Kungla (mütoloogia)
Kungla on eesti mütoloogias õnnemaa, muinasjutumaa. Arvatakse, et selle sõna võttis esimesena kasutusele F. R. Kreutzwald[1], kes mõtles selle all eelkõige Ojamaa saart[2].
Kungla nimi tuleneb rootsi keelest ("det kungliga folket")[3].
Laul[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti muusikas on "Kungla rahvas" (Friedrich Kuhlbars / Karl August Hermann) väga tuntud laul:
- Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
- kord istus maha sööma,
- siis Vanemuine murumaal
- läks kandlelugu lööma.....
Kalevipoeg[muuda | muuda lähteteksti]
Kunglat on mainitud eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.), kui Lindale tuleb viiendana kosja Kungla kuninga poeg.
Kunglast on juttu ka eepose üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldus, Õnneaeg, Pidu ja Kalevi tarkusraamat, Sõjateated). Peale Sarviku aheldamist ja allilmast naasmist on Kalevipoeg koos kaaslastega Lindanisas pidutsemas. Sõbrad paluvad Kalevipoega kosja minna:
- Pane kihlad kottidesse,
- Meelitused märssidesse,
- Mine Kungla kosimaie,
- Noorikuda nõudemaie!
- Kunglas kasvab kodukanu,
- Neitsikesi neljakesi.....
- Kungla neitsid koovad kangast,
- Teevad kullast toimelista,
- Koovad hõbelõngalista,[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 211.
- ↑ Kalevipoeg. Eesti Raamat. Tallinn 1975, lk 283
- ↑ http://arvamus.postimees.ee/1123866/muistse-vabadusvoitluse-ristisojastajad-pidasid-maha-sonalahingu-vahtrega?gallery=15660&image=1556916
- ↑ Kalevipoeg. Üheksateistkümnes lugu