Kuningas üheks päevaks

Allikas: Vikipeedia

"Kuningas üheks päevaks ehk Vale Stanislaus" ("Un giorno di regno, ossia Il finto Stanislao", originaalpealkirja tõlge on "Valitsemispäev ehk Vale Stanislaus") on Giuseppe Verdi teine ooper (melodramma giocoso) kahes vaatuses Felice Romani libretole (1818) Alexandre Vincent Pineu-Duvali näidendi "Le faux Stanislaus" (1808) järgi. Ainus Verdi koomiline ooper enne viimast ooperit, mis oli seniilseks aga ka meistriteoseks nimetatud koomiline "Falstaff". "Kuningas üheks päevaks" oli ainus, kus maestro kasutas secco-retsitatiive. Väga tugevate Rossini ja Donizetti koomiliste ooperite mõjutustega, eriti ansamblinumbrites.

Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast edukat esimest ooperit "Oberto" (1839) sai Verdi 1840. aasta alguses La Scala impressaariolt Bartolomeo Merellilt lepingu kirjutada teatrile veel kolm ooperit. Esimene neist pidi olema Verdi soovil koomiline ning valmis ettekandmiseks 1840. aasta sügishooaja avamisel. Seega oli teose komponeerimisega kiire. Koomilise ooperi kirjutamine langes Verdi jaoks väga õnnetusse perioodi. Lühikeste vaheaegadega olid surnud tema kaks last ja komponeerimise ajal ka esimene abikaasa Margherita Barezzi.

Verdil soovitati valida kolme Felice Romani juba olemasoleva libreto vahel. Mainekas libretomeister ei viitsinud uue kallal vaeva näha. Ükski pakututest Verdile ei meeldinud, kuid kuna asjaga oli kiire, valis ta selle, mis talle "tundus kõige vähem halb". Kuid valitud tekst esindas 20 aasta taguseid teatrimaitseid.

Esmaettekanne[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaettekanne toimus 5. septembril 1840 Milano Teatro alla Scalas. Esietendus oli täielik fiasko. Publikule tundus kõik tuttav ja ammu kuuldud. Nii kriitikud kui ka Verdi ise, kes istus ettekandmise ajal orkestriruumis ja kuulis publiku pettunud reageeringuid, tunnistasid ebaõnnestumist. Kriitikud tõid esile ooperi ebaühtlase kvaliteedi. Verdi selgitas, et ebaõnnestumise põhjus peitus osaliselt tema isiklikel asjaoludel, vanamoelises tekstis ning ka selles, et teatril polnud pakkuda lauljaid, kellel oleks olnud koomilises ooperis esinemise kogemusi ning La Scala lava olnud selle ooperi jaoks liiga suur.

Merelli võttis ooperi kohe repertuaarist maha ja teater maksis järgmistele etendustele piletid ostnutele raha tagasi. Mainekas ooperimaja võttis selle Verdi teose oma repertuaari uuesti alles 2001. aastal. Teised lavastused Verdi eluaja pealkirjaga "Il finto Stanislao" (Veneetsias 1845, Roomas 1846 ja Napolis 1859) läksid palju paremini, sest muusika on meloodiline, solistid olid paremad ja faabulale ei pööratud erilist tähelepanu.

Tänapäeval esitatakse seda teost aeg-ajalt Itaalias ning harva ka mujal. Seda on mängitud USA-s (1950 ja 1981), Suurbritannias (1961, 1999 ja 2001), Bilbaos (2012) ja Estonias (1992).[1]

Rollide esmaesitajad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Antonietta Ranieri-Marini (del Poggio), kelle jaoks see osa oli kirjutatud,
  • Raffaele Ferlotti (Belfiore),
  • Raffaele Scalese (parun Kelbar),
  • Luigia Abbadia (Giulietta),
  • Lorenzo Salvi (Edoardo),
  • Agostino Rovere (La Rocca),
  • Giuseppe Vaschetti (Ivera).

Dirigeeris Eugenio Cavallini.

Peamised osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cavaliere / ševaljee Belfiore (bariton),
  • Marchesa / markiis del Poggio (sopran),
  • Giulietta di Kelbar (metsosopran),
  • krahv di Ivrea (tenor),
  • Edoardo di Sanval (tenor),
  • parun Kelbar (bass-bariton),
  • Gasparo Antonio la Rocca (bass-bariton).

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 1733. aastal parun di Kelbari lossis Bresti lähedal Bretagne'is Prantsusmaal. Taustaks on väga vabalt käsitletud Poola suktsessioonisõda. Parun di Klebar on korraldanud just riigipöörde ja anastanud trooni. Kuningas varjab end, kuid saadab Bresti di Klebari lossi valekuningana trooni tagasisaamist korraldama Prantsuse ratsaväe ohvitseri, ševaljee di Belfiore.

Parun di Kelbari lossis valmistutakse kaheks pulmapeoks. Parun on sõlminud poliitilise liidu ja tahab selle kindlustamiseks panna oma tütar Giulietta mehele rikkale, kuid eakale Inglise maksunõudjale-varahoidjale la Roccale. Giulietta on aga tegelikult kiindunud nõbu Edoardo di Sanvali. Paruni õetütar, noor lesk markiis del Poggio kavatseb omakorda abielluda krahv di Ivreaga, sest talle tundub, et senine kallim, teel Bresti kohatud Pariisi ratsaväeohvitser di Belfiore, teda enam ei armasta ja on kuuldavasti teda petnud ning ta maha jätnud.

Pulmatseremoonial osalema oodatakse ka kuningat. Kuuldes, et tulemas on kahed pulmad ja abiellumas tema endine pruut del Poggio, saadab Belfiore valekuningana paruni õukonnale kirja, et peokorralduses tehtaks muudatusi. Edoardo on aga ahastuses, et Giulietta abiellub, ning palub end pulmapidustustele kaasa võtta. Belfiore lubab talle ihukaitsja koha. Algavad taktikalised manöövrid, pulmadega venitamine ja intriigid.

Edoardo kohtub Giuliettaga. Markiis del Poggio on hämmingus, et saabunud kuningas sarnaneb ševaljee Belfiorega. La Rocca teelt kõrvaldamiseks lubab valekuningas talle sooja ametikoha ja printsess Inessa käe. La Rocca ütleb Giuliettast lahti. Parun kutsub ta selle eest duellile. Valekuningas astub samme, et parun di Kelbar lõpuks soostub Giulietta ja Edoardo abiellumisega ning too annab neile ka ühe oma lossidest ja 5000 skuudi aastas.

Markiis pole endiselt kindel, kes on tegelikult kuningas. Ta sooviks siiski abielluda ševaljeega, ehkki õrritab valekuningat krahv di Ivreaga, kui see lossi saabub. Kui õige kuningas naaseb salajaselt missioonilt Varssavisse, selgub ka Belfiore isik. Kuningas tänab Belfioret tehtud töö eest ja nimetab ta marssaliks. Nüüd võib ševaljee vanduda markiisile armastust ja paluda tema kätt. Kuningas laulatab mõlemad paarid.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • koor "Mai non rise un più del dì";
  • parun Kelbari ja la Rocca duett kooriga "Tesoriere garbatissimo";
  • Belfiore aaria "Compagnoni di Parigi";
  • Edoardo ja Belfiore duett "Proverò che degno io sono";
  • Giulietta kavatiin "Sì festevola mattina";
  • sekstett "Cara Giulia, alfin ti vedo";
  • Giulietta, Edoardo ja del Poggio tertsett "Bella speranza invero";
  • sekstett kooriga "Tesorier! io creder voglio";
  • Edoardo aaria kooriga "Pietoso al lungo pianto";
  • del Poggio ja Belfiore duett "Ch’io non posso il ver comprendere?";
  • finaal "Eh! facciamo da buoni amici".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kuningas üheks päevaks ehk Vale Stanislaus". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2023. Vaadatud 6. märtsil 2023.