Kuninglik Teater

Rootsi Kuninglik Teater Stockholmis

Kuninglik Teater (rootsi keeles Kungliga Teatern) on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater.

Teater asub Stockholmi kuningalossi lähedal Gustav Adolfi väljaku ja Kungsträdgårdeni vahelisel alal. Tegutseb rahvusooperina alates 18. jaanuarist 1773. Oli Põhja-Euroopa esimene ooperiteater. Teatri nime on muudetud 12 korda, kuid alati on nimes rõhutatud, et tegemist on kuningliku kultuuritempliga. Viimane ametlik nimemuutus toimus 1997. aastal, kui nime Kungliga Operan asemel võeti kasutusele Kungliga Teatern. Rootslaste kõnepruugis on see teater olnud nii varem kui on ka praegu lihtsalt Operan.

Ajalugu

Ooperikultuuri algus Rootsis

Kuninganna Kristiina kutsus 1652. aastal Stockholmi esinema Vincenzo Albricci ooperitrupi, mille koosseisus oli kaks venda, kastraadid Domenico ja Nicola Melani. Kuid see trupp ei kandnud ette terviklikke oopereid. Esitati madrigalkomöödiaid ja lauldi kantaate. See oli rootslaste esimene kokkupuude ooperiga. Orkestri rollis oli saksa muusikutega laiendatud kuninglik hovkapell, mille põhitegevus oli olnud andis kontserte ja saata balletietendusi. Pärast Kristiina troonist loobumist lahkus ka trupp ning hoogsalt alanud ooperielu soikus.

1699. aastal sõlmis Nicodemus Tessin lepingu Claude de Rosidori prantsuse trupiga. See esitas Bollhuseti ruumides kuningas Karl XII poolt venelaste üle 1701. aastal Narva all saadud võidu tähistamiseks Anders von Düblenilt ballett-ooperi "Ballet meslé de chants héroïques". Teos oli komponeeritud prantsuse ooperimudeli järgi ning selles nähakse Rootsi rahvusliku ooperikunsti sündi.

18. sajandi keskel kerkis esile esimene Rootsi päritolu helilooja Arvid Niclas von Höpken, kes komponeeris Metastasio libreto järgi ooperid "Il re pastore" (1752) ja "Catone in Utica" (1753) ning koomilise intermetso "Il bevitore" (1755). Kroonprintsess Lovisa Ulrika andis ooperi arengule uue hoo. Ta palkas 1753. aastal esinema prantsuse trupi ning asutas aasta hiljem Stockholmis statsionaarselt tegutseva trupi. Tema teeneks on 1753. aastal Ulriksdali lossiteatri avamine ning 1754. aastal Drottningholmi lossiteatri rajamine. Esimene teater Drottningholmis põles küll 1762. aastal maha, kuid selle asemele ehitati 1766. aastal uus, mis on tänaseni üks Euroopa paremaid kammerlikke barokkteatreid.

18. sajandi teisel poolel asus Stockholmi elama itaalia helilooja Francesco Antonio Baldassare Uttini, kes komponeeris mitmeid Itaalia ja ka Rootsi-päraseid oopereid. Ta sai 1767 õukonnadirigendi (hovkapellmästre) koha. Sellelt pinnalt arendas 1771. aastal troonile asunud kuningas Gustav III välja Rootsi ooperielu esimese tõelise kuldajastu. Kuningas ise oli teatri- ja ooperifanaatik, paistis silma näitekirjanikuna ning laiahaardelise rootsi kultuuri arendajana. Ta asutas 1771. aastal Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia (Sveriges Kungliga Musikakademien).

1771. aastal vallandas kuningas Gustav III juba paarkümmend aastat Stockholmis ooperietendusi andnud Prantsuse trupi Du Londel, kelle oli Rootsi kutsunud kuninganna Lovisa Ulrika. Muusikahuviline monarh soovis moodustada Rootsi ansambli, mis paneks aluse Rootsi oma ooperielule. Trupi tegutsemise reglemendi ja tasustamise alused pani monarh paika isiklikult. 1773. aasta alguseks oli trupp esinemisküps ja avas Bollhusteaternis Rootsi ooperitraditsioonid Francesco Uttini (libreto Gustav III idee alusel Johan Wellander) rootsikeelse ooperiga "Thetis och Pélée". Samal aastal kandis trupp originaalvariandis ette Christoph Willibald Glucki "Orfeo ed Euridice".

Gustavi ooperiteater

Stockholmi Kuninglik Ooperiteater. Arhitekt Carl Fredrik Adelcrantzi joonis 1775. aastast

1782. aastal valmis Gustav III eestvedamisel Stockholmi kesklinnas uus ooperiteater, mis avati Johann Gottlieb Naumanni ooperiga "Cora och Alonzo". Hoone projekteeris arhitekt Carl Fredrik Adelcrantz, kes oli varem projekteerinud Drottningholmi lossiteatri. Uues ooperiteatris korraldati ka kontserte ja maskiballe ning seda hakati kutsuma Gustavi ooperiteatriks (Gustavianska operahuset). Gustav III ise kuulas küll rootsi heliloojate oopusi, kuid näitas poolehoidu ka saksa heliloojate teostele. Ta kutsus Saksamaalt õukonna juurde tööle Johann Gottlieb Naumanni, Georg Joseph Vogleri ja Joseph Martin Krausi. Nemad komponeerisid Rootsi ooperiajalukku läinud rootsikeelse libretoga ooperid "Gustav Adolf och Ebba Brahe" (1788, Vogler), "Gustaf Wasa" (1786, Naumann) ja "Aenas i Cartago" (1799, Kraus).

Seesama teatrihoone sai aga Gustav III-le saatuslikuks. 16. märtsil 1792 mõrvasid ta seal toimunud maskiballi ajal õukondlased-konspiraatorid. Pärast kuninga mõrvamist keelati maskiballid. See keeld kehtis kuni 1821. aastani. Gustav III mõrvamine maskiballil andis hiljem ainet Daniel-François-Esprit Auberile ("Gustave III, ou Le bal masqué", 1833), Giuseppe Verdile ("Un ballo in maschera", 1859) ja Lars Johan Werlele ("Tintomara", 1973) ooperi kirjutamiseks.

Gustavi ooperiteater 1880

Mõõnaperiood

Pärast Gustav III tapmist algas Rootsi rahvuslikus ooperielus mõõnaperiood. Kuninglikus ooperiteatris esitati peamiselt Wolfgang Amadeus Mozarti, Daniel-François-Esprit Auberi, Gioachino Rossini ja Carl Maria von Weberi teoseid, aga ka Rootsi-päraseid laulumänge (singspiel). 1834. aastal oli esindusooperiteatris esmaettekandel saksa päritolu 31-aastase helilooja Eduard Brendleri ooper "Ryno". Helilooja oli surnud enne ooperi valmimist. Teose lõpetas ta sõber ja patroon kroonprints Oscar, hilisem kuningas Oskar I. Rahvusvaheliselt tuntuks said rootsi ooperid 19. sajandil helilooja Ivar Kristian Hallströmi Charles Gounod’ ja saksa klassikalis-romantilisest stiili mõjutustega teoste kaudu, mis kõik olid esmaettekandel kuninglikus ooperiteatris. Hallströmi meistriteoseks peetav "Den bergtagna" (1874) tõrjus Naumanni "Gustav Wasa" Rootsi rahvusooperi positsioonilt.

Uus ooperiteatrimaja

Kuningas Oscar II osutus samasuguseks muusika ja kaunite kunstide patrooniks, kui oli olnud Gustav III. Ta laskis 1892. aastal Gustav III rajatud ja ooperihuvi kasvu tõttu kitsaks jäänud teatrihoone lammutada ning selle asemele ehitada uue. Arhitekt Axel Anderbergi uusklassitsistlik kultuuritempel avati 19. septembril 1898. See asub samuti Stockholmi südalinnas, kuningalossi vahetus naabruses ja otse Välisministeeriumi vastas. Ringikujulises, suhteliselt hea akustikaga vaatesaalis on ligi 1120 koha.

Avamise puhul esitati Adolf Fredrik Lindbladi 1835. aastal komponeeritud "Frondörerna" ja katkendeid Franz Berwaldi 1862. aastal valminud ooperist "Estrella di Soria". Lõpuks kanti ette Ivar Hallströmi kantaat, mis oli spetsiaalselt uue ooperimaja avamiseks komponeeritud. Esimest hooaega uues hoones sisustasid ka kaks uut algupärast rootsi ooperit: Wilhelm Stenhammari "Tirfing" ja Andreas Halléi "Valdemarsskatten".

Pärast saja-aastast peaaegu katkematut ooperikultuuri arendamist renoveeriti Operan 1989. aastal põhjalikult. Hoone siseruumid said uue värvikatte, fassaad puhastati põhjalikult, algselt kullatud detailid said uue sära, peasissekäiku korrastati ja teatrisaali viiv peatrepp remonditi. Ajakohastati lavatehnika ja lavatagused ruumid. 19. sajandi teatrimajast sai modernne ooperiteater.

Bizet' ooperi "Carmen" etendus Kuninglikus Ooperis 1900. aastal

Operan 20. sajandil

Rootsi Kuningliku ooperi 17 × 12 meetri suurusel laval on 20. sajandil olnud maailma esiettekandel mitmete maailmanimega heliloojate uusooperid. Selle teatri jaoks on kirjutanud teoseid Erich Wolfgang Korngold ("Die Kathrin", 1939), Heinrich Sutermeister ("Raskolnikoff", 1948 ja "Der rote Stiefel", 1951), Franz Berwald ("Drottningen av Golconda", 1968) ning György Ligeti ("Le Grande Macabre", 1978).

20. sajandiks olid ka Rootsi oma ooperitraditsioonid välja kujunenud. Stockholmi peeti Põhjamaade ooperipealinnaks. 20. sajandi alguses kuninglikus ooperiteatris esmaettekandele tulnud Rootsi algupärastes ooperites oli tunda tugevat Richard Wagneri ja saksa hilisromantilise lavamuusika mõjutusi. Publiku soosingus olid Wilhelm Peterson-Bergeri "Arnljotis" (1910), Ture Rangströmi "Kronbudenis" (1915), Kurt Atterbergi "Härvard harpolekare" (1919) ja "Bäckahästen" (1925). Hiljem olid esiettekandel Natanael Bergi "Engelbrekt", Gunnar de Frumerie "Singoalla" (1940) ja Hilding Rosenbergi rahvusvahelist tähelepanu äratanud "Resa till Amerika" (1932) ja "Porträttet" (1956). Rootsi rahvusooperi näo pärast Teist maailmasõda kujundasid heliloojad Sven-Erik Bäck ("Tranfjädrarna", 1957), Karl-Birger Blomdahl ("Aniara", 1959), Ingvar Lidholm (Holländer, 1967; "Ett drömspel", 1991), Lars Johan Werle ("Drömmen om Thérèse", 1964), Hans Gefors ("Christina", 1987), Jonas Forsell ("Hästen och gossen", 1987; "Riket är ditt", 1991) jt.

Nimekaid Rootsi ooperisoliste

Rootsist on kuningliku ooperiteatri kaudu rahvusvahelistele ooperilavadele jõudnud sellised maailmamainega tippsolistid nagu Jenny Lind, Jussi Björling, Set Svanholm, Birgit Nilsson, Kristina Nilsson, Nicolai Gedda, Elisabeth Söderström, Britt-Marie Aruhn, Ingvar Wixell, Gösta Winbergh, Laila Andersson-Palme, Ann Sophie von Otter, Berit Lindholm, Håkan Hagegård, Kerstin Thorborg, Kjerstin Dellert, Katarina Dalayman, Nina Stemme jt.

Operani argipäev

Kuninglikul Teatril on kindlaksmääratud hooaeg, mis algab augusti viimastel päevadel ja kestab tavaliselt juuni keskpaigani. Tänapäeval ei kuulu rootslaste Kuninglik Teater küll enam Euroopa kõige ligitõmbavamate ooperiteatrite hulka, kuid pakub jätkuvalt kõrgetasemelist ooperi-, balleti- ja operetikunsti. Teatri kunstiline juhtkond koostab hooaja repertuaari nii, et seal on ligitõmbavaid tükke peaaegu igale maitsele. Kui muidu on orienteeritud sakslaste ooperite komponeerimise ja ettekandmise kogemustele, siis repertuaari poole pealt pole tegemist tüüpilise saksapärase repertuaariteatriga. Ühte tükki ei mängita reeglina läbi ühe või kahe või rohkema hooaja, vaid jooksval hooajal teatud aja jooksul (peamiselt 1–2 kuu jooksul) 10–15 korda. Ühel hooajal on repertuaaris 9–10 ooperit, 1–2 operetti ja 5–6 balletti. Lastele korraldatakse laupäeviti spetsiaalset kontsertprogrammi ning tutvustatakse teatrihoonet. Kungliga Hovkapellet annab regulaarselt kontserte, sealhulgas uusaastakontserti. Vähemalt kaks korda nädalas toimuvad suures saalis populaarsed lõunakontserdid (lunchkonsert) ooperiteatri enda solistide ja muusikute sisustatuna. Kontserdid algavad kell 11.45 ja kestavad kella 13-ni.

Rahvusooperi loominguline kollektiiv

Rootsi rahvusooperi riiklik majandamine demonstreerib ilmekalt rootslaste kultuurialast intelligentsi ja nende ajaloolist ooperiarmastust. Valitsus ja maksumaksja peavad oma rahvusooperist lugu nii vaimselt kui ka rahaliselt. Hea finantsbaas on võimaldanud lavale tuua suurt solistide ansamblit nõudvaid ja lavastuslikult kalleid oopusi. 2018. aasta seisuga andis ooperiteater tööd rohkem kui 700 inimesele. Ooperikooris oli 70 lauljat ning 105-liikmelises orkestris oli muusikuid Soomest, Ukrainast, Usbekistanist, Brasiiliast, Bulgaariast, Poolast, Tšehhi Vabariigist, Saksamaalt jm. Balletitrupis oli ligikaudu 80 täiskohaga tantsijat, lisaks 14 külalissolisti-tantsijat. Solistide nimekirjas oli 60 nime. Nendest Katarina Dalayman, Karl-Magnus Fredriksson, Elin Rombo ja Anne Sofie von Otter on tunnustatud õukonnalaulik (Hovsångare, mees või Hovsångerska, naine). Kümmekond noort solisti on Austriast, Itaaliast, USAst, Soomest, Lõuna-Koreast, Jaapanist jm. Laialdaselt kasutatakse külalisdirigente. Ligi kolmekümnest dirigendist, kes ühel hooajal Kuningliku Teatri repertuaari eest hoolitsevad, on vähemalt pooled pärit Saksamaalt, Hollandist, Soomest, Itaaliast, Inglismaalt, USAst, Austriast jm. Soome mainekas dirigent Leif Segerstam kujundas aastatel 1995–2002 peadirigendina ooperitrupi üldist repertuaaripoliitikat ja talle anti õukonnadirigendi aunimetus. Tema lahkudes nimetati peadirigendiks Hispaania-Taani päritolu Alberto Hold-Garrido. Aastatel 2012–2017 oli peadirigent Lawrence Renes Hollandist. Alates 2017. aastast juhib Operani suurt muusikute kollektiivi Patrik Ringborg. Aastatel 1985–1990 töötas Operani muusikajuhina Eri Klas, kes sai Rootsi riigilt suurepärase töö eest Põhjatähe ordeni.

Ooperirestoran

Kuningliku ooperiteatri hoones tegutseb alates 1787. aastast linna üks elitaarsemaid ja populaarsemaid restorane Operakällaren ('ooperikelder'), mille omanik pole küll mitte ooperiteater, vaid korporatsiooni Nobis AB vahendusel Itaalia päritolu hotellide ja restoranide omanik Alessando Catenacci. Operakällaren on kuningalossis toimuvatel bankettidel ja vastuvõttudel toitlustamise korraldaja. Catenacci restoran serveeris kroonprintsess Victoria ja prints Danieli pulmade piduliku lõunasöögi lossis nagu ka printsess Madeleine ja Christopher O'Neilli pulmapeolaua.