötanud soomlasi. Rovio, kes väidetavalt mängis vandenõus võtmerolli, arreteeriti 8. juulil 1937 ja heideti NLKP-st välja. Gylling oli sunnitud Rovio denonsseerima kui väidetava salajase nõukogudevastase terroristliku organisatsiooni liiget ja Soome luure agenti, kes oli püüdnud Nõukogude Karjalat Soomega liita. Oma ainsas ülekuulamises 13. märtsil 1938 "tunnistas" Rovio kõik süüdistused üles. Ta üritas asjatult oma ülestunnistust tagasi võtta, kui Nõukogude Liidu Ülemkohtu sõjaväekolleegium tema juhtumit 21. aprillil arutas. Ta mõisteti surma ja hukati kohe pärast mõneminutilist kokkuvõtlikku kohtuprotsessi. Rovio rehabiliteeriti 1955. aasta juulis.